„Jurassic World” (2015, USA). Režissöör Colin Trevorrow, stsenaristid Rick Jaffa, Amanda Silver, Colin Trevorrow, Derek Connolly ning Michael Crichton, osades Chris Pratt, Bryce Dallas Howard, Ty Simpkins jt. 124 min.

Kaader filmist „Jurassic World”

Aastal 1993 välja tulnud „Jurassic Park” on – vaieldavalt – imetlusväärseim ja meeleolukaim koguperefilm üldse ega vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Loetleda põhjuseid, miks Steven Spielbergi lavastatud ambitsioonikas kassahitt nõnda meeldejääv on, pole raske: muljet avaldavad muu hulgas John Williamsi imekaunis filmimuusika, karismaatilised tegelased (nende seas maailma kõige hämmastavama teemapargi avamisest fantaseeriv miljonärist innovaator John Hammond, rokkstaari moodi matemaatik Ian Malcolm jpt) ning loomulikult oma ala parimate poolt loodud lummavad eriefektid, mis seadsid omal ajal uue standardi, pannes kõiki vaimustuma selle üle, mida on võimalik arvutigraafikaga saavutada. Tundub uskumatu, et aastakümnete eest valminud seiklusfilm sellest, kuidas eksootilisel saarel pääsevad valla elusuuruses dinosaurused, mõjub tänapäevalgi nii veenvalt ning kaasahaaravalt, käies käsikäes intellektuaalsete arutlustega selle kohta, kas inimesel peaks olema õigus jumalat mängida, kui selleks võimalus avaneb.

Kaos, mis vallandus Jurassic Parki nimelises teemapargis ammu enne seda, kui rajaja John Hammond oli jõudnud selle ametlikult avada, pidanuks kõigile asjaosalistele õpetama, millised õudused võivad sündida, kui üritada kinni hoida kloonitud kiskjaid, kelle saatuseks oli miljoneid aastaid tagasi välja surra ja keda on seetõttu keeruline täielikult mõista. Ometi otsustati paar aastakümmet hiljem naiivselt rajada samale saarele Jurassic World — uhiuus analoogiline teemapark, mis kordi suursugusem Hammondi ehitatust… aga mitte sugugi ohutum. Sarnaselt Hammondile, kes ei huvitunud kasumist ning soovis lihtsalt pakkuda igale inimesele võimalust hämmastavaid eelajaloolisi loomi näha-katsuda, ei ole ka Jurassic Worldi omanik Simon Masrani õieti valmis selleks, mis saab, kui üksainuski neist vangistusest pääseb ning paradiisina näival saarel hävingut külvama asub. Mis kõige hullem: kui Jurassic Park hävis enne, kui sinna tavainimesi ligi lasti, siis Jurassic World on täielikult toimiv park, kus imelisi sauruseid käib imetlemas tuhandeid inimesi, ja esimeseks valla pääsevaks loomaks on hirmuäratav Indominus rex — sauruste kloonimisele aluse pannud korporatsiooni iNGen geneetikute loodud hübriid, kes on suurem, kiirem ja ohtlikum kui ükski teine loom saarel.

Teisisõnu: Jurassic Parkis toimunud katastroof, mille käigus sattus hädaohtu vaid tosinkond inimest, ei ole midagi võrreldes katastroofiga Jurassic Worldis… aga kas näha seda vallandumas on erutav ka filmivaatajale?

„Jurassic Worldi” režissööriks on Colin Trevorrow, kelle varasemaks põhiliseks saavutuseks ainult tagasihoidlik indie „Safety Not Guaranteed”, mille eelarve ei küündinud isegi miljoni dollarini. Seda arvesse võttes tekitab igatahes heameelt, kui tegevusrohke, energilise ja mastaapse blockbuster’iga „Jurassic Worldi” näol tegemist on. Uues, oluliselt kaasaegsemas teemapargis on tuhandeid uudishimulikke silmapaare, lõputult kõrgtehnoloogilisi atraktsioone ning loomulikult mainitud elajas Indominus rex — haruldane eksponaat, kes tõestab, et kui pärast kolme „Jurassic Parki” filmi ei peaks türannosaurused või tritseeratopsid suutma pulssi tõsta, pole see probleemiks erinevate sauruste ja teiste loomade DNAst kokku pandud kiskja puhul, kes saab nii oma värvi kui kehatemperatuuri muuta ning tapab lõbu pärast. Ka „Jurassic Worldi” tegijad nägid ilmselt ette, et seekord on tarvis kedagi senisest ähvardavamat, sest Indominus rex’ist rääkides kostab võimsat parki juhtiv Claire Dearing, et tavalised saurused ei eruta enam suurt kedagi — vaja on midagi suuremat ja hirmsamat. Sellega püüab „Jurassic World” muidugi salamisi vihjata, et nüüd, enam kui 20 aastat pärast „Jurassic Parki” ilmumist, ei pruukinud isegi olla mõtet antud seeriat neljanda osa võrra täiendada, kuid vähemalt annab film endast parima, et panna meid vastupidist uskuma. Lisaks Claire’ile kuuluvad peategelaste hulka veel pargis Velociraptor’itega tegelev Owen ja Claire’i kaks õepoega, kes loomulikult päästmist vajavad, kui Jurassic Worldis põrgu lahti läheb — täpselt samamoodi nagu tuli Alan Grantil appi rutata Hammondi lapselastele 1993. aasta filmis.

Vaja on midagi suuremat ja hirmsamat: Indominus rex

Öelda, et „Jurassic World” püüab tekitada vaatajais nostalgiat, on igal juhul õiglane, sest filmis leidub terve hulk äratuntavaid viiteid Steven Spielbergi käe all valminud klassikule ning isegi lugu ja tegelased on sarnased. Näiteks sarmika Chris Pratti mängitud indianajonesilik Owen pole küll paleontoloog, kuid ei erine palju Alan Grantist, kes oli samuti nõus eluga riskima, et hätta sattunud lapsi kaitsta ning lootis sauruseid — eriti raptor’eid — mõista. Vabalt ringi jooksvatest agressiivsetest dinosaurustest hirmsamgi on „Jurassic Worldi” võimsat teemaparki juhtivate inimeste suutmatus külastajaid kaitsta, kui ettearvamatu Indominus rex end puurist välja murrab ning kõik ohtu seab. Ehkki pargi loomisel on kõige peale mõeldud ja töötajad on valmistunud olukorraks, kus ohtlikud olendid vangistusest pääsevad, ei osata kiiresti tegutseda, kui see päriselt juhtubki, nii et lõpuks jääb üle vaid abitult pealt vaadata, kuidas mõtlematult loodud hübriid valimatult tapab. Et John Hammondi pargis sündinu niimoodi kordub, on õudne, kusjuures seekord on ohus tuhandete inimeste elud ja saarel elavate loomade seas on peatamatu koletis, keda ei mõista keegi.

Teisisõnu näitab kirglikult tehtud „Jurassic World”, kuivõrd hullumeelne olukord võinuks tekkida, kui Hammond oleks saanud loa esialgne park avada. Lisaks ettearvamatule Indominus rex’ile kuulub seninägematute loomade hulka veel näiteks vees elav mosasaurus, keda on pargi külastajail võimalik näha tervenisti neelamas valgehaid — filmi tegijad on Jurassic Worldi kujundamisel fantaasia lendu lasknud, ja näha imposantset teemaparki täies hiilguses äratab küllaga elevust. „Jurassic World” on tempokas ja meeleolukas Hollywoodi seiklusfilm, mis vaimult seeriale truu ning sobib vaatamiseks tervele perele, tekitamata hetkekski igavust.

Kaader filmist

Küll on probleemiks teatav fookuse puudumine ja tegelaste üleküllus. Näiteks on küsitav Claire’i õepoegade vajalikkus, sest igas varasemas „Jurassic Parki” jaos on juba olnud keskne roll päästmist vajavatel lastel. Kõrvaltegelased nagu laste eest hoolitsema määratud tähelepanematu tütarlaps, Indominus rex’i loonud geneetik Henry Wu või mainitud Simon Masrani ei oma kuigi palju sügavust ning eriti tühisena mõjuvad sõdurid ja pargikülastajad, kelle kallal saurused vabaks saades maiustama asuvad; kusjuures pargi kõige rahvarikkamas kohas vallanduvale terrorile pühendab film sedavõrd vähe aega, et kui Jurassic Worldis juhtunuks tragöödia enne avamist, ei oleks filmi sündmustik teab mis teistsugune — põhiliselt keskendutakse pargis töötavatele spetsialistidele, nende omavahelistele suhetele ning püüdlustele pargi üle võimalikult vähe kahju põhjustades taas kontroll saada. Põhiliselt langeb raske ülesanne Oweni ning filmi vältel järk-järgult südikamaks muutuva Claire’i õlule. Joss Whedonil, kes kirjutas üheainsa promoklipi põhjal Twitteris, et „Jurassic Worldist” peegeldub seksismi, tekkis filmist selgelt vale eelarvamus, sest Claire ei jää tarmukuselt ja iseseisvuselt Owenile alla ega vaja kordagi, et viimane ta päästaks.

Tegevus toimub valdavalt teemaparki ümbritsevas looduses, kus Indominus rex vabalt ringi jookseb, tappes kõike, mis liigub, ning omades piisavalt arukust, et rebida endalt seest kiip, mille pargi töötajad on temasse varakult paigaldanud, et vajadusel looma asukohta kindlaks määrata. Iga kord, kui saare kõige ohtlikum asukas põõsaste varjust välja ilmub — sageli täiesti ootamatult —, tekitab see küllaga ärevust, aga üldiselt ei ole saurused „Jurassic Worldis” niivõrd teaduslikud imed, kes tekitavad hämmingut ja tahtmist nende kohta rohkem teada, kuivõrd näotud hävingutkülvavad olendid. Vähemalt näevad nad ootuspäraselt tõetruud välja, sütitades kindlasti igaüht, kes on kunagi nende eelajalooliste loomade suhtes vaimustust tundnud. Seeria fännidele pakub „Jurassic World” küllaga äratundmisrõõmu ja panused on seekord suuremad kui kunagi varem, aga film on ka sellevõrra kaootilisem ja kohmakam, sisaldades tegelasi, kellest ei hakka vaataja hoolima nii palju kui peaks, ja kulgedes ülemäära rutakalt ning juhuslikult. Tegijate pealehakkamine ning palav soov teha seiklusfilm, mis suudaks konkureerida varasemate jagudega maailmakuulsast seeriast ning suudaks rabada ka vaatajaid, kes seda läbi ja lõhki tunnevad, paistab igal juhul välja, ja selle suve filmide seast on „Jurassic World” mitte kõigest üks meelelahutuslikumaid, vaid ka grandioossemaid.