Märtsikuu luule tuleb Ann Viisilehe sulest ja viib meid talve ning kevade vahealadele.

jaanuaris

oleme tagasi argipäevas
ei vaheta sõnu vaid mühkame
liiga väsinud
et enam midagi anda

ma näen teid liiga eredalt
ja nüüd te olete teised
mingeid jõule pole kunagi olnudki
see oli meie ühine enesepete

päev otsa tühjades tubades kust kaunistused on võetud
kus hommikust õhtuni põlevad küünlad
hämaruse vastu ja tema tarbeks
ja ta toiduks

me oleme kõik talveunes
ja pimedus maja ümber
justkui hoiab seda kohta
olemas olemast

varsti pean minema
varsti söön ka mina
rongijaama ootesaalis
kotist salaja toitu

ilmaaegu see kasutu kuma
ilmaaegu
ja minu pihust
puudub jaaniussike

**

see maastik pole suure
ega ülevoolava rõõmustamise
jaoks mõeldud

see on ainult oodata
et kevad kustutaks talve
kasvataks taimed
et haavale saaks panna
raudrohtugi

see on unustada et midagi keeb
et kõik õigused on antud
aga ei oska nendega
midagi peale hakata

aga see on ka minna
ainsana öösel läbi pimeda tuka
teadjal sammul teadjal kuhu

see on säilitada enda piirid
olla jalutaja
ja mitte minna eksi

Ann Viisileht, laua all Nuuskmõmmiku kevadekirja lugemas.