Läänemere kaldal jääb plastireostuse ulatus hoomamatuks, kuid Ida-Hiina mere ääres on see igapäevareaalsus, mis on andnud ainest väärt keskkonnakirjandusele.

Praegu toodetakse maailmas umbes 400 miljonit tonni plasttooteid aastas ja prognooside kohaselt see kogus kahekordistub 20 aastaga. Toorainet plasti tootmiseks saadakse valdavalt naftatööstuse kõrvalsaadustest.

Enamiku plasttoodete – õhukeste kilekottide, kohvitopsikaante – eluiga on väga lühike, piirdudes ühe kasutuskorraga. Edasi satuvad need prügi hulka. Kuna plastide töötlemine on aga energiamahukas, keeruline ja kulukas (ega pruugi materjali omaduste tõttu taaskasutatavat tulemust anda), jõuab märkimisväärne osa plastprügist lõpuks eri teid pidi maailmamerre. Hoovused kannavad selle seal kokku suurteks prügisaarteks, mis paiknevad ookeanis kohtades, kuhu inimesel liiga tihti asja ei ole. Randa uhutakse plasti muidugi ka, aga mitte veel murettekitavates kogustes. Vähemalt mitte meie kandis.

Lõputu plastikoristamine Taiwanis 

Mujal maailmas, avaookeanidele lähemal on olukord mõnevõrra selgemini hull. Möödunud sügisel käisin Eesti-Taiwani teadlasvahetuse programmi toel nädalasel visiidil Taipeis. Pärast kõiki vajalikke akadeemilisi tegevusi ja üht taifuunipäeva, kui valitsus ei lubanud ilmastikuolude tõttu toast välja minna, veetsin lõpetuseks kaks päeva eri kohtades Taiwani põhjarannikul.

Laupäeval osalesin koos kohalike võõrustajatega Taiwani mägironimisklubi[1] korraldatud rannakoristustalgutel. „Teeme ära!” on ju eestlastele tuttav tegevus, mis seal ikka nii erilist saab olla. Nelja tunniga korjas sadakond inimest umbes 50 meetri pikkuselt kaljuselt rannaribalt kokku ligi 200 kuupmeetrit plastprügi. See jagati kaheks: taaskasutatav (plastpudelid; väiksem osa) ja lootusetu (peamiselt vahtplastipudi; suurem osa). Prügi kättesaamiseks tuli turnida inimesekõrguste rahnude vahel ja hea oli, kui seda õnnestus paljaste kätega kokku koguda.

Nelja tunniga korjas sadakond inimest umbes 50 meetri pikkuselt kaljuselt rannaribalt kokku ligi 200 kuupmeetrit plastprügi.

Vilunumatel rannakoristajatel olid kaasas käsivarrepikkused metallist salatinäpitsad, millega prügi kivilõhangutest kätte saada. Vahtplasti, mis ookeanilainete ja kaldakaljude koosmõjul imehõlpsasti nööpnõelapeasuurusteks tükkideks pudeneb, saab tõsta kummikinnastega, aga seda võib koguda ka võrguga, samasugusega, mida kasutatakse püütud kalade veest välja tõstmiseks. Kindlasti ei teinud meie töö randa täiesti plastivabaks ja kindlasti ei möödu nädalatki, kuni olukord on taas endine, sest lained toovad merest uut materjali kogu aeg juurde.

Pühapäeval sõitsin maaliinibussiga kohalike seas armastatud Baisha randa, mis on soodsamate ilmadega kihav surfi-, ujumis- ja niisama ajaveetmiskoht. Mõned lastega pered, noorterühmakesed, paar kalameest ja üks lohesurfar olid rannas isegi sel novembrialguspäeval. Vaikne ookean, õigemini küll selle Ida-Hiina mere nimeline alamosa, nägi kena välja, lained tulid mühinal randa ja elu tundus lill. Tõusuveepiiril oli aga näha lademetes plastprügi, mis ei vedele seal põhjusel, et kohalikud ei viitsi seda ära korjata, vaid seda tuleb lihtsalt iga päev merest juurde. Inimkonna toodetud plastprügi hulk on määratu ja sellel ei ole lõppu, tema nimi on leegion.[2]

Mis tagab ellujäämise?

Pealkirjas mainitud liitsilmadega mehe kujund tuleb Wu Ming-Yi 2011. aastal ilmunud romaanist „Fuyanren” (otsesõnu „Liitsilma-inimene”, inglise tõlkes „The Man with the Compound Eyes”). Romaani autor on Taiwani kirjandusteadlane ja keskkonnaaktivist, kes on muu hulgas koostanud esimese Taiwani looduskirjanduse antoloogia (2003).

Lugu räägib lähitulevikust Taiwani idarannikul, seal elavatest päris tavalistest eri päritolu inimestest, kelle saatuste põimumisel mängivad olulist rolli mäed ja ookean. Nende kõigi elu lüüakse sõna otseses mõttes lõplikult segamini päeval, kui lained paiskavad randa osakese Vaikse ookeani hoovuste südamesse kogunenud suurest prügisaarest (ingl Great Pacific Garbage Patch). See on hiiglaslik inimtekkeline nähtus meres, mille suurust ei julge isegi National Geographic välja pakkuda, sest lisaks pikkusele ja laiusele on sellel ka (teadmata) sügavus. Täpsemalt koosneb see kahest eraldi osast, kuhu maailmamerede hoovused üha vette sattuvat plasti juurde kannavad.

Inimkond on oma tegevusega keskkonnakriisi valmis meisterdanud ja ka selle lahendamisega tuleb ise hakkama saada, mingit imelist abi kusagilt kõrgemalt tulemas ei ole.

Prügisaare kaheosalisus mängib olulist rolli ka romaanis, sest loo võtmetegelased satuvad hoovustega saare eri osadele ega näe üksteist enam kunagi. Inimliku kontakti olemasolu on aga ellujäämise vältimatu tingimus. Samuti kirjeldab lugu, kuidas nädalaid plastisaarel elava noormehe tervis hakkab järele andma, jalad mädanevad, tekib nõrkus, mõte hägustub. Antakse mõista, et seda põhjustab ereda päikesekiirguse käes lagunev plast. Heakene küll, see on fiktsioon. Aga nendesamade võtmetegelaste valikud – mis polegi tegelikult mingid valikud – kajavad moel või teisel kõigis tegelastes ja panevad mõtlema sellele, kui palju on lugejatel, olgu või teisel pool maailma, selle loo tegelastega ühist nii mineviku kui ka tuleviku vaates. Ei kõige modernsem eluhoiak ega ka parim varustus taga lõppkokkuvõttes ellujäämist, olgu siis puutumatutel mägiradadel või aeglaselt laguneval plastisaarel. Aga mis tagab?

Randa koristades peavad tegelased omavahel mitut puhku aru, mida plastireostus tegelikult tähendab: „Mõtle selle peale. Kuhu see prügi peaks maetama, kui ta on kokku korjatud? Ühelgi prügipõletustehasel, prügilal ega sorteerimiskeskusel pole piisavalt võimekust, et seda kõike töödelda. Arvad, et Ilan ja Taipei võtavad selle sodi lihtsalt heast südamest vastu? Kurat! Jaapan ja Hiina ütlevad, et pole nende asi, aga prügi ei tee vahet, nüüd on hoovused selle prügisaare ära lõhkunud ja igaüks saab oma jao kätte.”

Hakkame laulma!

Seda romaani võib pidada keskkonnakirjanduseks, täpsemalt keskkonnakriisikirjanduseks. Samal ajal räägib see võimalustest, kuidas hävingu, katsumuste ja kriisidega toime tulla või selle kõige keskel vähemalt inimeseks jääda. Ükskõik kui lootusetu on olukord, kõik tegelased teevad midagi, püüavad oma seisundit parandada, ei jää ennast haletsema ega surma ootama. Seetõttu tekib loos üleloomulikuna mõjuvaid hetki, mida on raske isegi rangelt kirjandusteaduslikult analüüsida. Nagu nendib liitsilmadega mees kaljult alla kukkunud mägironijat vaadates: „Minu olemasolu ainus põhjus on see, et ma saan jälgida, aga mitte sekkuda.” Liitsilmadega mees on kummaline paigavaim, kelle lähedalolu mõjub inimestele erinevalt. Laiemalt võib seda tõlgendada nii, et inimkond on oma tegevusega keskkonnakriisi valmis meisterdanud ja ka selle lahendamisega tuleb ise hakkama saada, mingit imelist abi kusagilt kõrgemalt tulemas ei ole.

Loo lõpust leidsin veel ühe sarnasuse eesti kommetega: kui enam muud väljapääsu ei paista, hakatakse laulma. Plastisegusesse vette kadunud tee lõpus lauldakse Bob Dylani lugu „A Hard Rain’s A-Gonna Fall”. Kõvad vihmasajud on tõenäoliselt tulekul ka päriselus, sest kui maakera temperatuur on tavapärasest kõrgem, aurub ookeanidest rohkem vett, mis omakorda peab kusagil jälle maha sadama. Järgnevad üleujutused, maalihked ja ikaldused. Romaani lõpus laulavad koos kaks täiesti erineva tausta ja saatusega naist. Soovitan võrgust üles otsida salvestuse, kuidas sama laulu esitab Dylanile Nobeli auhinna üleandmise tseremoonial vana New Yorgi naispunkar Patti Smith. Tema esitusest saab õppida veel üht asja: kui läheb valesti, tuleb seda tunnistada ja uuesti alustada. Eks sealt see resilience algabki. Hea, et kirjandus ja muusika meil seda harjutada võimaldavad.

[1] Lehel tocc-climbing.org saab tutvuda ka talgupäeva piltidega, et tööst ja keskkonnast pisut paremat aimu saada.
[2] Väljend viitab Jeesuse ühe imeteo kirjeldusele: kurjad vaimud aeti inimese seest sigade sisse, mille peale sead vette hüppasid ja uppusid. Nüüd nad hakkavad sealt plastina randa tagasi jõudma.

Kadri Tüür on keskkonnahumanitaar, kes käis sügisel Taiwanil teadlasvahetuses, aga töötab praegu Toronto ülikoolis eesti keele ja kultuuri õppejõuna.