Anu Kree luuletab asjadest, mis juhtuvad elus korra ja kirjutamisest, mis aitab elus olla. 

II

Asjad mis juhtusid elus vaid korra
kogunevad eemalduva udu hilisõhtutel
päevasoojast pehmele loopealsele
suurtesse häälitsevatesse parvedesse

ka tolle ainukordse kohtumise iseomane valu on seal
ta saabus kohale teistest varem nagu mõned tulijad
lähevad meelega kontserdile tunni jagu aegsamini
et esimesi akorde esmalt vaimusilmas kogeda
et lasta endilt kooruda karedad kihid 
juba enne algusviiuleid

nüüd linde tõtleb üha juurde ja juurde
on ju hea et täiesti erisugused olelused
võivad vahel kuuluda ühe nimetaja alla
ka asjad mis juhtusid elus vaid korra
tahavad tunda end sotsiaalsete olenditena
siit järeldub ka nende tavalisest tugevam
vajadus tantsida tarusülemina külg vastu külge
nokkida üksteiselt ripnema jäänud sulgi
päevasoojast pehmele loopealsele

neil on seal oma juturing eeskava ja palvus
piparmündiaurudes puhastustelk
päike käib õhtu kohta kõrgelt
mõned oleluse kordused 
siia tulnult saavad selgeks

*

V

Kui kirjutamine
on ainus moodus elus
olla elus
ainus viis määratleda maailma
mida ainiti vaatad ja
mis raputab sind iga kord
kui kuskil puhkevad pungad
ja miski on pannud liikuma
putukasülemi
või andnud kaarnaluule
tiibade tõusuks tõukejõu

kui käies muutub tee
iga sellele antud tähenduse võrra
kui kirjutamata olles muutud rahutuks
ja õhku kipub väheseks jääma

võid olla vaba
lubades tähemärkidel
sinna ja kaugemale

Luuletsüklist „Lindudeks uuenenud naer”

*

Anu Kree on Kirjanike Liidu ja Erakkonna ridadesse kuuluv luuletaja, keda kujundlik keel on saatnud terve elu. Tihti isegi mõtleb luulevormis, vastasel juhul on tunne, nagu õhust jääks puudu.