Lühemat kasvu inimestele ei pruugi osutuda ootamatult harjumuspäraseks väljakutseks ainult tooteasetus poeriiulitel ning rõivanumbrid, vaid ka kaaskodanike suhtumine.

Illustratsioonid: Ave Taavet

„Kuhu see noor ema siis läheb oma väikese lapsega?”

Nõnda küsis aastakümneid tagasi üks vanem härra, kui jalutasime koos sugulasega, kes oli minust vähem kui aasta vanem, aga lihtsalt kasvas tol eluperioodil kiiremini. Tagantjärele teeb see mõistagi nalja, aga kaheksa-aastasele mõjus alandavalt. Lapsed kasvavad muidugi erineva kiirusega ning nii mõnelgi puhul ollakse lõpuks täiskasvanuks saades üsna ühesugused. Alati aga mitte ning kõrvalekalded keskmisest võivad mõjutada enesehinnangut ja sotsiaalseid suhteid, tuua halvematel juhtudel kaasa ebameeldivusi ka tervislikul ja olmetasandil, seda nii lapsena kui ka täiskasvanueas. Mõned aastad tagasi avaldas National Geographic artikli[1], kus vaadeldakse kasvu, psühholoogilise seisundi ja sotsiaalsete stereotüüpide suhteid, mille puhul saab üldjoontes selgeks, et lühidus on pigem miinusmärgiline omadus ning võib mõjutada nii enesekindlust ja ümbritsevate inimeste hoiakuid kui ka näiteks turvatunnet. Muumitrollide raamatutest tuntud väiksel Myl oleks selle järelduse kohta ilmselt paar krõbedat sõna öelda, aga ei saa eitada, et igavene rea lõpus seismine kehalise kasvatuse tunnis või ka mälestus sellest, kuidas (nõukogude) lasteaias pandi puhtalt vähese kasvu tõttu ühte rühma aasta noorematega, jätab inimesesse oma jälje.

Nagu selgub, tulebki lühike olemine kõige teravamalt esile üsna argistes valdkondades, nagu lihtne autosõit, sest mõne sõiduki puhul peab siduri allavajutamiseks üksjagu akrobaatikat tegema.

Kui kasvuteemasse süveneda, selgub sel taustal lausa üllatavalt, et statistika põhjal ei pruugi siinkirjutajal olla täiskasvanuna õigust lühiduse nimel kõneleda. Vikipeedia andmetel peetakse nimelt lühikeseks täiskasvanud mehi, kes on lühemad kui 166 sentimeetrit, ja naisi, kelle pikkus jääb alla 153 sentimeetri. Kogemus näitab siiski, et ka lihtsalt keskmisest veidi lühem inimene võib sattuda kummalistesse või suisa tobedatesse olukordadesse. Umbes 160 sentimeetri pikkune inimene tajub end paratamatult lühikesena, kui püüab näiteks rahvasummas kaugemalt näha või on sunnitud mõne auto puhul siduri allavajutamiseks üksjagu akrobaatikat tegema (ei, kõik juhiistmed ei nihku piisavalt ette!). Nagu selgub, tulebki lühike olemine kõige teravamalt esile üsna argistes valdkondades, millest mõningad väärivad näilisele tühisusele vaatamata põhjalikumat kommentaari.

Püksid

Nii lihtne asi nagu uute pükste hankimine võib lühikesele inimesele olla elukestev probleem – ei piisa sellest, et leida meelepärane värv, materjal, tegumood ja hind, vaid tuleb leida ka aeg nende lühemaks tegemiseks (või raha, et kasutada õmblejateenust, ehkki, olgem ausad, paarieuroste teise ringi pükste puhul oleks see lähenemine juba väljakannatamatult ebaproportsionaalne). Tõsi, leidub kauplusi ja tootjaid, kes pakuvad spetsiaalselt väikestele inimestele mõeldud riideid, aga lühike inimene on nende nägemuses tihti ka keskmisest tüsedam. On muidugi räägitud lugusid sellest, kuidas nõukogude ajal võis lühiduse eelisena näha võimalust lasteriideid ostes kulusid kokku hoida, praegu tuleb aga nentida kurba tõsiasja, et lasteriided on sageli kallimadki kui täiskasvanute omad, rõõmustavaks erandiks on siiski vähemalt sokid.

Poeriiul

Aeg-ajalt peab lühike inimene poes hüppeid sooritama, ise sealjuures kahtlustavalt riiulivahes ringi vaadates, et keegi tobedat olukorda pealt ei näeks. Enamasti on tegu kõrgusega, mis jääb umbes paari sentimeetri jagu käeulatusest välja. Tegelikult ei pruugi olla sugugi parem lugu näiteks koduse köögimööbliga, sest viitsimatus millegi kättesaamiseks tabureti otsa ronida võib kätte maksta sellega, et osa kapi või riiuli sisust kukub lihtsalt pähe. Tervise huvides on niisiis mõistlik hoida kõrgemates kohtades asju, mis kaaluvad vähem.

Muhud peas

Pea äralöömist tuleks ilmselgelt seostada esmajoones pikk olemisega. Stereotüüpsel mõtlemisel on aga omad konksud ning lühike inimene võib harjuda liialt ära asjaoluga, et üldiselt on kõik kõrgel, suhtuda üleolevalt näiteks keldrilagedesse või uksevõlvidesse, kujutada ette, et kui üldiselt tuleb teistele alt üles vaadata, siis vähemalt kummardama kuskil ei pea, ning teenima nõnda sõna otseses mõttes muhku. Pikematele inimestele teevad sellised juhtumid muidugi üksjagu nalja.

Nunnu

Repliigid laadis „sa oled nii nunnu”, spontaansed õhkutõstmised või pähepatsutamised, mida teevad ka võõrad või pooltuttavad inimesed, on ilmselt samuti paljudele lühikestele (nais)inimestele tuttav kogemus, sealjuures enamasti mitte sugugi meeldiv. On igati usutav, et tavaliselt pole sedalaadi käitumine ajendatud pahatahtlikkusest või soovist lühikest inimest alandada, aga kannab endas siiski ähmaselt tajutavat märki mingisugustest võimusuhetest või väljakutsest tõsiseltvõetavusele.

Ei saa eitada, et nende valdavalt olmeliste hädade kõrval on lühidusel ka rohkelt eeliseid: bussis või lennukis pole probleemi jalaruumiga, enesele ootamatult võib osutuda päris edukaks limbotantsus ning fraasi „vaatan sulle/talle alt üles” saab kasutada ka irooniliselt. Omad argimured on loomulikult ka keskmisest pikematel inimestel ning enamasti saavad nii lühikesed kui ka pikad ikka kuidagi hakkama. Pole välistatud, et pikkusega seotud katsumused kimbutavad vahel ka täiesti keskmist kasvu inimesi. Igal juhul tuleb nõustuda (samuti lühikese) lähikondlasega, kes võttis asja lühidalt kokku nõnda: „Lühike olemine sõltub kontekstist, muidu pole ju vigagi, aga kui pikad ümberringi korvi loobivad, on nöga.”

[1] Vt Cole, D. 2014. Short People Got … Lots of Reasons to Legitimately Feel Paranoid. – National Geographic, 16.02.

Marja Unt on lühike inimene.