Vabadus lennata, vabadus langeda.

Ugala Teatri lavastus „Ja on kukutud”. Lavastaja Margaret Sarv, kunstnik Joel Väli, muusikaline kujundaja Margaret Sarv, helikujundaja Lauri Lüdimois, valguskujundaja Mari-Riin Paavo. Laval Maarja Mõts, Lauren Grinberg, Margaret Sarv, Pirte Laura Lember, Jass Kalev Mäe, Alden Kirss ja Theodor Tabor. Esietendus 26. aprillil 2025 Viljandis Ugala Teatri väikeses saalis. 

Tänapäeva individualismiilmas on tore – isegi hädavajalik – kogeda meenutusi sellest, et oleme kõik ühed sulgedeta kahejalgsed, liiga suurte ajudega ahvid, kelle igapäevaelu – nagu geenijadagi – koosneb põmst täpselt samadest juppidest. Hommikul on vaja voodist välja saada, vahepeal on vaja töötada-süüa-õppida-sittuda-suhelda-ohata-puhata ja siis tagasi voodisse. Ja nii nagu Ugala uuslavastus „Ja on kukutud” meile õpetab, seda umbes 40 miljonit minutit ehk 76 aastat ehk enam-vähem üks elu.

Vahepeal saame muidugi tohutuid tundeid ja elu muutvaid hetki ka kogeda, või vähemalt ennastunustavalt pidu panna ja nautida, aga ükski rõõm ega kurbus ei kesta igavesti. Homme, ülehomme või järgmine nädal tuleb uuesti voodist välja ronida. Kas või kargu najal end püsti ajada.

Tänu tõsiasjale, et kogu „Ja on kukutud” trupp on alla kolmekümne, käib lavastuse turundusega kaasas jutt noorte elust, kuid lavalt õhkub publikusse miski üldisem, miski, mis varem või hiljem jõuab järele väikestele lastelegi. Pildid, millega sõnumit edasi antakse – absurdihõnguline reivimine ja postironiseerimine teemal „üks inimene ei muuda mitte midagi” –, pärinevad küll Z-põlvkonna kogemusest, aga sõnum ise on aegadeülene. Hei, inimene! Kuule, chill. Kõik veits sakib, ma tean, aga… tegelt nagu ei saki ka?

Margaret Sarve lavastajadebüüdi ja noore trupi koosloomena on „Ja on kukutud” seda muljetavaldavam, et tähendusküllased mõtted, millega pahatihti moraalilugemise orki astutakse, on õnnestunud valada vormi, mis ei sõida sisust üle ega tee sellele häbi. Süžeed justkui pole, aga pusle, mis kokku pannakse, on sama kaunis kui selle tükid. Lavastuse ainus „tegelane”, kõigi laste kaitsepühak Pipi, rõhutab nii inimelu ehedust kui ka tobedust ja isegi Ikarost, seda enim leierdatud kreeka kangelast, on kasutatud täpselt selle piirini, kust edasi klišeejää enam ei kannaks. Joel Väli luksuslik lavakujundus pakub kõigele konteksti, millest võiks eraldi analüüsi kirjutada.

Arvestades, et pool truppi on lavaka kursakaaslased ja kogu kamp üksteisele lähedased, ei tule lavalt paistev sundimatu sümbioos üllatusena. Kuigi head suhted ei garanteeri toimivat koostööd, paneb seekordne õnnestumine minusuguse noore teatrifänni südame rõõmsasti põksuma. Jess, ka ilma keskealise (või vanema) lavastajata on võimalik midagi saavutada! Kui tüki loomisega nähtavalt kaasnenud mängulustis lähevadki detsibellid vahel üle (minu maitse) piiri ja kõik kujundid ei toimi võrdselt tugevalt, siis iluvead ei küündi tervikut ähvardama.

Tegelikult ähvardab seda lavastust vaid üks asi. Viljandi publik, kelle jaoks „Ja on kukutud” võib mõjuda ohtlikult avangardsena, kuigi Eesti teatrimaastikuga vähegi tuttavale inimesele kõlab selline mõte naeruväärselt. Mis teha, väikelinn on väikelinn. Tuleb loota, et meie „suurlinnade” elanikud oskavad Viljandi kaardilt üles leida või, mis veel parem, et „Ja on kukutud” trupile antakse võimalus Tallinna-Tartu publikule ise sülle kukkuda.