Keel pulbitseb, väändub, käärib ja aeg-ajalt isegi hangub. Seetõttu tulebki teha üks ekskursioon metamodernistliku lingo, slängi ja leksika rikkalikult varustatud sahvrisse.
Järgnevat kirjatööd ei tohiks võtta kuidagi uudisloo või suunda näitava tekstina – see kirjeldab pigem, kuidas laborant paneb katseklaasi meie lingvistilise olukorra aastal 2026, vaatleb seda imetlusega, suskab sisse lakmuspaberi, kirjutab üles huvitavad tulemused ning valab selle elusolendi seejärel tagasi tema loomulikku elukeskkonda. Unc on piisavalt vana, et mõista eaga kaasnevat loomulikku läägi, laineharjal olijad on minust vähemalt poole nooremad; piisavalt vana, et mõista keelt kui alati liikuvat-muutuvat uurimisobjekti – see sitt läheb konserveerides kohe käärima.
Lit paraadna
Rääkiva primaadina arenesin esiti hääbuva Nõukogude tsivilisatsiooni liminaalses keelesfääris, mis oli täis rahvuslikku uhkust, Angloameerika keeleruumi imetlemist, põhjanaabritelt saadud humanitaarabi ja slaavilikku underground’i. Teismeiga saabus ajal (90. aastate lõpp), mil blatnoilik tsoonilingo oli surutud veelgi rohkem tagaplaanile (samas ankurdus see underground’i vundamenti kui raudnael!) ja ka anglitsismid liikusid underground’i, sest rahvuslik keel pidi olema 100 prosa puhas igasugu migrantidest – elan teises trepikojas, mitte paraadnas, ja eesti keeles kirjutatakse „disko”, mitte „disco”, sest c-tähte ei ole olemas.
Sellele järgnes kadunud kümnend aastatuhande algul, mil võimule tulid konservatiivid-kapitalistid, nulltolerants, buum ja masu ning underground hingitses meie südametes asuvates hetkelistes iseseisvates tsoonides (vt Hakim Bey ja „T.A.Z.”), tööstushoonereivist oli alles vaid mälestus ajukurdude vahel ja pöördumatu tervisekahjustus sellesama südame hõlmikutel. Olukorras, kus üldine skene on masendav, on aga huvitava fenomenina internet, see esimene, sotsiaalmeedia ja YouTube’i eelne, ja slängi voolavad protoviraalsed digimeemid. Sellele järgneb nunnu tilulilu sotsiaalmeediabeebi, keda kõik nännutavad, mõistmata, mis sellest maimust edasi saab.
Osa inimesi ei teagi enam, et „savu” ja „davai” ei kuulu meie tüvisõnade hulka.
Järgmine slängiline etapp toimub ajal, mil hilismillenniaalid/vara-zoomer’id sisenevad täiskasvanuellu/teismeikka (2010. aastate keskpaik) – tekib ingliskeelse slängi üleküllus, puudub häbi seda kasutada ja seda ei püüta enam taotluslikult eestindada. Slaavi ja soome släng on kolinud selleks hetkeks sellistele süvatasanditele, et osa inimesi ei teagi enam, et „savu” ja „davai” ei kuulu meie tüvisõnade hulka.
Valdav osa tolle millenniaalse slängi sõnavarast pärineb afroameerikalikust rahvakeelest (ingl African-American Vernacular English ehk AAVE), sama võib öelda ka varasema meie keelde jõudnud angloameerikaliku slängi kohta (näiteks „cool”) ning väga kindlasti võib seda öelda tänapäeva zoomer’ite leksika kohta. Pean tunnistama, et 2010. aastate keskpaiga slängist sümpatiseerisid mulle vähesed sõnad, näiteks „lit” ja „fire/fyre” köidavad senini isikliku sideme pärast tuleelemendiga; „sup” on naljakas iganenud slängisõna, ent üllatavalt tihti küsivad inimesed seda mult neil hetkil, kui lürbin kodus suppi, ja vastuseks saan saata pildi supikausist. Erilist ebameeldivust tekitasid sõnad, mille tuumaks oli tarbimisühiskonna haipimine, näiteks sõna „swag” selle materiaalses tähenduses (liikumist kirjeldavana on naiss).
Metamodernistlik maailm
Kuigi olin tollal pidevalt töö tõttu noorte keskel ja kuulsin kõike ka kodus poegade volüüm-põhjas-YouTube’i-videotest, nägin kohe ära, et olime sisenenud ühiskonnana hüperkiirusel liikuvasse ajastusse, kus slängiteadlik täiskasvanu oli oksüümoron ja igasugune püüd kasutada endast 15 aastat nooremate sõnavara muutis need sõnad ebameeldivaks. Uut slängisõna sai kasutada väga heal juhul kuu aega, enne kui see muutus cringe’iks ehk millekski, mille tänapäevaseks vasteks on sõna „ick” ja mille eestindatud versioon „kringel” on lihtsalt ääretult meeldiva peopäeva-pagaritoote mõnitamine. Võtsin tollal teadlikult eesmärgiks süvendada enda eestikeelset sõnavara ja kasutada oma kirjanduslikul teekonnal vaid slängi, mis oleks osalt ajatu ja sobiks samas kostma iga loodud karakteri suust, sest kontekstuaalselt ja tunnetuslikult on asi paigas.
Põhjus, miks ma seda teksti kirjutama hakkasin, peitub minu jäägitus austuses Z-generatsiooni vastu, sest nemad kasvasid üles metamodernistlikus maailmas.
Põhjus, miks ma seda teksti kirjutama hakkasin, peitub minu jäägitus austuses Z-generatsiooni vastu, sest nemad kasvasid üles metamodernistlikus maailmas ja selle maailma slängi multitähenduslikus virvarris. Kitsamalt öeldes on asi sõnas „aura”. Sõna „aura” jõudis minu teadvusesse veidike pärast sõna „rizz” (etümoloogiliselt on nende popkultuuri jõudmise vahel enam-vähem aasta) ja nende kasutuselevõtt praeguses ühiskonnas tundus kohe väga loogiline – millenniaalne materialism oli sattunud zoomer’ite sihikule nagu kitsad püksid ja lühikesed sokid ning vastukaaluks oli seatud midagi palju ehedamat, ent käega mittekatsutavat, tekkis immateriaalne väärtushinnang. Samas võis tunda, et tegemist on metamodernismile omase ostsilleerimisega ehk võnkumisega eri kultuuriliste loogikate vahel.
Metamodernism on mõiste, mis on alles tekkimas, et tuua selgust kaasaegse ühiskonna ja kultuuri mõtestamisse. Tegemist on kultuurilise diskursusega, mis tuli pärast postmodernismi, ent ei vastandu otseselt sellele, vaid pendeldab nii modernismi kui ka postmodernismi vahel, et pakkuda lahendusi eksisteerimiseks maailmas, kus modernsed „suured ideed” on postmodernselt tõe poole püüdlemise eesmärgil tükkideks lammutatud. Metamodernismis on okei rääkida armastusest ning samas kritiseerida soolist ebavõrdsust ja soostereotüüpe, olla irooniline ja sarkastiline ning samas siiras ja romantiline, uskuda naiivselt kõrgematesse jõududesse või jumalasse ja samas rünnata hierarhilist patriarhaalsust taastootvat dogmaatilist religiooni. Metamodernism on mash-up, kus on koos uussiirus ja -romantism, postiroonia; block party geiklubis, kus kõrvuti seisavad kümnest eri subkultuurist isikud ja DJ playlist’is mängivad kümme ruudus žanrid; transgressiivne romaan, kus metatekstuaalne autofiktsioon on ainuõige viis afekti edastamiseks, mitte nartsissistlik „aurafarmimine”.
Aura eriline kiirgus
Mis on „aura”? 2018. aasta ÕS ütleb, et „inimkeha ümbritsev mõjuväli (okultismis, parapsühholoogias); (langetõvehoo) eelnäht”, ja kaasaegsem Sõnaveeb täiendab, et „(parapsühholoogias, alternatiivmeditsiinis:) inimkeha ümbritsev eriline väli (kiirgus- või energiaväli vms); migreeni eelnäht, mis avaldub nt nägemishäirena”, ning lisab, et see on „eriline õhustik, mis ümbritseb kedagi või midagi; mõjujõud, muljet kujundav õhustik”. Mulle meeldib kirjanikuna sõnasid sügavuti uurida, sest kui ühest sõnast avaldub terve lugu, siis kui palju lugusid saab tegelikult ühele leheküljele fasuitada? „Aura” tuleb kreeka keelest, kus see tähendas tuult, iili või külma hoovangut; Aura-nimeline jumalanna oli samuti tuulega seotud. 19. sajandi lõpus võtavad sõna uuesti kasutusele teosoofid, et tähistada inimest ümbritsevat energiavälja, väikse vürtsina viskasid nad juurde tantristlikku filosoofiat ja tšakraid, mis seda aurat töös hoiavad. Postmodernne kontrakultuur ja new age spirituaalsus annavad sõnale uue spinni 70. aastatel ja nii jõuame juba tänapäeva ning kõik saavad ju lebolt aru, mida see tähendab ja kuidas mingisugune sotsiaalne fopaa võib sulle –5000 aurapunni lükata.
Metamodernismis on okei rääkida armastusest ning samas kritiseerida soolist ebavõrdsust ja soostereotüüpe, olla irooniline ja sarkastiline ning samas siiras ja romantiline.
Släng on alati olnud meem, tihtilugu osa meemist või selle tähistaja, osa suuremast kultuuriühikust, mis kätkeb endas näiteks mõnda subkultuuri, visuaalmeediat, päriselulist isikut või lihtsalt midagi enamat kui sõna. Ja samas eraldub see sõna meemist ja hakkab elama oma elu, see kehtib iidsest 90. aastate räpivideost kuuldud „phat’i” ja koroonapalavikus küpsenud „gyat’i” puhul. Üks suurimaid erinevusi internetieelse ja -keskse slängi vahel on see, et saame levimist kuupäevaliselt täpsustada: 2020. aasta oktoobris öeldakse selles ja selles artiklis, et van Dijkil on aurat, 2022. aasta märtsist on pärit tweet temast aurat kasutamas ja 2023. aasta aprillis pandi üles TikToki video. Lähed lihtsalt lehele knowyourmeme.com ja harid end. „6-7” sünnist on live-video, aga püüa kirjutada artiklit numbrikombinatsioonist „420”, kui selle loojad olid mingid teismelised 1971. aastal USA väikelinnas ja meemi taga on vaid audiovisuaalse materjalita linnalegendid.
Sõnast „aura” saab ka vanaema aru, aga see arusaamine on teistsugune kui zoomer’il või varasel alfagenni esindajal.
Slängist arusaamise probleem paikneb mujal kui selle origin story mõistmises ja see on juba metamodernistlik skeem. Sõnast „aura” saab ka vanaema aru, aga see arusaamine on teistsugune kui zoomer’il või varasel alfagenni esindajal. Vanemad generatsioonid seovad sõna pigem müstilise tähendusega, uusaja teosoofilise käsitlusega; millenniaalid lisavad sellele maailmasõjaeelsele okultismile new age spiritualismi ning üldist reikiga energiasammastes mässamist ja esoteeriliste sitakividega hõõrumist. Gen Z jaoks on tegemist autentsusega, inimese üldise olekuga ja energiaga, mida ta endast sotsiaalselt välja annab. Termin „vibe” ei ole siinkohal sünonüüm, vaid metonüümia, õigemini sünekdohh, osa tervikust: aura koosneb vaibidest, mitte vastupidi. Modernse ja postmodernse arusaamise vahel pendeldades tekib uus tähendus, eelnevate tähenduste arvessevõtmist ei välistata, aga uuem on holistilisem ning parapsühholoogia ja selgeltnägijate tuleproovi vabam variant. Boonusträkina annab see vastuse ühiskonnas valitsenud segadusele seoses iluideaalidega ja võnkumine „heroin chic’i”, „fit hunk gym bro” ja „bootylicious body-positivity” vahel võib lõppeda – näljutamist, kangitõstmist ja silikoonkanni saab igaüks endale mingil viisil lubada, aga kas sul on jumalast antud karismat ja aurat või oled lihtsalt NPC ja nii on?
Välitöödel uusslängiga
Haritud kolbamõõtja ehk antropoloogina tegin loomulikult enne kirjutamist välitöid ja küsisin sõprade käest nende lemmikuussõnu ja tüütuid millennialisme. Sain otseseid uusi slängisõnu ja sain ambivalentsust, vastandumise mõttetust ja täielikku vabadust, sest enivei on kõik klišee, revamped ja hüperaretatud, täiesti ebarelevantne emotikon mingi postituse kommentaarina on lahedam kui mõni stamplik uussõna. Üks highkey naljakaim vastus dihhotoomia „Gen Z vs. kõik vanemad” mõttetuses oli: „ma segavereline / vend kes ütleb gnarly uhkusega aastal 2026 kuid samas ütleb „see lowkey goated ei v”” – 70ndate surfikultuuri termin rändab 56 aastat läbi teiste ekstreemspordialade, et kohtuda Muhammad Alilt pärineva slogan’i „The Greatest of All Time” akronüümi GOAT omadussõnastatud vormiga „goated”. Rets.
Uusslängist kerkis välitöödel minu jaoks esile „cooking”, mida selle esitaja nimetas mitmeotstarbeliseks: „He’s cooking on kaasa elav mõiste / He’s cooked on (sümpaatselt) kaasa elav mõiste ebaõnnestumisele / Ja sa saad seda veel ironiseerida”. „Cooking” on ehe näide suht iidsest sõnast AAVE leksikonis, mis on nüüd uuele ringile läinud. See on pärit 50. aastate džässiringkondadest, kus see tähendas täpselt sama nagu praegu ehk millegi erakordselt hästi tegemist või millegi tegemisest intensiivselt osavõtmist.
„Cooking” on ehe näide suht iidsest sõnast AAVE leksikonis, mis on nüüd uuele ringile läinud.
Paari aasta tagusel taaskohtumisel sidusin sõna „cooking” kohe „Breaking Badiga” ja seejärel läks asi müstiliseks. Mõistuses sulas kokkamine ühte keemiaga, tekkis alkeemiku arhetüüp, sest esimesest tulel toitu küpsetanud inimahvlasest kuni kõrgtehnoloogilises laboris töötava keemikuni on protsess olnud sama: alkeemik-kokk võtab algained, lisab energiat ja moondab neid algaineid millekski muuks – üks väheseid võimalusi mängida jumalat ja luua midagi uut. „Cooking” on inimahvlane oma võimete tipus, intellektuaalne tegevus arutu peost-suhu-virelemise asemel. „Aurat” ei ole võimalik osta ega tekitada ja seetõttu on olemas pejoratiivne väljend „aura farming” – silmnähtavalt taotluslik ja korduv tegevus, mille käigus püütakse „aurat” juurde farmida. Grind’id labaselt nagu pärisori teokoormisel, aga auramehed cook’ivad ikka nurgas.
NB! Lugesin hiljuti, et uuest õigekeelsussõnaraamatust jäeti välja madalkeelsed väljendid, nagu „munn” ja „mölakas”. Märgiline on loomulikult, kes selle peale enim kisa tõstis/tõstsid, aga see selleks. Oluline on, et kodus slängiteemat arutades sain teada, et vanema poja lemmikväljend on „chud”. Võiks öelda lihtsalt „munn natsimölakas”, aga ei, on hoopiski „chud”. Keskmine poeg karjus samal ajal teises toas „FC 26” mängides virtuaalse jalgpalluri peale: „Fucking kurva bomboclat bljät!” Keeled suhu ja Euroopasse type shi.
Steven Vihalem on hälbekirjanik ja urbanistlik antropoloog, leiva lauale toomiseks teeb ka muid keikasid. Enamiku ajast redutab perifeerias, metsikus Lääne-Tallinnas, nädalavahetusel käib kesklinnas inimahve kaemas.
