„Un_stus” avab deterritorialiseerunud unistuste maailma, kus unustatuid dikteerivad vaid nende enda ihad.
Muusikateatri lavastus „Un_stus”. Lavastaja Astra Irene Susi. Kostüümikunstnik Kertu Seestrand, grimmikunstnik Karoliina Villem, valguskunstnik Siim Reispass, helikunstnik Maarja Nuut. Laval Astra Irene Susi, Maarja Nuut, Annabel Soode ja Mikk Lahesalu. Esietendus 30. augustil Südalinna Teatri ringlaval.
Pealkiri „Un_stus” viitaks justkui sõnale „untsus”, aga tähistaja on sassi löödud, lõhutud, katki, kuid mitte veel täielikult tühistunud. Kui pealkirja kiirelt ja tihedalt korrata, kõlab see foneetiliselt nagu „unistus”. Tee lavastuse mõtestamiseks on sillutatud.
Astra Irene Susi teine lavastus avab deterritorialiseerunud unistuste maailma. Need on unustatud, lõhutud, düstoopiliseks vormunud, algse tähenduse kaotanud, kuid samas õrnad ja siirad unistused, mis ei ole surnud või kadunud, vaid eksisteerivad edasi uues reterritorialiseerunud vormis; sõltumata unistajast endast on need unistused isiklike ihade, soovide ja tujudega. Iga unistus eksisteerib puhkeseisundis oma ruumis ja maailmas, suhestudes siiski sujuvalt ja loomulikult teistega. Need unistused võivad vahetada keskkondi ja situatsioone äkiliselt, vaid ukselävelt üle astudes, justkui Kafka sürreaalses maailmas.
Sürreaalse unustatud unistuste maailma loomine tuli Astral imeliselt välja – viimse nõelapisteni väljatimmitud kostüümid, grimm, heli, valgus (jne) loovad omanäolise ja detailse reaalsuse. Tervik on interdistsiplinaarne, harmooniline, võimas ning ühtlane, kuid minu jaoks liiga kureeritud, ready–made-produkt. Vaataja enda fantaasiale ei jää ruumi, sest kõik on söödetud ette juba oma peaaegu parima variandina.
Perfektsuseni lihvitud tervikut aitavad luua kostüümikunstnik Kertu Seestrand, grimmikunstnik Karoliina Villem ning valguskunstnik Siim Reispass, kes said ja võisid oma erialaste oskustega lendu minna. Kui Astral oleks vahendeid ja võimalusi, kaasaks ta kindlasti gruppi arhitekti, et ka füüsilist ruumi kureerida. Õnneks või kahjuks arhitekti tiimis ei olnud ja juugendlik Südalinna Teater sai hiilata iseendana.
Muusikateatri lavastuse kohta kostus üllatavalt vähe muusikat, aga see mõjus, vastupidi, tervislikult. Iga heliline keskkond toimis eriti intensiivsena ja lõi tohutu võimsa retoorilise ruumi potentsiaali, kus muud lavalised elemendid tähendusi omandasid. Eriti lõpustseen, mis oli justkui sissevaade isiklikku nooruspõlvepäevikusse, mille lehti määrisid vere-, okse- või muud abjektsed plekid. Hellus, süütus ja siirus said segatud räpase ja dissoneerivaga. Nii intiimne, et vastik vaadata. Valdas laastav häbi, mida võib tunda, kui piiluda teise inimesse varjatud salajasse ellu.
Lavastust vaadates ei tekkinud mul aga eriti sügavusse pürgivaid kontseptuaalseid ideid. Mitte selle pärast, et puudunuks sisu, vaid põhjusel, et vaatajatel ei jäänud piisavalt ruumi kujutlusvõimele. Siiski arvan, et see ei ole kriitika lavastuse suunal, sest see funktsioneerib somaatilises raamistikus – ühtlase, esteetilise tervikuna, mida on nauditav kogeda iga oma kehalise meelega. Pidagem meeles, et tõeline nauding ei koosne ainult heast, vaid tekib konsoneerivate ja dissoneerivate intervallide kooslusena, nagu mažoorne akord kõrge seitsmenda ja kõrgendatud neljanda astmega.
