Riias elatud viie aastaga on jäänud kõrva hulk sealse alternatiivmuusika kooslusi, kelle esinemistes on energiat, isikupära ja midagi värsket, mistõttu soovitan neid sullegi.
On olnud aegu, kui uuem läti muusika oli mõnevõrra rohkem eestlaste radaril kui praegu. Näiteks siis, kui Positivus oli veel eestlaste festival, kui Raadio 2-s kõlas iganädalane „Balti Jaam” või kui samas raadios valisid lugusid läti muusika sõbrad. Lisaks näib, et varem sattusid trendika moega läti indibändid sagedamini Eesti muusikamaastikku kompama kui nüüd.
See kõik jäi aga möödunud kümnendisse ning praegu käiakse muusikaliselt läbi peamiselt folgi-, metal’i- ja pungiskeene omavahelise suhtluse tasandil, millest viimane on nii Riias kui ka Tallinnas hiljutiste aastatega õitsele löönud. Seevastu, kas keegi üldse pani tähele, et augusti teisel nädalavahetusel toimus Lätis taas Positivus?
Pärast oma esimesi aastaid tudengina Lätis, kui sain ülevaate sealse muusika A-st ja O-st, on mulle sageli suurimat elamust pakkunud muusikamaastikul esimesi samme tegevad bändid. Neist parimate puhul lisab asjale võlu see, et nende saund on uudne, loomingusse läheb kogu energia ning nende esimestes katsetustes on midagi siirast.
Toon välja kümme eriilmelist leidu värskema alternatiivmuusika hulgast, mis pole väljaspool Lätit erilist tähelepanu pälvinud, aga on jõudnud mu isiklikku muusikaedetabelisse ja sinna ka püsima jäänud. Valikut iseloomustab see, et tegu on valdavalt bändidega, kelle muusika eristub žanri keskmisest. Tihti pole nad küll elukutselised muusikud, ent oma tee-ise-lähenemisega on nad jõudnud millegi omalaadse ja lummavani.
Grēcīgie Partizāni
Nende folkpunkarite energia on selline, mida paljude teiste žanrite muusikud ei oskakski endast välja meelitada. Bandžo, viiul, akorde küttev kitarrikäsi ja löökpilli rollis pesulaud – bänd vähendab akustiliste pillidega pungi detsibelle, lubades selle power’ist osa saada ka neil, kelle jaoks mosh-pit’id on pisut liiga karmid. Nende esimene album on täis sinisilmset lusti poest varastamisest ja punkar olemisest, teine album on juba melanhoolsem. Mõlemal on aga ainult sellised laulud, mis kutsuvad uuesti kuulama.
Suviti harrastab bänd pöidlaküüdi- või rattatuure mööda Läti väiksemaid asulaid. Uude kohta saabudes annavad nad tänaval kontserdi, ööseks seavad laagri üles võsa vahele. Pisut on neid nähtud ka Eestis.
Alejas
See on siinsest pooleldi tundmatute bändide valikust kõrgeima esteetikatajuga ja vahest ka kõige populaarsem projekt. Lisaks muusikale tegutsevad selle elektroonilise popi trio liikmed teisteski kunstižanrites, mille mõjusid on märgata nende videotes ja esitatavas luules. Algusaegadel oli muusika eksperimentaalsem, kuid ajaga on kõla muutunud mahedamaks. Salvestiste ja veebivideote põhjal tekkis ettekujutus kooslusest, mille fookuses on kerge hiphop: pilvedes hõljuvad mõtted, lihvitud produktsioon, suvine päike, sügisesed lehed. Siis jõudsin nende esinemisele, kus põhjas volüüm, raske bass, kiire trummimasin ja karismaatilise lauljaga kaasa hüppav-laulev noortemass väljamüüdud kontserdipaigas ansamblit hoopis teise nurga alt näitasid.
Tante Gaida
Kolme tüdruku ja kahe poisi kokkuhoidev sõpruskond, kelle harmoonias laulmise oskus on vist kaasasündinud. Esimesed singlid ja kevadel järgnenud album pole teps mitte toored, küll aga on neis värskust ja mängulisust, mis loodetavasti ajaga ei hääbu. On raske uskuda, et osa neist lõpetas alles keskkooli, tõsi küll, muusikakeskkooli.
Tante Gaida muusika võib sildistada üsna julgelt indipopiks. Seesugune silt võiks mind teiste projektide puhul eemale peletada, aga Tante Gaida muusikas on midagi veel – souli kompavad emotsionaalsed vokaalid, mänglevalt tõsised laulud ja loomeprotsessist tulenev siiras rõõm. Ja ka pisarad, kui suve viimase kontserdiga mõneks ajaks esinemispausi alustati, kuna üle poole bändist kolis välismaale õppima.
ŠŅK
2020. aastate alternatiivmuusikast rääkides ei saa vaadata mööda bändist, kes tõmbas hoo sisse Riia värskele ja värvikale pungiskeenele, meelitades kohale uut publikut ja innustades vastalustanud kidratinistajaid bändideks organiseeruma. Poisstrummariga tüdrukutebänd, kes oskas lisaks niisama lõbusalt pungi panemisele teha ka skeene piiridest kaugemale ulatuvaid laule. Oma populaarseimas loos kritiseerivad nad tüütut kauboimütsiga veidrikku, kellel lastakse kontserdil küll kõigile välja teha, ent kelle tüdrukud – võimaliku suhkruissi eest aegsasti plehku pannes – üle lasevad.
Pärast paariaastast tegutsemist mindi 2024. aasta suve lõpus laiali rahvarohke kontserdiga, mida mõned tõttasid nimetama uusimale pungiskeenele hingekella löömiseks. Tagantjärele aga teame, et skeene elab ikka edasi.
Māra Dagne
Lätlased on leidnud toimiva retsepti, kuidas teha head bändi – nii nagu kahe eelmise puhul, on ka siin laval vähemalt kolm tüdrukut ja trummidel rütmi hoidmas noormees. Oma esimest rokkbändi tegev seltskond tuli, nägi ja võitis 2023. aasta tudengibändide konkursi, võludes kuulajaid ilusate meloodiate, siira oleku, viiuli ja virtuoossete trummidega, mis vaheldusid kidrakärina ja metsikumate väljendusvormidega.
Üks sarnasus on neil eelmise bändiga veel: augusti lõpus korraldati oma esimese albumi esitluskontsert ja teatati ühtlasi, et ansambel läheb laiali. Vahest on see siin hoopis nimekiri bändidest, kes võiksid olla kümne aasta pärast legendaarsed… kui nad vaid püsima jääksid.
Nova Koma
Kümme aastat järjepidevalt tegutsenud ja seetõttu ka küllaltki legendaarne bänd. Kui avastasin selle garaažirokkarite kollektiivi kaks ja pool aastat tagasi, tekitas see minus teismelisele kohast vaimustust. Mitte veel esimesel kohtumisel, kui meloodiad kadusid DEPO nime kandva keldri mürasse, küll aga järgmisel päeval, kui nende salvestistega lähemalt tutvuma asusin. Ehe kidra-power, rahvarohked kontserdid, kaasalaulvad fännid ja ilusad lood, mida bänd stabiilselt juurde kirjutab.
Kui muusika meelitab näppu viskama ja kaasa hõiskama, siis sõnadesse süvenedes kuuleb, et laulja esituses kõlab enamasti melanhoolne sõnum migreenidest, üksteise mittemõistmisest ja üksindusest. Sel aastal jõuti esimest korda ka Lätist välja, Lõuna-Eestisse. Kui kutsutakse, tullakse kindlasti veel.
Perestroika
Vokaalselt võimekad kunstiroki viljelejad, kelle pilgus on ambitsiooni jõuda kohalikust lombist kaugemale. Keskmisest alternatiivbändist keerulisemate, aga väga kütkestavate lugudega Perestroika laulusõnadki on nutikad, manades silme ette laia silmaringiga tüübi, kes ei karda oma humanitaarharidust appi võttes kõiki vaidlusi võita. Perestroika teeb asja hingega, loodetavasti ei jää nad tunnustamata geeniusteks.
Mother
Teiste selle loetelu artistide, lühikeste lööklaulude kirjutajate kõrval komponeerib Mother vaat et suurteoseid. Olles kasvanud üles 70. aastate proget kuulates, ei jää mulle märkamata, kui mõnel uuel tegijal vanale žanrile midagi värsket lisada on. Võimekate instrumentalistide kõrval annab bändile hääle kolmene naisvokaal. Nagu nad ise enda iseloomustamiseks kirjutavad: „Nooruse naiivsus kohtub vilunute kogemusega, rokk kohtub džässiga.” Kui nad vaid sagedamini kontserte annaks.
Juuk
Kõige intelligentsem ja kõige teenekamate alternatiivmuusikutega kooslus selles nimekirjas. See läänemaailma kantri mõjutustega kuuik kirjutab ballaade omalaadses tumedama folkroki stiilis. Lauldavat luulet iseloomustab kerge iroonilisus, kõla aga melanhoolsus ja instrumentide, sealhulgas flöödi ja viiuli virtuoosne käsitlemine ning häälte peen tasakaal. Esinedes rannas, keldris või kirikus, osatakse ikka luua eriline soe ja kergelt pidulik õhustik, kus lauldakse elulisi asju kaunimaks, kui need argipäeval näivad.
Dream Teller
Nende džässiharidusega noorte muusikute leivanumbriks on helgus, kergus ja kristallselged lauluhääled, millest üksi ei piisaks, kui lauludest puuduks gruuv või ei osataks punuda seda kõike uueks kõlavaks tervikuks. Laividel on lahe vaadata, kui meisterlikult mängivad kolm laulvat neiut ka eri rütmipille. Erinevalt teistest selle nimekirja bändidest kohtab neid pigem kaunites kontserdipaikades, mitte keldrites.
Madis Must(s) kolis Riiga head elu otsima. Mõnda leidu jagab teistega ka.
