BACKSTAGE
luulevõistluse backstage
pinge on saavutanud haripunkti
luuletajad üle maailma
seisavad kõik oma nurgas
tammuvad jalalt jalale
kordavad tekste peast
ikka veel ja veel ja veel
kaalul on rohkem kui elu
igaüks tahab võita meistritiitli
igaüks mõtleb:
mina olen seda väärt
mina pean lehvitama kullast auhinda
üle kaamete konkurentide peade
võtma vastu kõigi kiituse armastuse
kadedad pilgud fännide musid ja paid
mina pean magama igal ööl
karikas kaisus
elukaaslane võib magada mujal
mina pean leidma esikülgedelt
oma nime ja näo
olema see kes valitakse
igasse võimalikku žüriisse
auväärt maailmameister
oskab hinnata varajasi kartuleid
kõrvitsaid kurke
ilusaid beebisid
eelnõusid ja tagajärgi
iga luuletaja mõtleb:
mängus on igavene elu
pärast võitu
ütleb president mulle tänaval tere
mu saalid on alati täis rahvast
mõnele meeldib luule mõnele kena kõrvits või kurk
nüüd seostun iga jumalama asjaga
pärast võitu
ei jää ma enam kaubamaja klaasuste vahele kinni
vanaprouad ei viruta poes
kotiga kõhtu ei jää mu ette seisma
noored keeravad trammis
vene tümaka kinni
või otsivad kõrvaklapid
ja igale motomehele kes öösiti
akende all kiirendab
kasvab lõpuks külge kehaosa mida
ta nii väga on oodanud
elu lõpuni
ei kuule ma ühtegi
puuri saagi naabrite haamrit
või jonnivat last
vesi muutub veiniks
ja vein veeks kuidas parajasti vaja on
kõike vaatab voodist mu kuldne karikas
luulevõistluse lava taga
joovad kõik ainult teed või vett
alkoholiga ei riski sest
kaalul on igavene elu
konkurent vaatab mulle otsa
noogutab naeratab
tee mu tassis on imelikku värvi
VIHMAVARI
tahtsin osta vihmavarju valisin ühe mis
suur ja tugev müüja ütles ei vabandage seda
me teile küll ei müü see on meeste vihmavari aga
teie olete ju naine seal näete seal on teie omad väiksed
roosad pitsist siidised ja peened mõeldud neile kelle
peale mõeldakse vähem neile kes annavad alla ohverdavad
alati teiste heaks neile kelle peale sajab alati rohkem
SILM
tegin sotsiaalset eksperimenti värvisin
enne tööleminekut ainult ühe silma
ripsmed teise jätsin paljaks alasti väike
ja krimpsus oli see ja rahvas nägi naeris
vaatas naeris veel küsis kas unustasin häh hea
loll nupust nikastanud võõrkeha meie kenas kahe
silmaga ühiskonnas lähen koju kus võetakse alati
vastu kükloobid sa ütled mu sõrmed on oksaraod
kael on päikesesoe ja silmad ikka nii ilusad kuule eriti see üks
**
Mari-Liis Müürsepp peseb luuleprõmmu MMiks valmistudes kaheksa korda päevas käsi ja tarbib tööstuslikus koguses smuutisid.
