Nikolajevi ja Denzeli uus EP „HELLLINN VOLUME 1” viib kuulaja unenäolisesse tunnelisse, kus pidu ei paista lõppevat. Ainsaks väljapääsuks on tulede põlema panemine.
★★★☆☆
Plaat kulgeb kuskil Chicago ja outsider house’i aladel, kuhu on sisse segatud ka käputäis electro’t ja skandinaaviapärast industriaalvaibi. Tegu pole aga tavalise house’i-põksuga, vaid artistid on žanripiiridega eksperimenteerinud ja seganud kokku eri esteetikaid.
Helidisain on industriaalsusest tulenevalt lärmakas ja toores, mistõttu võib plaadi lõpuks tunda ülekoormatust. See pole otseselt halb, aga jääb siiski mõneks ajaks pitsitama. Lood mõjuvad hüpnootiliselt ning tekib tunne, nagu iga järgnev lugu võiks plaadile mõne vindi juurde keerata. Neid vinte keeratakse peale küll sündisignaalidele ja lugude tempole, kuid sellega asi ka piirdub ja suuremat sorti muutust muusikasse sisse ei tule. Acid’i sünti oleks kohati võinud isegi vähemaks tõmmata, kuna see mõjus veidi segavalt või üleolevalt. Samas see ilmselt käibki plaadi esteetika ja toorusega kokku. Lugude tempo oli aga meeldivalt vahelduv ja irooniliste pealkirjadega pandi iga loo puhul täppi.
Kui plaati esimest korda süvenenult otsast lõpuni kuulata, mõjub see väljakutsuvana. Suhu tekib unenäolise rännaku maik – nagu oleks vastu hommikut Balta tagatoas transiseisundis. Ent kuigi plaadil olevad lood on kuulatavad, on need tõenäoliselt ka sama kiirelt unustatavad – pikemaajalist emotsiooni plaat ei sütitanud, vaid jättis selles pigem veidi soovida. Usun sellegipoolest, et house’i-inimestele võiks plaat rohkem huvi pakkuda, kuna tegu pole tavapärase õõtsumismussiga ning säärast loomingut ei avaldata kodumaal eriti tihti.
