Müürilehe rännunumbris luuletab Andra Teede sellest, mis juhtub maailmas ajaga, kui jääb halliks üks laevakapten.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

mõned nädalad on veel jõuludeni aega
laevakapten on vahepealsete aastatega
jäänud täitsa halliks aga silmad on tal ikka sinised
sa räägid kuidas vanasti tema all sõitsid
kuidas sa esimesed pagunid õlale said
kui olid veel poisike ahvenamaalt
selline kes uskus inimeste headust ja tähti taevas

siis lähed sa tagasi üles põhja ja mina
söön merehaigusetablette et koju sõita
me ütleme veel sadamas mõned hellemad sõnad
ja teeme mõned kiiremad plaanid
et oleks tunne et midagi ei saa otsa

praegu on kogu aeg pime aga juba aastaid
ei ole talvel lund ainult need tormid
need tormid need jäävadki mulle meelde
minu elust laevaga sõitmise vanuses
tormid ja jõulutuledes vihmased tänavad

mõneks päevaks pakitud kott ja
kiiruga põlve otsas trükitud viimased stseenid
mis tuleb ruttu assistendile ära saata
brunch’i söövad ilusad noored isad
lasipalatsi kohvikus ja politseinikud
keskväljakul sest iseseisvusparaadi ajaks
tehti jälle terroriaktiähvardus

merehaigusetablettidega ei tohi
autot roolida ega napsu võtta
istun lihtsalt kuuendal tekil akna all
ja kuulan mõned tom waitsi vanad ballaadid
igaüks tihedam kui keskmine skandinaavia romaan

mis juhtub maailmas selle ajaga kui jääb
halliks üks laevakapten
mitu piiri tõmmatakse maha ja mitu südant
õpib elu nii palju tundma
et ei murdugi enam iga väikse krõpsu peale
miks kaptenid vanaks jäävad aga laevu
kaetakse lihtsalt väljast uue värviga
uued nimed maalitakse külje peale
ja sisse pannakse uus vaip maha

ja meri mida tema sellest arvab
kas tal nendest tormidest villand ei ole
see on muidugi rumal küsimus sest merele
ei lähe meie mutukad korda
isegi kui meie jaoks muud ei olegi
peale selle ühe ja sama mere
meie kahe maa ja terve elu vahel