Miks nähakse sõna „meelelahutus” taga tingimata midagi tühist ja taunimisväärset? Võib-olla on kogu kirjanduse esmane funktsioon tegelikult just nimelt meie meele lahutamine ja tema kõik muud funktsioonid on väärt boonuseks?
Ühtepuhku alustatakse lugemise väärt mõjudest kõnelevaid sõnavõtte lugemise praktiliste (või vähemasti poolpraktiliste) funktsioonide tuvastamisega. Küll arendab ilukirjanduse lugemine fantaasiat, annab parema sõnavara ja uusi teadmisi, parendab mälu ja eks ka teeb meist üleüldse paremad ja meeldivamad inimesed. (Või aitab lausa saada väärikama töö ning teeb meist paremad juhid, nagu on tuvastanud Postimehe Raamatuportaal kauni pealkirjaga – ja muidugi Oxfordi ülikooli teadlaste uuringule tuginevas – artiklis „4 teaduslikult tõestatud põhjust, miks peaks iga päev raamatuid lugema”.)
Mul pole mingisugust alust – ega ammugi tahtmist – kahelda lugemise kõikvõimalikes (sh praktilistes) positiivsetes mõjudes, aga ma arvan, et kogu see loetelu moodustab n-ö boonuse. Ma kahtlustan, et suurem osa meist ei võta ilukirjanduslikku teost kätte mitte plaaniga järgmised 1–2 tundi või peatükki aktiivselt oma empaatiat arendada, vaid peaasjalikult sellepärast, et lugeda on meeldiv. Kui ta seejuures märkamatult meie empaatiat ja mõistust ja juhtimisoskusi jne (p)arendab, siis seda parem! Nõnda tahaksingi küsida, kas äkki polegi kogu (ilu)kirjandus oma peamises just meelelahutus, olgu ta Cartland või olgu ta Proust – ja äkki see polegi halb.
(Ja kas pole põhjus, miks me kirjandusest muudkui praktilist tahame otsida, nimelt kirjandussfääri enda alaväärsustundes? Kui väljastpoolt – ministeeriumelt jt rahastajatelt jne/vms – oodatakse, et kirjandusel (või kunstil üldse) on praktilised funktsioonid, siis äkki me oleme väljal tegutsejatena selle ajapikku lihtsalt internaliseerinud?)
Üks väga imelik väljend
Meelelahutus – niisamuti kui ka ajaviide, mis on sirgjooneline saksa tõlkelaen – on muidugi huvitav ja väga kaunis eestikeelne sõna, kuid ei saa öelda, et selle taga peituval (s.t peituda võival) intuitiivselt just üleliia positiivne maine oleks. Mida see aga õigupoolest tähendab või kust see tuleb?
„Nagu keeltega ikka,” tõdes juba Uku Masing, „kasutavad inimesed väga kaua teatavaid väljendeid, andmata aru, mida need tähendavad […]. Arvan, et teiegi ütlete vahel „meelt lahutama”, kuigi see tundub teile mingisuguse arhaismina, aga „meelelahutus” on tunnustatud sõna. Kui te mõtlema hakkate, küsima, mida see tähendab, siis saate te alles aru, et see on üks väga imelik väljend. See tähendab ju lihtsalt: te võtate oma mõistuse või oma selle hinge, mis teil pääs, lahutate iseendast. Siis see saab nüüd vabalt toimida ning see ongi „meelelahutus”. „Meel” ei ole enam koormatud millegagi, tal on vabadus.”[1]
Ma kahtlustan, et suurem osa meist ei võta ilukirjanduslikku teost kätte mitte plaaniga järgmised 1–2 tundi või peatükki aktiivselt oma empaatiat arendada, vaid peaasjalikult sellepärast, et lugeda on meeldiv.
EKI vanemteadur ja leksikograaf Ene Vainik on Masingu lähtepunkti siin aga kahtluse alla seadnud, märkides, et „meelelahutus ja meelt lahutama ei tulene mitte sõna lahutama tähendusest ‘lahku viima’ ega ‘lahku võtma’, vaid hoopis erinevast tähendusest ‘lahedamaks muutma’”.[2] Olgu n-ö lõpliku tõega, kuidas on, igatahes koorub siit juba kaks võimalikku tähendust: meele (kehast) „lahku võtmine” vs. meele „lahedamaks muutmine”. Ja lõppeks, miks ei võiks ka mõlemad õiged olla ja miks mitte lisada siia veel üht (kiuslikku?) küsimust, et kui meelt saab lahutada, siis miks ei võiks teda saada ka liita (ja kui, siis mille külge). Aga loomulikult süvendaks see täpsustus veelgi juba olemasolevat pluss- ja miinusmärgilist binaarsust (vt ka kõrge vs. madal, hea vs. halb).
Mis toobki meid žanrikirjanduse enda juurde, mil tavapärases kasutuses enim ajaviitelisuse ehk meelelahutuslikkuse maiku man.
Rein Langi rüselus Cartlandiga
Jalutagem oma mälus korraks 15 aastat tagasi ja meenutagem üht kurioosset kohalikku kultuuriajaloolist seika, mis pääses toona muide korduvalt lausa meelelahutusuudistesse! Aasta on 2011. Eesti Vabariigi parasjagune kultuuriminister Rein Lang avastab, et Barbara Cartland on möödunud ehk 2010. aastal saanud raamatukogude laenutushüvitiseks pea 1612 eurot Eesti maksumaksja raha. Kultuurimeedias järgneb põhjalik sõnavahetus, mis puudutab kogu kirjarahvast, raamatukogurahvast rääkimata, täiesti isiklikult, viimast ehk lausa eksistentsiaalselt. Vaidluse tuum on ühelt poolt justkui rahvuslik – kuna põhiseaduse järgi peaks säilitama (ja arendama) nimelt eesti keelt ja kultuuri, ei pea debati üks pool põhjendatuks seda, et „sopakirjanduse”, „naistekate” jne autor Eesti maksumaksja kulul veel nõnda (teispoolsuseski!) rikastub.
Teisalt sisaldub siin aga mõistagi ka maitse-eelistus, mis sellises kontekstis on aga teadagi paratamatult poliitiline, mida tõestab ka Langi toonane lausa võluvalt demagoogiline paralleel: „Niisugust täielikku vabadust, et meil on raha, võtke ja tehke, mis tahate, ostke kas või „Mein Kampf”, me kindlasti ei luba enam.” Teisisõnu, kes Cartlandi ja „Mein Kampfi” tahab lugeda, ostku poest!
2011. aasta novembris kasvab Rahva Raamatus Barbara Cartlandi teoste müük võrreldes oktoobriga 4,5 korda, Kroonika veebis ilmub artikkel pealkirjaga „VIDEO: Rein Lang on kõike muud kui Barbara Cartlandi unistuste mees!” ja saab muudki nalja, aga tagasi olevikku naastes näeme, et midagi kapitaalset ju tegelikult ei muutunud – Cartlandi teoseid saab endiselt raamatukogudest laenutada, samas kui ta maine ühes ülejäänud „lembekirjandusega” kõigi nende 2011. aasta kaitsjate kiuste paremaks läinud ei ole.
Lugev naine on ohtlik
Miks nii? Žanrikirjanduse maine on esiteks niikuinii kehvake, iseäranis kehv on aga selliste kultuuriilmingute maine (ka 2026. aastal), mille sihtgrupiks on naised. Brigitta Davidjants kirjutas mõni aasta tagasi Müürilehes popkultuurist ja sellest, kuidas tüdrukuid ja noori naisi ning nende maitset täiesti tavapäraselt ja kõikehõlmavalt alavääristatakse. Niisamuti on ka kirjandusega ja see pole mingi uus nähtus – meenutagem või 18. sajandi „suurt romaanipaanikat”[3], mis ohustas väidetavasti iseäranis keskklassi naisi. Lugev naine oli ohtlik muu hulgas selle pärast, et tal oli huvitav omaette – mis markeeris ohtu, et pere jääb nälga ja mees hooletusse.
Lugev naine oli ohtlik muu hulgas selle pärast, et tal oli huvitav omaette – mis markeeris ohtu, et pere jääb nälga ja mees hooletusse.
Romance-kirjanduse maine on teadagi kehvem kui krimikirjandusel (mis hinnatakse halvemal juhul lihtsalt ajaraiskamiseks – aga kuna sellega raiskavad aega ka mehed, siis pole ju väga hullu) ja ulmekirjandusel (mis on niikuinii olnud ajalooliselt eelkõige meeste pärusmaa ning selle kehvapoolsel mainel on eesti kirjanduse kontekstis kardetavasti liiga spetsiifilised põhjused, et neid praegu siin lahata), sest sellesse suhtumine sisaldab automaatselt nii maitse- kui ka ideoloogilist hinnangut. See on naeru- ja põlastusväärne juba pelgalt selle pärast, et see on mõeldud naistele. Cartlandi saab jätkuvalt vabalt osta või laenutada, nagu ka „Viitkümmet halli varjundit” jms, aga kas julged? Äkki keegi näeb?
Krimi- ja ulmekirjandusega nõnda teadagi ei ole, vähemasti mitte automaatselt – sest meeste ajaviide tähendab, et mees lülitab end suure maailma tegemistest välja, lahutab oma muidu tegusat ja asjalikku meelt, naiste ajaviide paistab aga endiselt, 2026. aastalgi, ohustavat patriarhaati. Ja teadagi ongi väga tõhus meede selle vastu vana hea häbivääristamine.
Mida ütlevad klassikud?
Loomulikult pole ma esimene ja pole ka viimane, kes leiab, et absoluutselt iga inimene võiks lugeda seda, mida ta lugeda tahab, ja ei peaks iialgi selle pärast häbi tundma. Pealegi, kui ma räägin meelelahutusest, meele lahutamisest, ei räägi ma ju ainult Cartlandist, vaid samahästi ka Proustist ja Tammsaarest.
Oma võluva monograafia „How to Read and Why” (tõlkes „Kuidas lugeda ja miks”) sissejuhatuses kirjutas Harold Bloom: „On oluline, et inimesed säilitaksid võime kujundada omaenda hinnanguid ja arvamusi – selleks peavad nad enda jaoks lugema. […] Võib lugeda lihtsalt aja veetmiseks või teatud pakilise vajadusega, kuid lõpuks loed alati ajaga võidu.”[4] Hoolimata sellest, et Bloomi pole üldiselt põhjust liigses elitismis süüdistada, jõuab ta sealsamas (lk 29) lugemise „raske naudingu” (ingl difficult pleasure) ideaalini. Roland Barthes oli teadagi demokraatlikum ja ehkki ta eristas (lihtsustavalt: lihtsalt loetava) mõnu- ja (lihtsustavalt: keerulise, s.t pidetu) naudinguteksti kategooriad – ehk binaarsus on siingi olemas –, ei sea ta iseenesest üht teisest kõrgemale: „Kui ma nõustun tekste hindama vastavalt mõnule, siis ma ei tohi mõelda: üks on hea ja teine on halb. […] tekst (sama on lauluhäälega) saab minult nõutada vaid ühte tüüpi hinnangut, milles pole omadussõnu: see on see! Ja veelgi: see on see minule!”[5] Tahaks muidugi nõustuda. Olgu mõnu või nauding (või mõni muu eestikeelne sõna), olgu kerge või raske, lõppeks peaksime kõik lihtsalt leidma selle, mis on mulle, selle, mis lahutab minu meelt ja viisil, mis mind just praegu kõnetab.
Kui ma räägin meelelahutusest, meele lahutamisest, ei räägi ma ju ainult Cartlandist, vaid samahästi ka Proustist ja Tammsaarest.
Kui hinnata meelelahutus(likkus) ja meele lahutamine a priori millekski tühiseks, nagu seda tavakeeles ju tehakse, siis võiksin oma eeltoodud meele lahutamise ja liitmise (eos naiivset) kujundit ju nõnda edasi arendada: kui Cartland (või Pratchett või Hargla) lahutab meelt, siis kas Proust (või Faulkner või Ene Mihkelson) liidab? Ja kui, siis jällegi: mille külge? Ja vastan kohe ise: you can have both! Võta üks või võta teine või, kõige parem, võta mõlemad. Liida ja/või lahuta, korruta ja/või jaga ja ära kunagi tunne piinlikkust.
[1] Masing, U. 2004. Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust, lk 283–284. Ilmamaa.
[2] Vainik, E. 2017. Oma meel ja Uku Masingu eksitus. – Oma Keel, nr 1.
[3] Vt nt: Burns, J. 2025. How Fiction Sparked Outrage in the 18th Century. – 1000 Libraries Magazine, 21.07.
[4] Bloom, H. 2000. How To Read and Why, lk 21. Simon & Scuster.
[5] Barthes, R. 2007. Tekstimõnu, lk 19–20. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak.
