Detsembrinumbri luuleveerul astus üles Martin Vabat, kellelt ilmub kirjastuses Elusamus varsti neljas kogumik „Maahingamispäev”.

Üks puhas hing seisab iga lapse kõrval, kui ta siia kiusu ja kiusatuste maailma sünnib.
See hing ei karju, ei nõua, ei käsi. Ta on täiesti kuuldamatu. Üksnes tuntav, kui vaikida ja olla.

Sina oled see kuuldamatu hing. Sulle mõeldes ei suuda ma enam tilkagi juua, sest sina jõid ainult armulaual ega sallinud vinditajaid.

Vaimuliku sõnul olid sa „Jumala sõber ja palvetaja meie eluõnne pärast”. Kui sina läksid üle elujõe, muutus usk suureks söömiseks, askeldamiseks ja muretsemiseks – vanaema tappis end tööga, onu hakkas jooma ja mina ekslesin ringi, pipraviin kotis.

Millal kuuldamatu hing taas tuntuks saab
ja päästab karused tormlejad?

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Õed-vennad seisatavad Leisi teeotsal veel viimast korda koos ja jätavad ema matuse järel hüvasti. Kõik on veel ees – sõda, saladused ja surm.

Jeesus küll rääkis tõelisest sugulusest ja ütles, et „minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja teevad selle järgi”, aga ometi näitavad maised sugulased sulle teed. Nad jutustavad sinu lugu.

Kui sa hoiad oma lugu, siis hoiab see ka sind. Kui sa hoiad oma lugu, siis ehk usaldatakse sulle suurem. Võid ju öelda, et kõik on sinu sees – valgus ja vägi –, aga kui sa ei suuda näha valgust Leisi teeotsal, ei suuda sa seda näha ka kuskil mujal.