Uurime, missugune ja kelle poole kaldu on Eesti komöödiaskeene. Kas stand-up on kultuur või meelelahutus? Kes otsustab, mis on hea? Missugune on vabakutselise täiskohaga koomiku argipäev ja töökeskkond? Kes kardab tühistamist ja miks (ja kas on ka põhjust)?

Sain Annist esmakordselt teadlikuks, kui nägin teda laval stand-up’i tegemas. Vaatasin just järele – see pidi olema umbes-täpselt 23. oktoobril 2019, sest see oli sama (või äärmisel juhul järgmine) päev, kui Kert Kingo tagasi astus. Ja Heldekese! laval ütles üks heleda häälega blond naine äkitsi midagi sellist: „Kert Kingo astus tagasi. Minule on see väga halb uudis, sest ma olen viimased viis kuud laval ainult Kert Kingost rääkinud!” Kindlasti oli see Annil paremini üles ehitatud ja sõnastatud, aga igal juhul jäi see väike sutsakas kohe meelde. Midagi väga sarnast mõtlesin ju isegi – et igati hea uudis, aga tuli kuidagi nii järsku, et jätab igapäevaellu tühimiku!

Sedalaadi poliitilist huumorit ei olnud ma kohalikus stand-up’is varem kohanud, see oli värskendav. Ann on senini üks mu lemmikuid Eesti koomikuid, keda igal võimalusel kuulama lähen. Kuigi juba pea kümme aastat Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, teeb Ann ka sotside üle nalja, kui on põhjust (eelmise aasta Arvamusfestivali ülesastumisest meenub näiteks üks kahesõnaline anekdoot: „Lauri Läänemets”). Aga poliitika pole muidugi ainus, millest ta laval räägib – need naljad vahelduvad kultuuriliste ja olmeliste tähelepanekutega, mille tagant aimub muu hulgas haritust ja empaatiat, mida maailmas võiks üleüldse rohkem olla. Nii võtsin 2025. aasta lõpus viimaks julguse kokku ja Annil – enne tema mõneks ajaks Euroopasse suundumist – nööbist kinni, et esitada mõned olulised küsimused.

Kuidas sulle tundub, kas igal inimesel on huumorimeel?

Jaa, ja hästi erinev. Näiteks mulle väga meeldib, et juba lapsed üritavad nalja teha. Tekitada teises inimeses rõõmu on inimlik soov. Kuigi soov on hea, on see ka koht, kus inimesed tihti libastuvad, näiteks lähevad töökeskkonnas või sõprade vahel naljaga liiale. Paljude inimeste huumorisoon on natuke ilkuv, aga ta on olemas, see on ikkagi tahe teha midagi lõbusat, luua teistega koos mingit meeleolu. Kõik sotsiaalsed olukorrad on mingi piirini spontaansed.

Üks asi on niisiis suuremate kultuurikontekstide põrkumine, kuid niisuguseid ebakõlasid võib tekkida ka väiksemal skaalal?

Ja-jaa, inside-nalja teed kindlas seltskonnas, teises kohas ei tohiks seda teha. Professionaalselt mõtlen neid asju hästi läbi, aga näen, et inimesed sageli ei mõtle ja siis on neil piinlik. Tegelikult ei peaks olema – sa proovisid, liigu eluga edasi! See on just nunnu minu meelest.

Kui oled viiekümnendat korda laval ja mõtled, et ikka ei tule välja, saab minu meelest hakata koomikust rääkima.

Me pole küll kumbki loodusteadlased, aga kuna sina oled professionaalne naljategija, siis oled ehk mõelnud, miks on huumorimeel evolutsiooniliselt inimestel üldse arenenud. Mille jaoks seda vaja on läinud?

Mul on tunne, et see seob inimesi, aitab lähedasemaks saada teisega kiiresti. Teiseks on ta kindlasti stressimaandaja – mingi absurdsuse leidmine võib olla ka toimetulekuviis. Kui juhtub midagi kohutavat, siis selle üle nalja tegemine, veidrate nurkade leidmine viib olukorrast emotsionaalselt kaugemale.

Tõlgendusi sellest, mis on huumor, on erinevaid. Üks neist on see, et huumor on väike üleastumine sotsiaalsest piirist, inglise keeles benign violation. Sa lähed küll üle piiri – ütled midagi, mida tavaliselt ei öelda, ja sellepärast see ongi naljakas –, aga mitte nii palju, et see oleks robustne või ebameeldiv. Selle piiri leidmine ongi koomiku ülesanne. Stand-up’is on palju üllatavat: võtad mõne teema ja arendad seda traditsioonilisega võrreldes täiesti teise nurga alt.

Eks siin ole vist sama nagu igasuguses kommunikatsioonis – või ka näiteks kirjanduses! –, et liiga tuttav oleks igav ja liiga võõras arusaamatu.

Siin on pikkuse ja tempo küsimus ka. Kirjandusest rääkides peetakse tihti silmas pikka teost, mis on kindlasti veel kümneid kordi läbikirjutatud ja toimetatud, aga stand-up’is peab vahel ütlema ühe asja kolme lausega. Tempo, millega õhkkonda lood ja vaatenurka pakud, on väga kiire ja vahetu. Raamatuga võib-olla mõtled veel mitu päeva, et seal oli veel see või teine asi ka, aga stand-up’iga tekib sealsamas ruumis kohene emotsioon.

Mis tüüpi inimestest üldse saavad koomikud? Sest nalja teevad ju kõik, aga koomikuid kõigist ei saa.

Palju on küsitud, et kuidas ma alustasin, kas olin juba kooliajal naljakas ja millal ma esimest korda open mic’il käisin. Open mic’id on ainsad kohad, kus koomik saab harjutada – umbes nagu kunstnik läheks kunstiringi, see pole professionaalsel tasemel tegemine. Mul on tunne, et koomikuks saavad need, kes on nõus esimesed kolm aastat sitta sööma (naerab), teiste inimeste ees! Mul ei ole paremat viisi seda sõnastada. Katsetamine on lihtsalt nii avalik!

Ehk siis asi pole esimese sammu astumises, vaid kõigis järgmistes?

Esimene samm on see, et lähed kohale ja teed ühe korra ära, võib-olla teise korra ka. Kui oled viiekümnendat korda laval ja mõtled, et ikka ei tule välja, saab minu meelest hakata koomikust rääkima. Esimesed kolm aastat ainult katsetad laval olemist ja formaati, otsid enda häält. Koomikuks ei saa see, kes on kõige naljakam, vaid see, kes viitsib kõige rohkem tööd teha ning jõuda selle abil enda publiku ja stiilini. Open mic’idel käib kogu aeg tüüpe, kelle sõbrad ütlesid, et nad on naljakad – nad tulevad, teevad mõne korra ja kaovad siis ära. See ei tähenda, et nad ei ole naljakad. Aga ma arvan, et peamine on see, kas sa oled nõus olema esimesed kolm aastat halb. Ja saama paremaks.

Ehk siis peab olema julgust ebaõnnestuda?

Ja-jaa! Ka laval ebaõnnestumine on vahetu. Alguses oli küll kurb, et bomb’isin, et ei tulnud välja, aga praegu on nii, et kui katsetan uut mõtet ja see üldse ei tööta, siis on natuke isegi lõbus. Sest open mic ongi see koht. Aga alguses on ikkagi meeletu ebakindlus.

Olen alati teinud uudiste ja ühiskonna teemalisi nalju, aga ma ei ütleks, et teen mingit süvaanalüüsi.

Kõigilt koomikutelt alati küsitakse, missugune oli su esimene kokkupuude stand-up’iga. Oled varem rääkinud, et vaatasid noorena YouTube’ist (ingliskeelseid) koomikuid. Keda sa vaatasid, kes olid sinu jaoks naljakad?

Vaatasin ühest otsast Ameerika poliitiliste late night’ide saatejuhtide, Stephen Colbert’i, John Oliveri, Jon Stewarti monolooge. Tervet saadet tavaliselt ei vaadanudk. Jälgisin just neid kolme – mitte näiteks Jimmy Kimmelit või Jimmy Fallonit –, sest nad olid poliitilised.

Esimest korda sain teada, et stand-up on olemas, võib-olla mingist George Carlini videost YouTube’is. Ta oli hästi luuleline ja rütmiline. Vaatasin seda ega saanud aru, misasi see on. Peamiselt hoidsin silma peal Suurbritannia koomikutel, näiteks Bill Baileyl, Dylan Moranil – sest mulle väga meeldis „Black books” – ja Suzy Eddie Izzardil, kelle bit „Do you have a flag” on mulle esimesest nägemisest mällu sööbinud. Tagantjärele mõeldes on see pigem isegi ühe inimesega sketš, mitte niivõrd stand-up. „Saturday Night Live’i” vaatasin ka juba teismelisena päris palju. Ikka kõike-kõike!

Aga kuidas olid suhted eesti stand-up’iga enne ise skeenesse sukeldumist?

Olin ühel open mic’il käinud, enne kui ise lavale läksin. Ma ei teadnud üldse, mida nad teevad, ühtegi piletiga show’d ei olnud näinud.

Kas mäletad, mille üle 2018. aasta alguses oma esimesel open mic’il nalja tegid? Kas su käekiri oli juba siis midagi sellist, mida teame praegu annvaidalikuna?

Natuke oli. Seal oli mingi Linnar Priimäe nali ja Aivar Pohlaku nali.

Kas pigem päevakajalised, hetketeemad?

Ei, Linnar Priimäe nali oli midagi sellist, et on talv ja keegi ei leia teda üles. Sest ta on üleni valges!

Oi. See on küll nunnu.

Ma olen seda hiljem ka esimese naljana kasutanud, sest see on armas. Ma ei mäleta, mis Aivar Pohlaku nali oli, vist midagi vesti kohta.

Nii et rõivateemad peaasjalikult?

Jah, seal midagi sisulist ei olnud. Olen alati teinud uudiste ja ühiskonna teemalisi nalju, aga ma ei ütleks, et teen mingit süvaanalüüsi.

See vist polegi sinu ülesanne?

See ei olegi minu ülesanne! Vahel inimesed tahavad, et oleks, aga ei ole. Ma ei tee „Rahamaad” ja ei pea nii süvitsi minema. Arvan, et stand-up on ikkagi meelelahutuse, mitte tõdede otsimise või leidmise vorm. Ta võib olla, aga see ei ole esmatähtis.

Arvan, et stand-up on ikkagi meelelahutuse, mitte tõdede otsimise või leidmise vorm. Ta võib olla, aga see ei ole esmatähtis.

Hakata täiskohaga vabakutseliseks koomikuks aastal 2023 – kas see oli lihtne või raske otsus?

See oli kaua tulnud otsus. Mingil hetkel tekkis arusaamine, et selleks, et milleski päris hea olla, peab panema kõik oma kaardid sinna. Kui mul oleks mõnus kontoritöö selja taga, ei peaks nii palju vaeva nägema. Võiksin võtta rahulikumalt, aga see tähendaks, et paremaks saamine võtab kauem aega. Ja võib-olla seda ei juhtugi. Mul lihtsalt oli tunne, et kas praegu või mitte kunagi. Kui tekib küsimus, et kas tunned end pärast halvasti, kui jätad tegemata, ja vastus on jaatav, siis tuleb teha.

Missugune on vabakutselise stand-up-koomiku argipäev? Või täiuslik päev?

(Naerab laginal, võib-olla sellepärast, et mu küsimus on lihtsalt nii loll!) Parim päev on see, kui saab vähemalt kaks korda laval käia. Vahel on nii, et üks kord läheb ülihästi ja teine ülikehvasti. Nii avaldub sama materjali nüansirohkus – kuidas publik reageerib, kas ma ise tegin midagi valesti. Aga üritan päeva jooksul ka kirjutada, õhtul läbi proovida – mõelda, mis valesti läks, mida muuta.

Niimoodi omaette?

Me kõik teeme oma tööd omaette. Mingit kirjutamise töötuba Eestis ei ole, meil on kirjutamine igaühe enda asi.

Stand-up tundub ühelt poolt tõesti äärmiselt individuaalne ala – laval näeme ju koomikut üksi mikrofoniga. Samas tundub mulle pärast kõikide nende taskuhäälingute kuulamist, kus oled külas käinud, et tegu on mingis mõttes ka väga seltskondliku või skeenepõhise nähtusega. Kõik tunnevad kõiki, skeene sees on veel palju väiksemaid sõprus- või seltskondi jne.

Jaa, sul on õigus. Eestis on lihtsalt nii vähe koomikuid, et ilmselgelt saame kõik kolmapäevaõhtul Ükskõiges open mic’il kokku. Seltskondade erinevusi on küll, aga tervikskeene on tugevalt kaldu selle poole, mida tehakse praegu Comedy Estoniast välja kasvanud Huumoriklubi nime all. See on ka loogiline, sest nad on seda 15 aastat teinud. Seal on Sander Õigus, Mikael Meema, Roger Andre, Daniel Veinbergs, Karl-Alari Varma, Ardo Asperk, Ari Matti [Mustonen] oli ka seal. Nende stiil värvib seda maailma. Näiteks näeb internetis kõige rohkem nende videoid ja publik teeb nende alusel järelduse, misasi see stand-up on.

Kõrvale on tekkinud ka muud, mis ei ole isegi ainult stand-up. Näiteks Kaisa Ling teeb hilisõhtuseid kabareesid, kus on laval fringe’imaid etenduskunste, eri formaate, sealhulgas stand-up’i, ja Kaisa klaverimees Rene Paul teeb muusikalist komöödiat väga-väga-väga hästi. See kindlasti vormib skeenet täiesti teises suunas. Näiteks kolm aastat tagasi oli Eestis palju vähem kabaree-etendusi. Kaisa on nii edukas, et teised on nüüd vaadanud, et seda formaati tasub võtta.

Tore, et selle teema jutuks võtsid, sest olen isegi mõelnud, et nii kabaree kui ka stand-up on Eestis jõudnud mingis mõttes oma piiridest väljapoole ehk kultuuriliselt n-ö kõrgemad instantsid on neilt hakanud laenama – või lausa kaaperdama. Või kuidas suhtutakse skeenes näiteks näitlejate stand-up-show’desse, mida nad ei ole ise kirjutanud?

Skeenes suhtutakse erinevalt. Mina suhtun paljudesse asjadesse niimoodi, et kui inimesed on saalis ja naeravad, siis oled oma ülesande täitnud. Mul on edasi täiesti suva, mul ei ole aega mõelda, mida keegi teine teeb ja kuidas tal läheb. Ma tegelen enda materjaliga (naerab). 

Ajalooliselt on olnud niimoodi, et alguses kirjutasidki stand-up’i teised inimesed, mitte esineja ise. Nihe toimus millalgi 1920ndatel või 30ndatel, kui tekkis tava, et koomik esitab enda materjali. Wayne Federman ja Andrew Steven on rääkinud sellest oma podcast’is „The History of Stand-up”. Mingi hetk muutus suhtumine selliseks, et kui sa ise ei kirjuta, siis see ei ole nagu päris – siis oled esineja, mitte koomik. Mingis mõttes on see põhjendatud, aga teisest küljest – kui inimesed saalis naeravad, on töö tehtud. Publik otsustab.

Seda arutelu on stand-up’is peetud ka juba umbes kümme aastat, et mis siis neist näitlejatest… (Ohkab). Ma ei tea, kõigil on oma publik – minge vaadake siis näitlejaid, kui tahate!

Seltskondade erinevusi on küll, aga tervikskeene on tugevalt kaldu selle poole, mida tehakse praegu Comedy Estoniast välja kasvanud Huumoriklubi nime all.

Kas selles seltskondlikkuses on ka produktiivne tagasisidestav aspekt? Kui palju kriitilist tagasisidet Eesti koomikud üksteisele annavad või kui palju teineteist näiteks võimestavad?

Meil on mingis mõttes hästi veider töökeskkond, sest koomikuna on ju ainus viis oma materjali läbi proovida open mic’il. Open mic’il on koos kõik need inimesed, kes Eestis kuidagigi stand-up’i teevad. Ehk tööle tuleb see, kes viitsib. Osa on purjus, osa muudel põhjustel lõbusas meeleolus, kõik teevad erinevat asja. Lava taga käib üksteise suhtes kindlasti mingi nöökimine, sellega minnakse vahepeal üle piiri. Mingit personaliosakonda ei ole, pead ise oma tunnetega toime tulema. Olen umbes kolm korda tahtnud komöödiat pooleli jätta selle pärast, aga siis mõelnud, et ei – miks ma peaks, ma olen nii palju vaeva näinud!

Teisest küljest on see ka hästi tore töökeskkond. Lava taga on ju lõbus ja naljakas, kui seltskonnas on hunnik koomikuid. Aga koju lähed ikka üksi ja mõtled oma asjade peale. Laval oled ka üksi. See on nagu individuaalsport – treenid meeskonnaga koos, aga rajale lähed ikka üksi.

Oled hiljuti öelnud, et Eesti stand-up’i maastik pole kunagi olnud nii mitmekesine kui praegu. Kas sa mõtlesid sellega, et komöödiat tehakse erinevas stiilis?

Ei, siin on mitu aspekti. Stiililiselt on Eesti stand-up väga traditsiooniline. Paar aastat tagasi, kui esimene koomik tuli kitarriga lavale, siis me kõik norisime teda. Muusikalist komöödiat nähakse traditsioonilises stand-up’i maailmas kuidagi tiluliluna – laulad ja rahvas laulab refrääni kaasa ja siis plaksutab, aga lõpuks tekib küsimus, kas oli ka naljakas. Aga praegu teeb Rene Paul seda jällegi väga hästi!

Mitmekesisuse all mõtlesin seda, et kui ma alustasin, oli Eesti komöödiaskeenes umbes kaks naist. Nüüd on tervelt kolm (naerab). Võib-olla isegi natuke rohkem! Praeguseks on tekkinud kollektiivid, kes teevad natuke erinevaid asju. Pussy Jam Comedyt teevad ainult FLINTA [female, lesbian, intersex, non-binary, trans, agender – toim] koomikud ja ma ei näe, et see oleks seitse aastat tagasi võimalik olnud. Neid inimesi lihtsalt ei olnud komöödiaskeenes.

Formaadikatsetusi tehakse palju rohkem, formaate segatakse rohkem. Improt on üha enam.

Kui inimesed on saalis ja naeravad, siis oled oma ülesande täitnud.

Mis võiks olla mitmekesistumise põhjus? Kas publik on komöödia rohkem omaks võtnud või on selle põhjustanud koomikute pealekasv?

Ma arvan, et palju oleneb sellest, kellele lavaaega antakse. Ja kas on kohti. Selles mõttes on Heldeke! – 60–65 inimest saalis – perfektne koht katsetada erinevaid etenduskunste. Tallinn Fringe Festival toob siia kord aastas augustis-septembris väga palju eri tüüpi koomikuid. Kõik see aitab kaasa sellele, et kohalikud hakkaksid ise ka katsetama. Publik ei saa omaks võtta seda, mida ta ei näe, mida ei panda lavale. Arvan, et otsust, keda panna lavale, ei ole tehtud ainult stand-up’i saalides, vaid ka muus keskkonnas selle ümber – näiteks kabareel, aga ka teisi stand-up’i-lähedasi formaate laval proovides, nagu teevad Eestis Endrik Puntso ja Kaspar Kikerpill.

Kui vaadata näiteks briti komöödiaskeenet, siis seal on praegu väga suurt rõhku pandud diversity’le. Ehk jälgitakse teadlikult, et esindatud poleks meeste kõrval mitte ainult naised, vaid kõikvõimalikud vähemused, sealhulgas eri rassid, nähtava erivajadusega inimesed jne. Aga komöödia pole seal ju vaakumis, selle teemaga tegeldakse briti ühiskonnas praegu üldse palju – et erisused peaksid olema nähtavad.

Jaa! Minul näiteks on igav vaadata laval järjest karja mehi. See ei ole mulle. Ja see on okei. Ma tean seda ja ma ei lähe. Publik sõltub palju sellest, kes on laval. Oleme Kaspar Kikerpilliga ise show’sid vedanud ja üritanud lineup’i hoida eriilmelisena – et oleks nagu Rootsi laud erinevaid aspekte ja vaatenurki. Nii palju, kui olen Fringe’i raames teinud enda late night’e, olen püüdnud lineup’ile otsa vaadata selle pilguga, et kõik saaksid midagi. See on teadlik valik ja määrab, kes on su publik. Ja see omakorda määrab selle, mida publik arvab žanrist ja kas ta üleüldse kunagi tagasi läheb.

Tõid enne Kaisa Lingu kabareed näiteks. Mulle tundub, et tal on samuti väga teadlikult läbimõeldud ja variatiivne programm.

Loomulikult, väga! Sinna satuvad ka inimesed, kes võib-olla ei läheks stand-up’i vaatama. Kabaree on ka meelelahutusvorm, mis on lõbus ja tore ja naerda saab väga palju – eesmärgi mõttes on nad lähedased. Need üritused toovad saali täiesti teise inimese keskmisest Eesti stand-up’i vaatajast.

Aga õhtud pole vennad. Näiteks kord Fotografiskas ühel hilisõhtusel kabareel, kus esinesid ka sina, tundus mulle, et omajagu inimesi olid kohale tulnud ainult või eelkõige Rein Rannapi pärast. See pole muidugi halb, liiati nägid nad kõiki teisi „karvaseid ja sulelisi” ju ka.

Tead, minu sett oli seal selline, et vaatasin publikule otsa ja otsustasin, et ma ei tee neid nalju, mida plaanisin! Vaatasin, et aa, nemad ei ole küll mitte kunagi stand-up’i näinud (naerab)! Tegin sellise… intro-stand-up’i. Peab ikkagi arvestama, kes on saalis. Otsustasin, et täna ei ropenda, näiteks (naerab).

Aga koju lähed ikka üksi ja mõtled oma asjade peale. Laval oled ka üksi. See on nagu individuaalsport – treenid meeskonnaga koos, aga rajale lähed ikka üksi.

Su kodulehel on väike tutvustus, kus on näiteks kirjas: „[Annile] meeldib kombata piire, kuid teha seda inimlikult ja vahel lausa nunnult.” See – eriti otse välja öelduna – ei tundu mulle valdkonnas väga tavaline. Kui oluline on sulle see empaatiline külg – olla inimlik, mitte teha haiget? Kui palju selle peale mõtled?

(Tõsineb). Mõtlen selle peale väga palju. Tundub, et edgy olemist kasutatakse tänapäeval õigustusena öelda asju, mis on šokeerivad. Siis saad öelda, et see on ju lihtsalt edgy, satiiriline, irooniline, aga tegelikult ütlesid laval, et naine peaks köögis võileiba tegema. Aga see ei ole edgy ja irooniline, kui värske [Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) koostatud indeksi – toim] statistika näitab, et 60 protsenti eesti meestest ja 40 protsenti eesti naistest peab normaalseks, et peres on rahaasjade üle sõnaõigus mehel. See on ju peavooluarvamus! Ütlesid just midagi, mida arvavad pooled inimesed! Öelda, et see on irooniline, minu meelest ei päde, kui sa seda just karakterina välja ei mängi.

Mul on tunne, et koomik võiks ühiskonda enda ümber rohkem märgata ja mõtestada. See pole muidugi otseselt minu asi, sest otsuse, keda vaadata, teeb ikkagi publik. Aga see on mõte, mis mul tekkis seda viimast statistikat vaadates, sest ma ei teadnud, et asi on nii hull.

Mulle meeldib läbi mõelda, kes mõnes naljas haiget saab ja mille eest. Sest alati saab keegi haiget. Väga vähe on nalju, mida tehes ei saa mitte keegi haiget. Keegi on ikka puänt, keegi on lõpus ees. On inimesi, kes on oma positsiooniga selle koha valinud. Poliitikud – alati võib nalja teha. On aga nüansse, mida inimesed ei märka. Kasutame termineid punching up ja punching down ehk siis teed nalja kas võimupositsioonil inimese üle või nõrgema üle. Publik vahel ei saa nii kiiresti aru, mida täpselt tehakse. Näiteks Ari Mattil on bit sellest, kuidas kodutu loobib kuskil Telliskivi loomelinnakus sitta. Esimesel pealevaatamisel võiks öelda, et see on punching down, aga kui päriselt kuulad, saad aru, et see on tugev ühiskondlik kommentaar. Selline asi mulle väga meeldib.

Analüüsin seda kindlasti rohkem läbi kui keskmine publikuliige ja keskmine koomik.

Kindlasti saaks hea tahtmise korral seepeale öelda, et see on enese tsenseerimine!

Ei ole ju! Ma ei ütle igapäevaelus ka välja kõike, mida mõtlen. Ühiskond töötab nii. Kui ma kogu aeg ajaks suust paska välja, siis see ei oleks ju normaalne. Nõnda töötab ka aju: sul on mingi info, sa genereerid ja sünteesid seda ning alles siis tuleb see suust välja. Selle nimi on mõtlemine!

Palju kurdetakse tänapäeval nn tühistamiskultuuri üle, enam ei tohtivat isegi nalja teha. Vähemasti mõnel seni kõige privilegeeritumal rühmal on paiguti raske mõista, kuidas on nüüd nii, et peab hoolega järele mõtlema, kas ja kuidas midagi avalikult öelda, sest sellele võib järgneda tagajärg. Mida öelda neile, kes kurdavad, et head naljad jäävad tegemata, sest kardetakse tühistamist?

Igaüks valib ise oma stiili ja vastuoluline olla on kindlasti valik. Vaatasin just Netflixist Robby Hoffmanni tundi „Wake up”, mis algab sõnadega „How’s it going, faggots!”. Seal võetakse ette kõik teemad, mida üks n-ö puhas koomik isegi pika pulgaga ei puuduta. Internet arvab nii ja naa, mina arvan, et oli suurepärane tund.

Minul näiteks on igav vaadata laval järjest karja mehi. See ei ole mulle. Ja see on okei. Ma tean seda ja ma ei lähe.

Tihti on sotsiaalmeedias vahtu rohkem kui päris kriitikat ja seal näeb koomiku nalju hoopis teine seltskond inimesi, kui võrrelda nendega, kes saali jõuavad. „Tühistamine” paistab tähendavat, et kellelegi lihtsalt ei meeldi. Needsamad n-ö tühistatud koomikud, keda on saatnud välismaal mõni suurem skandaal, müüvad praegugi saale täis ja on selle tähelepanu üle ilmselt rõõmsad, sealhulgas Dave Chappelle, Matt Rife, Tony Hinchcliffe. Provokatiivsus pole minu stiil, aga seda tehakse ka Eestis – näiteks Daniel Veinbergs või Maiduk tulevad kohe mõttesse.

Tänapäeval peetakse tõesti sotsiaalmeedias rohkelt arutelusid hea maitse piiri üle, aga seda tsensuuriks nimetada on minu meelest lapsik, arvestades, et veel 40 aastat tagasi pidi oma käsikirju tsensorile reaalselt ette näitama. See, et keegi internetis pahasti ütles, ei ole tsensuur. Kui sa selle pärast oma nalja muudad või selle rääkimata jätad, on see toimetuslik valik ja tagasiside arvestamine, aga keegi ju ei ütle tegelikult, kuidas oma materjali teha, ja keegi ei keela sama nalja edasi rääkida.

Kas on midagi, mis on nii nõme, ajab nii stressi ja endast välja, et huumorimeel kaob ära?

Ma ei taha kunagi kirjutada nalja pahaselt, sest mulle ei meeldi selline rant comedy. See on üks põhjus, miks ma väga harva teen EKRE üle nalja – aa, kaabuga nats vä? Fun! Ei, mul ei ole seal midagi öelda. Ma ei viitsi. Ma ei taha ennast pahaseks ajada ja publik on tulnud ju lõbusat õhtut veetma. Teine asi publiku vaate mõttes on see, et mulle ei meeldi nalja teha ka väga tõsiste teemade üle, nagu lähisuhtevägivald, vägistamine. Sa istud siin saalis, sul võib olla väga isiklik kogemus ja sa ei taha, et keegi lihtsalt viskab selle sulle peale. Ma ei taha publikule nii teha.

Kas stand-up on pigem meelelahutus või kultuur? Või mõlemat? Kunst? Looming?

Esiteks, kõik on kultuur! Näiteks UK-s on stand-up kultuuriliselt suur asi. Tegelikult võiks ju ka öelda, et raamat on lihtsalt patakas paberit ja stand-up on mingi tüüp mikriga laval. Oleneb vaatenurgast. Pika stand-up’i ajalooga riikides on see väga suur institutsioon ja kultuuri osa. Eestis läheb veel aega, aga tasapisi see muutub.

Väga vähe on nalju, mida tehes ei saa mitte keegi haiget. Keegi on ikka puänt, keegi on lõpus ees.

Kultuurkapitalilt teie skeene vist raha ei saa?

Aga miks peaks. Sa oled ju üksi laval… Näiteks Tallinnast ja Tartust väljaspool esinemine on riskantsem, mistõttu tehakse seda vähem, seega väikestes kohtades tegemist võiks küll toetada. Janar Peterson, kes on ratastoolis stand-up-koomik, sai Euroopa raha sellise projekti jaoks nagu „Ligipääsetav stand-up”. Kõik esinemiskohad peavad olema sellised, kuhu Janar – koos teiste koomikutega – ligi pääseb, ja nad käivadki Eesti väikestes kohtades, kuhu muidu koomikud kunagi ei jõua. Üritused on tasuta, saalid on täis, mitusada inimest on kohal – pisikestes kohtades, kus võib-olla elabki kokku 600 inimest. Kõik naaberkülad sõidavad kohale. See on ju lahe!

Koomikutele meeldib vinguda küll, et kulka ei anna raha, aga ma tegelikult ei tea, kas ja kes kui palju on üldse küsinud. Saan aru, et keegi aastaid tagasi küsis, et Edinburgh Fringe’il käia, aga ei saanud ja sellest on siiani okas hinges. Arvan, et Edinburgh Fringe’il käimiseks peaks kindlasti andma, sest see on koht, kus saab rahvusvahelises keskkonnas kiiresti palju paremaks. Mina küsisin eelmisel aastal Reykjavík Fringe’il käimiseks, sain 500 eurot ja väga hea meel oli – sai lennupiletid ja natuke majutust.

Kuuldavasti kolid nüüd mõneks ajaks Brüsselisse. Quo vadis, mis plaanis? Kas Euroopa lavad?

Lähen jah mõneks aastaks Brüsselisse. Abikaasa hakkab seal tööd tegema ja mina olen housewife. Ma arvan, et esimesed paar kuud elame sisse ja siis hakkan vaatama, kuidas seal tööd teha. Aga Eestis käin ka loomulikult edasi. Brüsseli otselend on 2,5 tundi, nagu koliks Tartusse või koos ooteajaga lennujaamas – Tõrvasse. Ja Tõrvas olen pea iga aasta esinemas käinud, alati on tore. Ehk saab kogu Eestist minu jaoks Tõrva, kuhu on tore ikka ja jälle tagasi tulla!