Mitte ammu meenutas siinne elektroonilise pärimusmuusika skeene keskmise Eesti majutusasutuse täituvust väljaspool suve, ent nüüd on pilt tublisti kirevam ja uusim tulija ses vallas on Lummatus.

★★★★☆

„Vihmakõnõ” on lühike, ca 18 minutit. See ei pruugi olla miinus, sest kui viivuline vihm mõjub õdusalt, siis lõpmatu laussadu väsitab, tüütab ja leotab vastikult läbi. Albumi ehitusest paistab, et vaheldusrikkuse tähtsust teab ka ansambel, kes on paigutanud nelja põhipala vahele kolm rahulikku interlüüdi. Eraldiseisvatena jäävad vahemängud küll õblukesteks, kuid pakuvad jõulise käiguga pealugude kõrval tarvilist hingetõmbepausi – reivil hädavajalik, ent kulub ära kodukuulamiselgi.

Põgusale kestusele vaatamata on album efektne, leidlik. On ju folk eriti lüürikalt aheldet vanade, paljuski anakronistlike tekstide külge, mille kohandamine tänase kuulaja kõnetamiseks pole kerge. Sageli jääb sõnadele kui loo sisule pigem tseremoniaalne roll ja põhirõhk läheb musikaalsusele. Kuigi siitki võib pingutades leida ainet, arutlemaks looduse ja inimese suhte üle, mõjub loovalik ikkagi üpris suvaliselt ning tasuks mõelda tugevamale sisukontseptsioonile.

Muusikaliselt aga on album tasemel! Eelmainit „tseremoniaallüürika” on ometigi väärt vahend atmosfääriloomel ja tihti taipavad seda potentsiaali nõtkelt pruukida just elektronmuusikud. „Vihmakõsõ” helipilt on tume (vrd Sander Mölder & RÜÜT) ja hoogne, sarnanedes OOPUSega, aga olles vähem happeline. Eliise Selisaare hääl mõjub – oh, kas tihkan nii öelda – lummavalt nt nimi- ja lõpuloo finaalides. Kaugele maha ei jää Kerli Kislõi torupill ja Paul-Peeter Maasoo produktsioon, mis jorutavad ja tümpsuvad löövalt nt „Seto karguste” man. Helitausta ja kogu albumi krooniks on „Hääled helisema”, eriti just selle teine pool retsiteeriva vokaali ja hüpnootiliste rütmidega. Soome-ugri diskod on nüüdsest raudselt mitme hää loo võrra rikkamad.