See algas nagu tavaline puhkus. Seekord olid Ester ja Paul valinud sihtkohaks väikese Vahemere saare. Rahvasuus kutsuti seda Vanakeste saareks, sest enamasti käisidki siin pensionärid. Ainult Paul oma viiekümne kuue eluaastaga oli erandiks, aga seda ei teadnud ilma küsimata keegi. Välimuse järgi olid ema ja poeg täpselt nagu iga teine sellel saarel.

Tegelikult oli üllatav, et saar oli nii armastatud just vanurite seas, kuna tervel saarel polnud ühtegi ujumiskohta, mis poleks endast kujutanud võimalust – lausa julgustust – enesetapuks. Selleks et varbaotsagagi vett puudutada, pidi esmalt ronima teravatel kaljunukkidel, ja kui jõudsidki elusana veepiirile, pidid laskuma mäslevatesse lainetesse, mis paistsid tuuseldavat suplejat igati õigustatud vihaga.

Ainsad kehad, mis lebasid sel kivisel plaažil – nähes välja, nagu nad oleksid kuskilt ülaltpoolt oma surma kukkunud –, kuulusid noortele, kes saabusid merd mööda oma jahtidelt. Nad ei peatunud saarel kunagi, vaid käisid siin kiirelt poes, ujumas ja siis kuivamas. Vanuritel oli isegi natuke kahju, et noored oma kohalolekuga saareelu ei värskendanud, aga kui õhtuti kostis jahtidelt kirglikku, lausa orgialikku lõkerdamist, kriiskamist ja kõva muusikat, siis olid nad rahul oma puutumatu pelgupaigaga.

Õhtuti istusid vanapaarid rannarestorani terrassil nagu tuvid, pead liikumas siia-sinna, vaadates tulijaid ja lahkujaid ja eemale ankrusse jäänud jahte, aga enamasti lihtsalt kaugusesse. Nad võisid istuda nii tundide viisi ilma rääkimata, aeg-ajalt oma joogist lonksukest nokkides.

Hoolimata staatilisest klientuurist üürgasid restoranis ladina tantsurütmid ja kui ettekandjad – saare vähesed nooremapoolsed asunikud – toite ja jooke lauale kandsid, nõksutasid nad kuumavereliselt puusasid, aga mitte keegi ei eeldanud, et see peaks viima tantsuni. Veidi erootiline rütmimäng oli lihtsalt ambiance’i jaoks – nagu plastmassist lilled laual. Paljude meelest olid kunstlilled labased, suvalised, aga siia nad sobisid, luues õhustiku, kus ei pidanud ülemäära pingutama, muljet avaldama; kus rollimängimise aeg oli (õnneks) läbi. Hoopis pärislilled, mis pakatasid siivutust elujõust, mõjunuksid siin kohatult, esitades nagu mingi eksistentsiaalse ässituse. Plastmassist lilled, nagu ka vakstust laudlina, kunstpuuviljad, mitte kunagi maakumeruse taha kaduva loojanguga pildid mõjusid rahustavalt. Nad peatasid aja. Nad pakkusid esteetilist mõõdet (kunst on ju ajatu) ega sundinud enam osalema.

*

Ester armastas puhkusereise. Just siis tundis ta, et on elus kõik õigesti teinud. Kui Pauli isa nad kohe pärast sünnitust maha jättis, oli Ester pikalt lohutamatu. Oli hetki, kus ta oleks tahtnud viskuda ühes beebiga mõne tornmaja katuselt alla. Aga pidevas imikuga asjatamises oli varsti aina raskem koguda piisavalt julgust või meeleheidet, et teha midagi otsustavat. Ja üsna pea avastas Ester, et ka nii võis elada ja rõõmu tunda. Laps oli terve ja hea iseloomuga, temaga oli tore ringi käia. Sellal kui kõik ümberringi argipäeva eest põgenesid, avastas Ester argipäevast seikluse. Selles oli midagi rahustavat, et teda ei kiusanud maailma lõputud võimalused.

Jah, Ester oli siin elus vist midagi õigesti teinud. Sest oma viiekümne kuue eluaasta jooksul polnud Paul peaaegu mitte kordagi rääkinud, et tahab välja kolida, veel vähem, et tahab naist võtta.

Ester vaatas oma poega, kes limpsis Coca-Colat, nagu ta oleks ikka veel laps, ja turtsatas enda ette. Jah, mõelda, mis selle poisi pea sees toimub. Ta on olemas, ma näen ja võin teda puudutada, aga mida ta tegelikult mõtleb? Kas üldse mõtlebki midagi? Ta on nagu vaikselt surisev piklik kapp, itsitas Ester endamisi. Aga see ongi Pauli puhul kõige võluvam. Ta on alati olemas. Kuskil seal toanurgas või korteri teises otsas või kümme meetrit tagapool kõnniteel…

Oli aga miski, mis Estri rahulolu segas. Nimelt see pagana kuumus! Vastik kliimakatastroof! See ei olnud enam see eluloov, viljastav, lootust pakkuv päike, vaid hävitav, tappev päike. Viimase aja kuumuses oli lausa midagi… revolutsioonilist! See muutis seniseid harjumusi, rituaale, arhitektuuri, pagan võtaks, isegi moodi! Inimesed kaotasid igasuguse häbitunde – kes kooris end palavaga poolalasti, paljastades kas oma koleda aluspesu või inetud kehavormid; kes kattis end igasuguste rättide ja lappidega nagu kaltsukuhil. Roniti jalgupidi kõiksugu veega täidetud mahutitesse plätserdama või heideti pikali esimesesse ettejuhtuvasse varju, olgu see või räpase prügikasti taga.

Ja kuidas see äärmuslik ilm inimeste iseloomu muutis! Varem meeldivad inimesed olid korraga kannatamatud, isekad, ainsaks mõtteks omaenda naha päästmine. Mitte kunagi lakkav lämbus oli nagu valu, mis võis ajada hulluks. Ester ei tahtnud enam eriti välikohvikuski käia, sest alati oli keegi, kellega pidi kaklema kõige varjulisema koha pärast. Kas see ainult tundus Estrile või oli tõesti nii, et viimastel aastatel olid suviti ka uudised aina täis tulistamisi ja kaklusi… Inimesed muutusid ettearvamatuks, piisas vähesest, et tõugata neid tegudele, millele nad talvel vaataksid hukkamõistva pilguga… Kes teab, kas needki polnud ajendatud talumatust kuumusest? Näiteks armukadedus – oli mõeldamatu, et inimene, kes on niikuinii viimse piirini viidud, suudaks end hullutavas kuumuses tagasi hoida. Niigi oli kõigil sulamise, suremise tunne, miks siis mitte kätte võtta ja…

Ester ohkas ja jõi oma riislingu lõpuni. Ta tuletas endale meelde, et tuleb nautida hetke – ta on siin oma pojaga, naudib sooja hämarat suveõhtut ja hingab sisse mereõhku. Luges ainult see, et vähemalt praegu on kõik hästi, vähemalt temaga on kõik hästi, ta peab olema tänulik. Jah, tema elus oli olnud suuri kahetsusi, ta oli alati olnud natuke kade seiklejate ja rändurite või ka lihtsalt kuulsuste peale; talle tundus natuke alandav olla tavaline inimene, ta oleks ka tahtnud olla eriline. Aga ka need kahetsused suutis Ester endast kaugele eemale lükata. Kahetsus oli mürk ja igal inimesel oli valik, kas ta joob seda või mitte – selline oli Estri moto. Ja tal oli lõppkokkuvõttes õnnestunud elada oma elu kaitstult, ikka ja jälle imestades, et teda ei olnud tabanud hirmsad haigused ja õnnetused või liiga traagilised elupöörded; sest internet oli täis jubedaid lugusid, koletuid saatuseid ja neid polnudki palju, kes võisid mõelda nagu Ester: õnneks mitte mina või õnneks minul polnud… jne.

*

Ta jättis Paulile arve jaoks raha ja ütles, et tahab veel meenepoest midagi kaasa osta. Paul lõpetas parajasti oma taleggio-pitsat ja uuris menüüd, mõtiskledes, millised pitsad on tal jäänud veel proovida, arvestades, et järel oli ainult viis päeva puhkust, kui märkas, et üle terrassi naeratab talle keegi naisterahvas. Järgmine hetk tõusis naine juba lauast ja kõndis üle terrassi tema poole, nagu oleks Estri lahkumist oodanudki. Paul kattus üle keha higiga; ta oleks tahtnud emale järele söösta, aga paanikahoog surus ta ainult tihedamini toolile.

Paul jõllitas hämaras temani sammuvat olendit, see kestis terve igaviku. Paar-kolm tuvipaari pöörasid pead, aga jätkasid pikapeale oma merevaatlustega. Lõpuks seisis naine tema ees ja küsis naeratades, kas ta võib istuda, aga istus enne, kui Paul jõudis midagi vastata. Paul oli nii ehmunud, et ei suutnud oma pilku naiselt ära pöörata. Ta avastas, et niimoodi lähedalt vaadates polnud olend samas üldse nii hirmus.

Naine seletas, et ta pidi tulema puhkusele oma tütrega, aga sellel jäi laps haigeks, ja nüüd on ta siin, ihuüksi. Kui ta märkas Pauli oma emaga, tundis ta end nagu laps, kes on leidnud mängukaaslase.

Naine naeratas ja vaatas ootavalt Pauli poole. Paul läks ähmi täis, sest ei saanud aru, mida temalt oodatakse. Temaga polnud kunagi varem ükski naisterahvas rääkima tulnud, ta oli alati olnud emaga koos. Ja kui ta üksinda oma käikudel käis, kõndis ta kiiresti ja sihikindlalt, et mitte kellelegi ette jääda. Nüüd oli tal tunne, nagu ta oleks lõksu püütud.

Naine lehvitas omale menüüga tuult ja ohkas, et küll on alles palav, see paneb kummalisi asju tegema, nagu me kõik hakkaksime täna surema – ja miks siis mitte enne seda teha midagi, mida me varem…

Ta vaatas Pauli ja kissitas imelikult silmadega.

Kas sa ei taha minuga mängida?

Paul jälgis, kuidas kelner viis tema nina eest minema pitsajäänused, ja soovis kõigest hingest, et saaks ka ise seal taldrikul olla.

Sa oled kena mees, ütles naine korraga ja Paul võpatas. Mees? Ta polnud endast kui mehest kunagi varem mõelnud. Mehest kui kellestki, kes on naisega. Teistmoodi kui tema Estriga. Jah, ta tegi kodus igasuguseid meestetöid: vahetas kõrgel lambipirne, tassis raskeid toidukotte, lõi naelu seina… Aga seda kõike oleks samahästi võinud teha ükskõik kes, kellel on redel ja jalad.

Lähme, jalutame, ütles naine äkitselt ja hakkas ees minema. Paul ei olnud jõudnud oma peas midagi otsustadagi, kui juba järgnesid tema sandaalides jalad naisele pimedasse öhe nagu väiksed reetlikud deserteeruvad sõdurid.

*

Nad ronisid mööda kaljunukke vee poole. Jõudnud veepiirile, võttis naine pesuväele ja jäi Pauli ette ootavalt seisma. Paul, kelle paanika oli hetkeks lõhustunud kergenduses, et ta oli eluga vee äärde pääsenud, tegi liigutuse, nagu hakkaks naisele musi andma. Naine ei teinud selle peale midagi, ainult naeratas lahkelt, natuke õpetaja kombel, ja küsis siis, kas Paul tuleb niimoodi vette, lühikeste pükstega? Hirmuga üritas Paul meenutada, millised trussikud ta hommikul jalga pani, ja tundis määratut kergendust, et oli valinud oma kollektsiooni kõike mehelikumad – tumesinised bokserid, millel oli pealegi üsna tuntud firmanimi valgelt värvlile kirjutatud.

Vesi oli soe ja soolane ja Paul tundis end selles nagu beebi suure keha rüpes. Naine mõnules häälekalt, mis pani Pauli punastama. Ja siis ujus naine talle väga lähedale, liiga lähedale, ja pani käed talle ümber, nagu tahaks Pauli ära uputada.

Siinkohal kaotas see Paul, kes oli viimased viiskümmend kuus aastat läbi ajanud ilma sõprade, naise ja töökohata, meelemärkuse ja andis end täielikult selle võõra naise ja oma keha meelevalda.

*

Paul tegi silmad lahti. Ta oli üllatunud, et ta oli elus. Ta polnud enam vees, vaid lebas oma valge kirjaga trussikute väel kivisel astangul. Õues oli juba valge. Kuidas ta siia sai, ta ei teadnud. Ta ei julenud end liigutada, kartes avastada, et kõik, mis eelmisel ööl juhtus, oli tõsi; kartes avastada, et see polnud tõsi; kartes – kui see siiski oli tõsi – oma esimest peegelpilti sel hommikul. Kes talle sealt täpselt vastu vaataks?

Mees! turgatas Paulile siis pähe ja ta ei suutnud tagasi hoida väikest naeratust. Aga kohe läksid mõtted emale ja ta tõusis hirmuga istukile.

Naisest polnud märkigi. Paul vaatas ringi, siis aga piilus oma trussikutesse, äkki seal on midagi teisiti… Aga ei, väliselt oli kõik samamoodi.

Väliselt, kordas Paul endale peaaegu terve hommikupooliku tasase häälega ja lubas endale iga kord väikese itsituse.

Tund-tunnilt läks aina palavamaks, Paul otsis terve päeva silmadega oma eelmise õhtu saladust, aga naist ei paistnud kuskilt. Ester sai aru, et pojaga on midagi lahti, ta oli veelgi endassetõmbunum kui tavaliselt. Talle ei meeldinud, kui poeg selline oli, see tekitas temas endas vastikut närvilisust. Nagu kohe-kohe algaks sõda.

Lõpuks käsutas Ester nad mingeid varemeid vaatama ja pistis Paulile kätte päiksevarju. Paulis kihvatas miski. Jälle üks neist meestetöödest. Lisaks elektrikorkide vahetamisele, arvuti- ja internetiprobleemide lahendamisele, jonnakate purgikaante lahtikeeramisele… Nad käisid alati koos poes ja Paul lükkas käru ja maksis kassas (olgugi et Estri rahaga) nagu mõni pereisa. Oli tema alaliseks saatjaks kinos, kohvikus ja jalutuskäikudel… Miks ta seda kõike kaasa tegi? Õhtuti istusid nad koos diivanil, vaatasid saateid ja Ester asetas oma jalad Paulile sülle, et ta neid mudiks. Magama läksid nad ühel ajal nagu mees ja naine. Ainult seda ei oodanud Ester Paulilt, jumalale tänu, mida Paul oli eile öösel teinud. Sest vahel oli tunne, et kui nad kõike muud tegid, miks siis mitte ka…

*

Ohissandkuipalav, ohkis Ester, kui nad mööda kaljust teed allapoole vantsisid. Miks need varemed peavad nii kaugel olema? Miks ei ole tehtud korralikku teed? Inimesed tahavad ju vaadata!

Viimaks leidus üks varjuline sopp ja Ester prantsatas istuli murule. Ta nõudis Paulilt nende veepudelit ja kallas poolteist liitrit vett omale otse pähe. See tegi Estri üleni märjaks ja ta kilkas nagu plika, mudides läbi märja pluusi oma tisse. Hissandkuimõnus.

Korraga tuli talle ette kelmikas ilme ja, heitnud pilgu paremale-vasakule, ta asus end peaaegu nagu kirehoos lahti koorima. Ta küll käskis Paulil selja pöörata, aga tegi seda alles siis, kui oli juba pesuväel ja napilt kinni püüdnud ühe jonnaka tissi, mis oli välja volksanud. Ester oli korraga sellest kuumusest ja märgusest ja alastusest nii elevil, et itsitas nagu neiuke, peaaegu nautides neid intsestuaalseid insinuatsioone.

Paul kõndis eemale ja pööras selja; teda vihastas koledasti, et ema ennast ei häbenenud; et tema juuresolek oli ema kuidagi sobimatult pöördesse ajanud. Miks ta polnud kunagi tõmmanud piiri? Kas see polnud mitte ema töö?

*

Ester sirutas põõsavilus oma pehmed jäsemed välja nagu beebi ja oigas rahulolevalt. Paul surus käed kõrvadele, et ei peaks ema häälekat mõnulemist kuulama. Esimest korda tundis ta end väärakana. Ester kutsus teda varju enda kõrvale, aga mõte oma emaga kuskil lehtede all alasti mõnulemisest tekitas Paulis judinaid.

Mis sulle täna sisse on läinud, oleksid siis hotelli jäänud… Jälle sa oled imelik… Varsti oleme jälle kodus, siis kahetsed.

Kodu. Ainult nemad kaks, päevast päeva, aastast aastasse, meestetööd ja naistetööd, jalutamised, poeskäigud, jalgade mudimised…

Kui Ester oli oma keha jahutamise lõpetanud, käskis ta Paulil end rätikuga varjata, kuni ta riidesse paneb. Ta isegi ei palunud enam pojal selga pöörata, vaid kasutas teda inimproovikabiinina. Vana naine puhkis pingutusest, sikutades trussikuid ülespoole, seejärel toppis ta oma jonnakad tissid tagasi rinnahoidjasse nagu tainast sõtkuv pagar.

Pauli pähe turgatas kohutav mõte. Jube, murranguline mõte. Keegi ei saaks Pauli milleski süüdistada… Ema oli tahtnud minna vaatama neid varemeid… Ma ütlesin talle, et see on ohtlik, et siin pole korralikku jalgradagi… Aga ta oli väga otsusekindel, talle juba vastu ei vaielnud. Kelner oli näinud teda varemete vastu huvi üles näitamas ja meenepoest oli ta ostnud varemetega külmkapimagneti… Üldse käitus ema viimastel päevadel kuidagi imelikult – võib-olla oli asi selles kuumuses? Ta polnud nagu tema ise, vaid nagu suur laps, kes ei saanud ilma nende varemeteta enam ühtki hetke elada! Korraga ma vaatasin, et ta hakkab nagu vaaruma… Ma ei jõudnud – ja siis oli ta juba silmist kadunud… Ma ei julenud üle ääre alla mäslevatesse lainetesse vaadata…

Paul seisatas.

No mis on, mis sa seisma jäid, porises Ester.

Paul oli kui tardunud.

Kas ta suudaks seda teha? Kas ta tõesti suudaks?

Oli ta selleks piisavalt… mees?

Livia Ulman kirjutab põhiliselt filmistsenaariume koos oma elukaaslase Andris Feldmanisega ja otsib selle kõrvalt aega ka (lühi)proosa jaoks.