Detsembrinumbri luulerubriigis uurime: „Aga kui meil polegi teist elu, / seda järgmist, mil teha kõik õigesti, / kust ma siis saan / parema palga, suuremad võimalused, kergema tagumiku…”

Punkt

Mets hakkab rääkima, kui oled vaba. 

Arvad, et need on vanad kulunud hääled: 

sahinad, kääksatused, praksumine? 

Ei, seda teevad su oma luu ja nahk.  

Metsa keel ilmub nähtavale nagu looja südamelöögid laulu põhjast,

kunstniku vaim voogab uduna maastiku kohal.

Äkitsi tunned, kuidas ta sind meelitab, tõmbab. 

Sikutusele järgneb katkestus, 

justkui lõik jäetakse vahele. 

Paus.

Neelukoht. 

Kõigest üks hingetõmme, mil puudutus kannab,

ning juba sa pikutad jutustuse all, sügaval loo sees. 

Taevakaaned on pärani lahti, sisu päevselge. 

Pole tarvis midagi oletada.

Soo

Käpad vajusid sügavale turbasse, 

kui isakaru kuremarjul kakerdas.

Värsked ihusoojad mulgud 

pole jõudnud vett täis valguda. 

Jõhvikad viimse piiri pääl küpsed, külmavõetud. 

Päris kindlasti ei tasu nigelad marjatingud ära 

pilkast müttamist püdelas rabas. 

Meil on ühine näljatander, pikk talv tarvis üle elada ja hirmusuhe. 

Mu säärikud ei vaju. Olen isakaruga võrreldes ulm,

liblikkaallane suurmehe seltskonnas. 

Õigupoolest pole mul eales tulnud pähe 

end kellegi teisega võrrelda. 

Issa armuke

Pimedas teed akna lahti, vaatad välja – 

otse sisse valguseta olemisse, 

tagurpidi pöördub tuba, laiba sisse kukub nuga, kuu-

kere kaame vaip, tukub rammetuna vait. 

Tikku anda, laastu joota… siin ei ole muule loota, 

sule silmad, oota-oota – üksnes Issa armuke puhub leegi lõkkele. 

Aga 

Aga kui meil polegi teist elu, 

seda järgmist, mil teha kõik õigesti, 

kust ma siis saan 

parema palga, suuremad võimalused, kergema tagumiku,

ja kui peetakse viimset kohtupäeva, aga Isa, 

kes patud lunastaks, ei ilmu kohale, 

kust leian kellegi, kes on minu vastu armuline?

Kuidas jätta võlgniku peale karjumata, kui elu pole lotovõit,

kuidas andestada südametäis, kui hing kaalub kakskümmend üks grammi?

Ja kui lühike lõbus päev on minu jaoks piisav,

kuid temast kujuneb otsatu kõrb – 

surmajõgi kuivab, ülevedaja on töötukassas arvel,

kust võtan jõu elada igavesti?

**

Kristel Rebane on luuletaja, kes jumaldab hapukoort, külma dušši ja sooja südamega inimesi.