kontsert

klõbisen kui kastanjetid kui kõnnin tablettidega lumes kõnnin hobuseunes

leepra vasta desinfitseeriti me heauueilma koridore vaadake kui ilusad kahkjashallid seinad raudvarvad… ah see räämas sarikalõhe siin või? see on siis jäänud ajast kui meil siin yks hull BEZDOMNÕI oli (tema järgi sai meie maja nime) ta oli krooniline pyromaan. pani siin kõik põlema. põles ise sisse kah. (taamal seisab pirakas tont ja irvitab pikkade hammastega)

nägemused liuglevad siledaiks kildudeks tasaseks ja kliiniliseks kui helbekesed kui vahtkummist seintega tuba kuhu meid risti löödi rihmadega kinni alasti ja mõni jäeti kaheks nädalaks fixi nad karjusid raudukse tagant nagu marutaudis koerad sellal mina uppusin puhketoa diivani stalinist-babuška-porn neerumustrisse mis vannun mu pilgu all muutus madudeks öiti ka sipelgaiks (olen kellavärgiga apelsin mu veenides on meskaliin) või sita-seenetripi-mandalaiks mulle tundus need on peatselt tuleva surma premonition dream hooldajad kärkisid et löövad minugi risti kui ma neil magada ei lase turvad patseerisid ringi kui suurushullustuses kuked yhel tillukesel psyhhoosis tydrukul kiskusid terveid pihutäisi juukseid välja nii et põrand lokkas yks naine oli yleni sinikais ytles et teda lämmatati padjaga aga KES NEID HULLE IKKA USUB

mina olin lihtsalt lõhkine pusle ja ega keegi poleks niikuinii viitsind mind lahendada olin räpane puupiiritus ja sulalumi mind katsudes võis märjaks saada

aga koopereerusin olin viisakas lasin end öiti salaja palatis keppida palderjanitilgad killustusid kasvuhoonevitraažiks lumikellukad tilisesid kui kirstus aisakellad KUMIN PININ KÕRVAS mina tahtsin lihtsalt elu lõpuni kookonis hibernate’ida (lollidel ja joodikuil jumal enesetapus õnnestuda ei luba. source: olin koomas juba)

värelevad punased krepppaberikärtsakad ripnesid karussellil ja linnumajad (õues oli lehtla suitsunurgaks) ma olin uuesti syndind kui kaunis narkopilv kas seda tähendabki terve olla ei mingit sisekõne peas ei söö ainult magad

kui romantiline kui puhas kerge udusulg ja oo julge ka julge rääkima julge nikkuma ilma standardeita

keerutan tihkeid valgeid vinesid sigaretist sulle kõrva laiali ajan oma 18aastase jalad sul on kodus minuvanune tytar VÕI OOTA

TEINEKORD jälle olid persekukkund „performance artist” performance seisnes selles et söötsid mind metadooniga

seewald mu jaoks on tuhksinise taeva maitsega hilistalv valgun näoli kui okse wc-potti skoone bastioni korstnast alla huuled paiste kui paradiisliselt sillerdavad tilgad kanyylist veeni oo jumalaõnnistus ja privileeg on lõpmatu pimeduse ookeani driftida

sest vaadake mu alateadvus peab muga lapsest saati tuumasõda piisku täriseb timpanireekviemina ymber kõige lollima põrsakese maja seitse tuhat trypofoobset silma mustvalge dissotsiatsioon teravate servadega lödi lage õõvast tindistunud taevas äbarikud nukupanelkad sylgavad rentsleisse uriinipruuni soola briketitahma eelmisest millenniumist

unes aga näen pehmeoranži päikselooja hundinuiel murupervil tähist udu misty fire shame is not real iga ratsionaalne inimene valiks une

valiks kõditavad rabamarjaliblikad ketamiinikarva kristalllyhtrid

muskaatpähklikoored hõõguvad kui virvatuled roosamannalumel

tähed on öös ma tean aga raske on pimedas näha

Marie Ojamaa on luuletaja, kunstnik, eesti filoloog ja kuutõbine ööliblikas, kes tahtis tegelikult hoopis Pipiks saada.