„Les Parapluies de Cherbourg” (1964, Prantsusmaa, Parc Film, Madelein Films, Beta Film). Režissöör ja stsenarist Jacques Demy, operaator Jean Rabier, muusika Michel Legrand, osades Catherine Deneuve, Nino Castelnuovo, Anne Vernon, Marc Michel jt. 91 min.
Kuuekümnendate üks kuulsamaid prantsuse filme „Cherbourg’i vihmavarjud” muutus ühe põlvkonna jaoks muusikaližanriga vaat et sama sünonüümseks nagu Robert Wise’i ekraniseeritud legendaarsed tööd „West Side Story” ja „The Sound of Music” ameeriklastele. Kui kiigata sünopsise ridadesse või lähtuda filmi värvikast visuaalist, paistab tal esmapilgul rohkemgi ühist olema teismelisfenomeniga „Grease”. Ometi eristab Jaqcues Demy teost Ameerika peavooluhitist juba kriitikute üksmeelne poolehoid. Selle krooniks sai Saksa kinolegendi Fritz Langi juhitud žürii poolt välja antud peapreemia Palme d’Or Cannes’i filmifestivalil. Lisaks Euroopa filmi kohta silmapaistvad viis Oscari nominatsiooni.
Teose keskmes on 17-aastane Geneviève, keda kehastab võluvalt Catherine Deneuve – naine, kes säranud hiljem koostöödes selliste lavastajatega nagu Roman Polanski, François Truffaut, Luis Buñuel ja Lars von Trier. Tütarlaps on sügavalt armunud paar aastat vanemasse mehaanikusse Guy’sse (Nino Castelnuovo), kuid tüdruku ema ei soosi suhet sugugi ning õige pea kutsutakse poiss kaitseväeteenistusse. Nägus tütarlaps pole aga loomulikult silma jäänud vaid ühele meesterahvale. Filmi pealkiri lähtub seejuures Geneviève’i ema peetavast samanimelisest poekesest, mis müüb, vastavalt, vihmavarjusid.
Lisaks „Grease’ile” on võrdlused loomulikult kerged tekkima ikoonilise „Singin’ in the Rainiga”. Kuigi pillerkaarena uhkem, on viimane siiski Hollywoodi meelelahutus, „Cherbourgi vihmavarjud” on kiitust kogunud aga suuresti muusikalikatte all melanhoolsemate teemade käsitlemisega. Demy otsus näitlejad iga viimast kui sõna laulma panna mõjub ehk esmalt pisut kerglasena, kuid osutub liigutava kattevarjuks, mängimaks vaataja ootustega. Rõõmsameelse alguse ja värviküllase pildikeele all pulbitsevad märksa keerulisemad küsimused noorusest, vabast valikust ja õnnelikkusest.
Samas pole tegu ka teab mis kompleksse meditatsiooniga ja suured vaatajanumbrid kinnitavad parimal kombel, et film on vaadatav romantilise loona noore naise ja mehe eri põhjustel kiiva kiskuvast suhtest. Õigupoolest leidub mitmeid stseene, kus film tundub pisut liiga lihtsakesena. Dramaatilised rõhud ei õnnestu iga kord täielikult ja läbi kumab teatav naivism. Näiteks peakangelanna emakarakter on võrdlemisi stereotüüpne täiskasvanu, kel enda noorus justkui meelest läinud.
Kui palju oma aja menufilm tänapäevastele vaatajatele peale minna võiks, on raske öelda. Ühelt poolt pole muusika võrreldes paljude hiljem peale tulnud muusikalidega teab mis meeldejääv. Ka karakterid pole kuigivõrd silmapaistvad ja kogu tervik ei tekita pool sajandit hiljem muudel kui kinoajaloolistel põhjustel lihtsalt väga tugevat huvi. Teisalt, Demy tähelepanelikkus interjööride, detailide ja ennekõike värvide mängu osas on senimaani võluv, kaamera siin-seal justkui tantsiskleb ümbritseva keskel. Enimõnnestunud küljeks on kahtlemata elu käänakuid mõru, ent mitte üdini pessimistliku pilguga vaatav lõpuosa, mis lubab filmist kaasa võtta rohkem kui nii mõnestki muusikalist.
Katusekino kavalehele.
