Berit Petolai kirjutab sellest, mis saab köögis siis, kui veebruar kätte jõuab.
Pisisipelgad
Üks omamoodi jalavägi marsib köögis ringi.
Igal aastal veebruaris on nad taas platsis:
puupliidi alumisest orvast väljub siis
ühtne rodu pisikesi sipelgaid,
sirgjoones sammuvad nad üle põranda toidulauani,
lauajalast üles kaktusepoti varju,
et sealt siis piielda,
mida head ja paremat täna pakutakse.
Mett meeldib neile limpsida,
ukerdavad mööda taldrikule nõjatunud lusikat
ning maiustavad seal seni, kuni peavad üksteist
kleepjast massist välja sikutama.
Õuntesse järavad nad tillukesed augud
ning lasevad siis hea maitsta.
Kord korraldasid isegi (vist kogemata) sipelgate
varakevadise bakhanaali: tõmbasid end lauale jäänud
sõstraveinilähkrist uimaseks, taarusid ja sibasid
siis mööda lauda ringi nagu maikasärkides tegelased
palgapäevaõhtul alevikupoe ees,
sülle langenud õnnest joovastunud,
pisikesed tumedad silmad peas vilamas.
Sipelgate ilmumine kööki tähistab vara-varakevade algust.
Seinakalendrisse võib siis teha märke: jah, kevad tuleb,
tuleb kindlasti ka sel aastal.
Puistan siis neile tervituseks lauale suhkruteradest sõõri,
et pisikesed marssijad saaksid pärast pikka talve kosutust.
Tore on jälgida, kuidas nad suistega nahistades
valgete suhkrukristallide kallale asuvad.
Lapsed jätavad sipelgarahvale ööseks lauale
mõne juustutüki või mahlapiisa.
Ja kui siis sipelgas toidupalukese endaga kaasa vinnab
ning tassib selle puupliidiorva,
põrandaprao juures seda koos kaaslasega parajasse
suurusse järades, on meil, inimrahval,
rahulolev naeratus näol:
kevad on aidatud ühe juustukillu võrra lähemale!
Oleme nendega päris sõbralikult koos elanud,
selle tillukese sipelgariigiga.
Kus on nende pesa – ei tea.
Mingil hetkel nad lihtsalt kaovad.
Igahommikune marsisamm lakkab
ja sagin laual lõppeb.
Köögis on siis korraga päris igav.
Ilmad on selleks ajaks juba soojemad
ja lumi läinud, küllap kolivad nad
avaruse ihas ära õue.
Kord oli üks hiline salk sipelgaid
teistest tuppa maha jäänud ning unustanud
end mahlaklaasi põhja kollektiivselt lüristama.
Tõstsin klaasi ukse taha trepile,
et sipelgad oma kaaslased ikka üles leiaksid.
Õhtud olid aga veel kevadiselt jahedad
ning veidi aja pärast klaasi tuppa tooma minnes
ehmusin – salk polnudki lahkunud,
vaid lamas nüüd tardunult klaasipõhjas
nagu pisike rügement langenud sõdureid.
Külm oli neid oma piigiga puudutanud.
Tulin kiiruga tuppa, valasin sipelgad oma
peopesale ja puhusin peale sooja hingeõhku .
Nii mitu korda.
Ja…
Korraga käis pruunimundrilisest seltskonnast
läbi aeglane kahin.
Liimjate uniste liigutustega tulid nad taas elule,
hakates peopesas roidunult sagima.
Kergendus!
Panin salga taas klaasi sisse, suhkruterasid neile nina ette.
Ja klaasi asetasin pliidiorva.
Hommikuks oli seltskond lahkunud ja rohkem
me neid tol kevadel ei näinud.
Kauge summutatud marsirütm veel
kostis kuskilt pliidi ja põranda süvakihtidest
me väiksesse kööki.
Pam-pam-pam-pam…
**
Berit Petolai on luuletaja, loodusvaatleja ja putukasõber, kes töötab väikses külaraamatukogus, käib sügiseti metsas seeneretkedel ja uitab aastaringselt lastega Meoma külateedel.
