Vaba Lava „Ma pigem tantsiksin sinuga” on üks neist eestlaste ja venelaste integratsioonist rääkivatest kunstitükkidest, mida on tehtud kurguauguni, kuid tõeline vennastumine saab toimuda vaid köögilaua taha kokku tulles.

Nikolai Bentsler ja Mari-Liis Lill lavastuse lõpustseenis. Foto: Mats Õun

Koolist on hästi teada, et kordamine on tarkuse ema. Mõnikord on tarvis korrata lapsele kaks, kolm ja neli korda suhteliselt sama asja selleks, et ta teeks näo, et saab aru. Isegi siis ei tähenda see, et ta on päriselt aru saanud või et ta hakkab selle arusaadava (või mittearusaadava) asja järgi tegutsema. Ja siis on medalil ka teine külg. Kordamine kordamiseks, kuid tunnid, nagu metoodikud meile räägivad, peavad olema laste jaoks ka huvitavad. Ja siin satuvad õpetajad vastuollu, ütleksin isegi, et ületamatusse vastuollu. Tuleb õpetada ja tuleb korrata, kuid samas tuleb teha seda huvitavalt. Ja ainus võimalus on siin valida – valida, kumba iga õpetaja isiklikult eelistab –, kas olla laste jaoks huvitav, kaasahaarav ja teenida neilt kõige parem võimalik tagasiside või jääda pigem oma ametile truuks ning keskenduda igavale, kuid vajalikule kordamisele.

Kuid see on kool. Ka seal on, nagu näha, erinevaid võimalusi. Mina näiteks olen alati eelistanud huvi. Kunsti, kaasa arvatud teatri, puhul kardan ma, et sellist valikut isegi ei ole. Kunst peab olema huvitav. Mulle võib vastu väita, et kunst peaks olema ka õpetlik, kuid sellisel juhul räägime me hoopis erinevatest asjadest. Minu elus ja meeles paraku ei ole kohta õpetlikule kunstile. Ja seetõttu on Vaba Lava lavastust „Ma pigem tantsiksin sinuga” (dramaturg Piret Jaaks, lavastaja Oleg Soulimenko, osades Nikolai Bentsler, Mari-Liis Lill ja teised) väga raske kunstina tõsiselt võtta. Etenduse alguses tundub, et ei, eksid, asjad ei ole nii nagu tavaliselt, on lootust, etenduse proloog võimaldab tõesti mõelda, et see väljapääs on leitud, et meile ei hakata määrima pähe sedasama tuhat korda mälutud nätsu, või isegi kui hakatakse, siis hoopis teistsuguses kastmes. Kuid paraku proloog lõpeb, algab etenduse põhiosa ja kõik langeb nagu oma kohale. Olenemata üsna originaalsest vormist. Vormi kohta ei saa midagi öelda, kõik on väga huvitav, need Mari-Liis Lille motiveerimatud liigutused, mis sarnanevad Parkinsoni tõve sümptomitega, ja järsud ootamatud tantsud, ning imelike kingadega fotograaf, kes ilmub etenduse ajal täiesti mitteloogilistes kohtades justkui eikuskilt – kõik see on selline miljöö, selline anturaaž, mis oleks võinud anda põhiteemale väärika alatooni, kui ainult…

Kui ainult sellest põhiteemast ei olnuks kõrini. No ausõna. Kui palju etendusi integratsioonist on meile juba esitatud? Kümneid kindlasti. Kui mitu korda on meile öeldud ja pähe lausa tambitud, et oleme nii erinevad, kuid peame ikkagi koos elama ja kuidagi veel omavahel läbi saama? Kas on mingi suur üllatus, et Vene inforuumi küüsis vaevlev à la viiekümnene vene naine jumaldab Putinit ning eitab siiamaani, 21. sajandi hilise alguseni seda, et NSV Liit Eesti okupeeris? Kas on üllatus, et meie ühiskonna esindajad erinevatest kihtidest ei taha siia ei mingeid põgenikke-sisserändajaid, ei nende poegi, ei nende lapselapsi? Kas on üllatus, et hoopis viiekümnendates eesti mees toetab Mart Helmet ja unistab meie riigi puhastamisest (mõistagi nendest kõikvõimalikest sisserändajatest idast ja jälle idast, kuid seekord Lähis-Idast)?

Kui see kõik on uus info, siis kelle jaoks? Kes on see vaene koolilapsuke, kes ikka veel vajab, et talle korrataks neid banaalsusi uuesti ja uuesti? Jah, paraku on esimene sõna, mis seda etendust meenutama hakates pähe tuleb, „banaalsus”. Sada ja tuhat korda on sellest räägitud, lauldud, tantsitud ja seda näidatud. Kas keegi on üldse seda lavastajale maininud? Kas keegi on esitanud talle küsimuse, miks on vaja veel üht etendust sellest neetud lõimumisest, mida ei toimu, ei toimunud ega hakka kunagi toimuma, olenemata etenduste arvust ja nende vormi originaalsusest? Mittetoimumise all pean silmas ametlikku, riigi tasandit. Olmetasandil on need, kes nii-öelda tahtsid või siis olid kuidagi sunnitud asjaolude tõttu lõimuma, seda juba ammu teinud. Mitu tuhat korda tuleb öelda sõna „halvaa”, et suus magus hakkaks? Ja olgu, lavastaja tuli meile kuskilt Austriast, ta ei tea võib-olla meie elust tuhkagi, kuid miks siis mitte lavastada midagi, mis ei oleks nii poliitiliselt ja ühiskondlikult värvitud? Tahtest olla moodne ja aktuaalne? Süda läheb pahaks sellest poliitilisusest ja aktuaalsusest, vabandust muidugi. Meie inimesed, kes tegid koos temaga lavastuse kallal tööd, võiksid ju midagi vihjata selle kohta. Kuid võib-olla on tegemist mingisuguse kas riigiasutuste või – veelgi uhkem – Euroopa Liidu integratsioonivärgi fondi rahastatud projektiga, sellisel juhul polnud lihtsalt taanduda kuhugi.

Lõimumismängud etenduses. Foto: Mats Õun

Igatahes, ma ei taha öelda, et lavastaja on halb või, veelgi enam, pahatahtlik või ebaprofessionaalne. Kordan, et etenduse vorm oli väga osavalt valitud, ei saanudki lõplikult aru, kas need „talk show” külalised räägivad päriselt seda, mida nad mõtlevad, või on nende sõnade taga mingisugunegi autori tekst. Arvestades, et tegemist ei ole professionaalsete näitlejatega, võib eeldada, et nad tõesti räägivad välja kõik, mis neil hingel on, seda enam, et jutt käib teemadel, mis pakuvad tänapäeval inimestele alati huvi: pagulased, Eesti ja Venemaa suhted, ajaloolised vaidlused. Need on teemad, mille kohta on igal täiskasvanud ühiskonnaliikmel midagi öelda ja mille suhtes on kõigil oma ammu kujundatud vaated. Sellised, mida ei hakata ühelgi tingimusel muutma. Igaüks jagab neid oma nn poliitiliste oponentidega ainult heameelega. Ja mis võiks olla magusam, kui laskuda sellesse igavesse poliitilisse vaidlusesse, kus kõik jäävad oma arusaamadele truuks ega lähe ainult tänu meie suhteliselt tsiviliseeritud ühiskonnale teistele nende vaadete tõttu kallale.

See kõik on väga hea ja ülimagus olmeelus, kuid miks ma pean seda vaatama teatrilavalt? Ma olen näinud mitut lõimumisetendust, või õigemini olen neist pigem lugenud (vaatama minna ei viitsinud, nüüdki läksin ainult Müürilehe palvel), ning ei leia erilist põhjust, miks peaks sellest üldse veel ühe lavastuse tegema. Teema on ammendunud. Juba siis oli, kui see oli teemaks kunagi. Poliitiline lavastus on täiesti omaette asi ja ainus kord, mil see minu arust õnnestus, oli NO99 „Ühtse Eesti suurkogu” ja mõningal määral nende „Savisaare” puhul. Ehk siis kahel korral. Nood lavastused olid suunatud kõigile, sellest tuleneb, ma arvan, ka nende (suhteline) edu. Nad rääkisid sellest, mis huvitab eranditult kogu Eesti ühiskonda. Või olgu, ärme üldista, enamikku sellest. „Ma pigem tantsiksin sinuga” ei ole selline. See lavastus, selle sisu, selle sõnum on suunatud üsna piiratud inimeste rühmale, tegelikult nimelt kahele. Esiteks selle etenduse loojad, nende sõbrad, tuttavad ja muud sugulased, mis on loomulik ükskõik millise etenduse puhul ega ole patt. Ning teiseks, mis on veelgi tähtsam, on see lavastus suunatud neile, kes elavad ühel või teisel määral selle lõimumise arvelt. Kas otseses ehk rahalises või siis kaudses ehk nii-öelda ühiskondliku kapitali teenimise mõttes. Minule ei ole see igatahes suunatud.

Kui arutasin oma venelasest sõbraga sedasama kurikuulsat integratsiooni ja sellele lähenemist teatrivõtetega, kippus meie ühiseks arvamuseks olema lõppeks see, et parim viis integreeruda ei ole – jumala eest! – teatrietendus, film ega ka muusikaline sündmus, vaid lihtne ja kõigile arusaadav alkohol. Pange eestlased ja venelased olmeolukorras koos jooma ja üsna varsti on piirid ületatud, ühine keel leitud, kõik tantsivad kõigiga ilma Mari-Liis Lille vahenduseta. Kõik muu on ilus ja elujõuetu banaalsus.

Lavastust „Ma pigem tantsiksin sinuga” mängitakse 9. ja 10. novembril Vabal Laval ning 12. ja 13. novembril ERMi Teatrisaalis. Vaata lisa Vaba Lava kodulehelt.


P. I. Filimonov on eestivene kirjanik ja luuletaja.