Müürilehe septembrinumbri värsid valas paberile Jaan Pehk.
kes aias kes aias
keskeakriis on aias
mis nimi mis nimi
mina tema nimi
noorus hakkas ära vajuma
nagu vahel täis peaga vajub
vaatasin kahekümneaastast naist
mõtlesin et me võiks ju sobida
siis vaatasin peeglisse
ja lasin tal minna
quasimodo kriis
viisteist üleaastat
60 ülekilo
kiilanev paks higistav
muusik heleda häälega
kui ei laulaks
poleks enam midagi järel
krõps avaneb pipraviin ja lohutus
kandub mööda keha laiali
krõps avaneb teine ja tekib isu
uuesti vaadata peeglisse
huvitav kes see siis nüüd on
igatahes mitte enam quasimodo
ahaaaaaa
teie ees seisab ilus tark sarmikas
ron jeremy võimetega
jumalik peaaegu brad pitt
aeg on minna linna peale
julgus rääkida
julgus silma vaadata
julgus tutvuda
julgus kauemaks jääda
koju jõudes voodisse vaarudes
on viimseks mõtteks
kõik on ju tegelikult hästi
uuel hommikul
on meelest läinud
kes ma selline olen
vaarun peegli ette
ja näen üleni värisevat
quasimodo vanemat venda
aken on lahti
