Erootilisele kinokunstile pühendatud Camera Erotica jätkab sel kevadel filmiõhtute korraldamisega Von Krahli teatris. Programmi avafilmiks on 2. aprillil linastuv Leilah Weinraubi film „Shakedown”, mis räägib samanimelisest Los Angeleses tegutsenud mustanahaliste lesbide striptiisiklubist ning seda ümbritsevast skeenest. Leilah Weinraub räägib, miks sündis tema käe all just selline film.
Öö. Pime kõrvaltänav Los Angeleses. Läbi suletud klubiukse valgub aeglaselt tänavale sees tümpsuva muusika tume bass, samal ajal kui turvamees dokumente kontrollib. Hämar tagatuba, tüdrukute vali naer, nad seavad end valmis. Atmosfäär on intiimne, sensuaalne. Kaamera suumib sisse Ronnie Roni suunas, kes suhtleb publikuga: „Can y’all show some love? Ya still tippin? If you are.. lemme know!” Järgmine hetk on Egypt vallutanud tantsuplatsi. Ta on külgetõmbav, ta on hirmuäratav, ta on ekstaatiline. Fännid suruvad dollareid ta stringide vahele. Nad jumaldavad teda.
Leilah Weinraub: „Mind võlus Shakedowni puhul see, et soolise eneseväljendusega ei kaasnenud kunagi mingeid kindlaid reegleid. See oli midagi, millest leiutati kogu aeg uusi variatsioone, sellest räägiti palju, aga see kõik oli väga loomulik ja pingevaba.
Ma tahtsin näidata selle tantsukultuuri otsekohest olemust, aga mu suurim hirm seoses filmiga oli muutuda ekspluateerivaks. Kartsin, et sellest saab lihtsalt mingi materjal, mis vaadatakse läbi ja pärast öeldakse: „Ah jaa, mustanahalised lesbid, olen kursis, tänan väga.” Üks subkultuur teise järel mälutakse läbi, olles samal ajal teadlik, et kuskil on mingi „peavoolukultuur”. Mina arvan, et peavoolukultuur on lihtsalt väljamõeldis. Mis see õigupoolest peaks olema? Kas see on Beyoncé? On see uudised? On see sõda? Mis see on, milles me kõik ühtmoodi osaleme? Need väikesed asjad, mille toimumisest me kõik teadlikud oleme. Kui need kõrvale jätta, elame me tegelikult kõik mingis subkultuuris, me kõik elame „kultuuri all”.
Kogu mustanahaliste lesbiliste naiste maailm on tegelikult seni avastamata. See ei liigu sama rada pidi, mis geimeeste kultuur. Naised on niivõrd mitmetahulised. „Shakedown” on järjekindlalt ebajärjekindel – kõik inimesed on nii eripärased niivõrd mitmel eri moel. Kui tegelased filmis räägivad näiteks oma biseksuaalsusest või millest iganes, siis jutu lõpuks pole asjad kuigivõrd selgemad kui olid jutu algul, sest see polegi oluline. Tuleb leppida sellega, et on asju, mida on raske mõista.
Alustasin selle projektiga 2002. aasta lõpus. Intervjueerisin kõiki, kes olid skeenega seotud: DJsid, kostüümimeistrit, turvamehi, raha üleskorjajaid, tüdruksõpru, staartantsijaid ja ka neid, kes lihtsalt on seal, aga rambivalgusesse ei satu… Filmi tegevus toimub peamiselt aastail 2002–2005 ja lugu jutustab oma vaatepunktist Egypt. Ta ise tahtis olla keskne tegelane. Ta on legend.
„Shakedownis” on jäädvustunud väga eriline periood Los Angelese ajaloos, mil linna identiteet oli muutumas. See on ajahetk kümme aastat peale rahutusi, peale O.J. kohtuasja. See on taassegreerunud Los Angeles. Kõik siirdusid tagasi oma kodukandi linnaosadesse ja jäidki sinna. Sellises keskkonnas klubi Shakedown sündiski – täielikult mustanahaline ja mitte kantud mõtteviisist „ma tahan siit minema pääseda”, vaid oma linnaosa kultuuri rikkalikult väärtustav. Paljud teised filmid korrutavad aina narratiivi, et kus iganes sa mustanahalisena oma eluga praegu ei ole, see on halb, sa pead sealt lahkuma ja minema kuskile mujale. Aga mis on see teine koht? Mind isiklikult haavavad need fööniksina tuhast tõusmise, pean-siit-minema-pääsema lood. Mind solvavad need innustavad edulood, mida meil pidevalt kurgust alla topitakse.
Filmi ülesehitus oli viisiks, kuidas rääkida tööst. Kui sa küsid kelleltki tema töö kohta, siis sa saad teada, kuidas ta veedab enamiku oma päevadest ja see avab akna ka tema ülejäänud ellu. Võiksime öelda: „Naistele tantsimine on parem kui meestele tantsimine.” Sellega on kerge nõustuda. Igaüks võib ise kujutleda, kuidas see tundub, aga filmi ülesanne oli päriselt näidata, mis tunne see on. See ei ilmne vestluste käigus. See ilmneb varjamatult intiimsetes hetkedes, kus näeme, kuidas inimesed teineteist kohtlevad ja mil sa mõistad, et avalikult nii varjamatult intiimselt käitumine ongi lubatud.
Ma näen filmi tegelasi pigem osatäitjatena kui dokumentaalse uurimisainena. Dokumentalistid kardavad sõna „osatäitjad”, aga ma tunnen, et on olemas vaatepunkt, mis asub kuskil ajakirjandusliku täpsuse ja selle teise asja vahel. Sel filmil on muusika, just selle jaoks valminud algupärane heliriba… ja sealtmaalt sa juba lahknedki ajakirjanduslikust lähenemisest. Inimestest saavad näitlejad sinu loos.
Kindel oli see, et filmi lõpetamine on kunstlik. Nende elu läheb edasi, minu elu läheb edasi, töö jätkub, Los Angeles on endiselt olemas, see maailm areneb edasi – ainus asi, mis lõplikult lõpeb nagu surm, on see film. Olen end filmi tiitritesse märkinud stsenaristina, sest pidasin oluliseks välja tuua, et see on minu lugu – see ei ole lõplik ja täielik Los Angelese mustanahaliste lesbiklubide tekkelugu. See on minu lugu ja minu tõlgendus. Selleks, et toimunut täielikult mõista, peaksid veel kakskümmend inimest seda teemat käsitlema.”
