Tasub õppida eristama, millal on mittemidagitegemine mõistlik ja millal takistab piduripedaali põhja vajutamine väärt ruumi loomist. Siinkohal ei saa Tammsaaret ega õpetaja Lauri usaldada.
Ületöötamise mood veel kestab, kuigi võib juba täheldada selle leebumise märke: eelarvamusi lükatakse pikali ning isegi Tammsaare püha tsitaat on kahtluse alla seatud ja ümber jutustatud. Saab armastada ka ilma tööga tapmata, vahel on mittemidagitegemine hädavajalik ja suisa majanduslikult kasulik. Seda tõeks ja lubatuks pidada on raske, sest (töö)kasvatus on tugev ning kangelaslik enda ja lähedaste kraavi uputamine ikka veel põlvkondlik dogma. Eesti suvi annab siin hõlpu ja isegi süümepiinatööstus tundub teistega koos puhkusele minevat – seega on käes parim aeg katsetada harjumustest lahtiraputamist.
Aga mismoodi mittemidagitegemine ruumi mõjutab? Suures plaanis võib selle jagada kolmeks, millest esimesed kaks on positiivsed ja tulevad kasuks nii inimestele kui ka keskkonnale, aga kolmandal on, vastupidi, kaugele ulatuvad ohtlikud mõjud. Ehk kui molutamine ja lõdvestumine tunduvad arusaadavad, nende mõju on käegakatsutav ja lihtsasti nähtav, siis vältimine veeretab vastutuse kuhugi kaugusesse, tihti abstraktsesse ühiskondlikku sfääri ja ka selle tagajärjed ei pruugi ilmneda piisavalt kiiresti, et põhjuse ja tagajärje seost mõista või uskuda.
Eluterve molutamine
Viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise kiituseks on rääkinud märksa osavamalt ja veenvamalt Fred Jüssi, Valdur Mikita, Jüri Kolk jt autoriteedid, nii et soovitan algallikate juurde pöörduda. Üldiselt tähendab see oskust tõmmata saba seinast, olla levist väljas, astuda karussellilt maha ja tekitada täiesti enda ruum. Suvel tuleb üle elada vaid FOMO (fear of missing out, ilmajäämishirm) ehk festivalide-kontsertide-suveetenduste hüsteeria, mis pillutab üle Eesti kõiksugu padrikutesse, ning üleelusuuruste unistuste purunemispaanika (puhkuse ajal remontida ära kodu, lugeda läbi kõik raamatud, külastada kõiki sõpru-sugulasi, käia meres-rabas-järves-jões, päevitada ja kiikuda ja rohida ja kõblata kõike korraga jne). Enda ruum sisaldab aja mahavõtmist, siseilma piilumist, ümbruse ja detailide märkamist, mistõttu võib avastada, et maakera sees on teine maakera, mis on hoopis suurem. Elamusi leiab ka oma lähimast ümbrusest ilma piletit lunastamata või higist leemendamata. Molutaja ei tormle ega kima ringi, ei põgene ega otsi kaugeid pelgupaikasid, seetõttu ei pettu ta ka miraažides ega lammuta pere-eelarvet, vaid leiab rõõmu ja naudingut olemisest seal, kus ta parasjagu on, ja sellena, kes ta on.
Ülepingutus on kogu ruumi täis planeerimine, liigsete ettekirjutuste kehtestamine, toredate ja konkreetses keskkonnas loogiliste asjade ärakeelamine või uute ideede mahategemine, sest „nii ju ei tehta”.
Mittetegemine ehk ülepingutuse vältimine ehk lõdvestumine on oskus valida, kuhu ja kuidas sekkuda. Ruumiotsuste puhul peab jätma ruumi ka iseolemiseks, isekujunemiseks, vabategevuseks. Ülepingutus on kogu ruumi täis planeerimine, liigsete ettekirjutuste kehtestamine, toredate ja konkreetses keskkonnas loogiliste asjade ärakeelamine või uute ideede mahategemine, sest „nii ju ei tehta”. Selle vältimiseks tuleb eelkõige vallandada sisemine kontrollifriik, loobudes kas või üleliigsest muru maniküürimisest või totrast mürgitamisest. Elurikkuse hoovi, tänavale, parki ja põllule lubamine säästab nii energiat kui ka raha ja loodus on tänulik. Taoline mittetegemine on läbimõeldud ja põhjendatud, seda ei saa ajada segamini hooletusse jätmise või ignoreerimisega, sest see põhineb prioriteetidel ja valikutel. See hõlmab ka piiri panemist hiiglaslikele asfaldiväljadele ehk parklate vähendamist ja haljastusega asendamist, veidi anarhistlikuma keskkonna lubamist (noored, nudistid, alternatiivkultuur jms) või tarbimisvaba avaliku ruumi jätmist. Mittetegemine võib mõnel juhul nõuda parajat pingutust, vastuseisu majanduslikule või ühiskondlikule survele, väljamurdmist laiskusest teha asju vanamoodi ning julgust uute teadmiste valguses endistest tõekspidamistest lahti lasta.
Piduritega ruum
Märksa negatiivsema varjundiga mittemidagitegemist ehk vältimist oskavad (viimasel ajal?) eriti hästi juhtivatel kohtadel olijad, ruumiotsuste tegijad, kes valivad ebapopulaarsete ja valusate tegevuste asemel ettekäänete otsimise. Sel juhul on mittemidagitegemise hind üüratult suur ja seda peavad maksma ka päris kaugel seisjad, kes ei pruugi sealjuures sellise ignorantse süüdimatusega üldse nõus olla. Üks värvikaimaid näiteid on keskkonnaministeeriumi asekantsleri avalik teadaanne, et kõige olulisem on, et CO₂-heitmete vähendamisel ei seataks eesmärke, mida on keeruline täita. Ehk ministeeriumid ja valitsus tegelevad asjadega ainult siis ja senimaani, kuni need on lihtsad? Keskkonna kujundamine ja/või hoidmine on tegutsemist väärt vaid siis, kui pingutus polegi tegelikult… pingutus? Kuidas saab luua head ühisruumi, kui me ei võta ambitsioonikaid eesmärke, ei lammuta status quo’d? Ja küsimus on siin avalikus ruumis selle kõige laiemas mõttes ehk mõju on globaalne. Siinkohal tahaks parafraseerida õigussüsteemi: asjadest mittearusaamine ei vabasta vastutusest.
Jaanuaris asutati riigikogus mittemidagitegemise võimaldamiseks suisa eraldi toetusrühm, mille kõlav nimi on Euroopa Liidu kliimapaketis Eesti rahvuslike huvide kaitse toetusrühm. Seda saatsid toonase keskkonnaministri Erki Savisaare sõnad, et kliimaeesmärkides on ettepanekuid, mis Eesti riigile ei sobi ega ole reaalsed. Ebamugavate tegevuste pareerimine hüüatusega „See pole ju reaalne!” või „Oluline jääda ikkagi realistiks!” on kehmide (keskealine eesti heteromees, keskklassist endast huvitatud mees) valitsemisruumis väga levinud ja nii püütakse jätta endast ratsionaalset muljet, vastandudes „emotsioneerivatele puukallistajatele” või „fantaseerivatele idealistidele”. Eriti kogenud kehmid vehklevad ka ohutuse õilsa keebiga, mille alla saab peita harjumuse hallid tolmurullid – ja jälle ei pea midagi muutma ega tegema! Veel parem, sellega saab kõik teistsuguse ära keelata, sest kes julgeks öelda, et teda ei huvita kaaskodanike turvalisus ja ohutus? Milleks meile Eesti esimesed tõeliselt nüüdisaegsed eraldatud sõidusuundadega rattarajad, kui saab vanamoodi edasi tossutada, sest „nii ei teki ohukohti juurde”? Kõiketeadval ilmel ja ülevoolava enesekindlusega sildistatakse vastased ning teema lükatakse laualt maha, ekspertide arvamused ja uuringud kummutatakse edasist arutelu välistava ma-ei-usu-sedaga. Jällegi, ilma idealismita ei saa areneda, luua kvaliteetset, uutmoodi ruumi. Mittemidagitegemine („realistlik olemine” või „ohutuse kaitsmine”) ei ole siin ühiskonna hüvanguks, vaid pelgalt muutuste edasilükkamise väljendus. Piduri tallamine aga edasi ei vii.
Õpetaja Laur
Vahel kasutatakse pidurdamiseks ettekäänet „aga me oleme nii erilised”. Nii nõuab keskkonnaministeerium traditsiooni jätkates, et ELi kliimaeesmärkide täitmise juures peaks Eestile tegema erandi, sest me oleme väikesed ja Euroopa kliimaeesmärgid on meie jaoks liiga suured. Kõik teavad tegevusi, mis viivad eesmärgi saavutamiseni, aga muutused hirmutavad ja neid pigem väldiks. Muutus võiks tekkida kuidagi ilma muutusi tegemata. Samamoodi jaurab Tallinna linnapea koos esiametnikega, et mitte midagi ei saa teha, sest Tallinn on kikilipsukujuline ehk siis mott. Oleme erilised ega saa midagi muuta, mitte kunagi. Heakõlaline loosung tundub meeldiv (kompliment), aga on täiesti sisutühi (ei puutu asjasse) ning erilisuse sildi all surutakse maha uuenduslikud ja suunda muutvad keerukused. Kui kooliõpilane teataks, et gümnaasiumitunnistust tahaks küll, eriti koos preemiaga, aga nii, et piisab algklassi korrutustabelist, siis seda ju heaks ei kiidaks? Miks siis ruumi- ja keskkonnateemades kilplaslikkusega leppida?
Tundub, et kui tervislikku mittemidagitegemist raskendab Tammsaare, siis vältimise puhul on näha õpetaja Lauri halvad mõjud: oleme kuulnud lapsepõlvest saati, et pool on parem kui mitte midagi. Kui mõnel puhul on see tõesti tõsi ja aitab liikuda paremuse poole, sammhaaval keerulisi muutusi ette võtta, siis on olukordi, kus sellist ettekäänet vabanduseks tuua ei ole mitte paslik, vaid piinlik. Selge see, et hirm muutuste ees on loomulik ja iidsetel aegadel oli see ka väga kasulik, aga tänapäeval peab sellest üle saama ja teistmoodi tegemist mitte tõkestama. Suvi sobib õppimiseks hästi ja alustuseks võib testida autovabaduse ruumieksperimente (Pärnus, Paides, Tallinnas, ehk ka Tartus), proovida harju(ta)da uutmoodi mõtteviisi ja ruumikasutusega ning mitte lülitada sisse ettekäändemasinat ja vältimismootorit.
Elo Kiivet on arhitekt ja urbanist. Kohaloomeentusiastina usub ta, et võrdsem avalik ruum muudab maailma paremaks ja elu rikkamaks.
