Sofia-Elizaveta Katkova küsib novembrilehe luulerubriigis, mis (on juhtunud), kuidas (veel avaldada manifesti) ning kas (tekitaski enne…).
mis on juhtunud penide rannas
sadamasilla lähedal
miks seal toyota yaris on
pargitud otse kaldale
ja selle ümber on tuletõrjujad
toyota yarise katusel
on tühjad aerulauad
penide rannas on kibuvits
mis suviti õitseb roosidena
miks sõidab vastu veel üks
tuletõrje ja üks kiirabi
kelle vigadest
tuleb nüüd õppida
ja millistest täpselt
vesi jää all on ohtlik
ehk igasugune vesigi
samojeedidel on niuke nägemus
sestap karma ei uju kunagi
nosib aint kibuvitsa ja rögastab
miks veel kolme minuti pärast
mööda sõidab auto vilkuritega
ja paadiga haakes
mis on juhtunud penide rannas
viimsi poolsaare kõrval
kahekümnendal detsembril ja aastal
millest veel tuleb hoiduda
mida peljata
millele tähelepanu pöörata
**
kuidas veel avaldada ükskõiksuse
manifesti kuidas veel kõnelda
soovist tühjuses ära kõliseda
ja otsa saada ma kardan et kuna-
gi minagi hakkan oma vaadetest
veenvalt rääkima et kunagi mina-
gi võtan seinast läbi kõrre puhuva
selleks ajaks tuleb jõuda end ette
valmistada panna sahtlisse nööri
kui peaks veel hirmus olema äkki
on selleks ajaks mu riigis eutanaasia
lubatud ainus mille pärast peaks inimene
poliitikas muretsema millised säravad
luuserid on ikka need rohelised
**
kas tekitaski enne
iga rohuleheke
sellist elutäiuse joovastust
kas oli see täpselt sama
kas oli see üldse olnud
ma tahaksin hommikueinet süüa
95. aasta rohelise chrysleri kapotil
mille roolis oli talle määratud ajal
al pacino tegelane detektiiv see ja see
õhtust new yorki lõhestamas
ja kleepimas kindalaeka alla nätsu
pärast pikutas see sisalik hudsoni põhjas
kuni idamaise nimega mees
tõstis ta kevadise
šveitsi serpentiinidele
allkirjastatud hotellikviitungeid
surudes hooldusraamatusse
hiljem tegi facebooki konto
idamaise nimega mehele
ei tohi sõnumit kirjutada
see-eest chrysleri kapotile saab
laudlina laotada ja kohvi juua
kuid globaalne soojenemine
viib mind piinlikku olukorda
ja mina söön hommikueinet teepeenral
maanteevaatega
maantee taga lõhnab mere järele
päike põletab kaela
ja linnalinnud
mööduvad pilvest taevas
pilv ehmub oma peegeldusest
ning jätab mu olemasolusse uskuma
autori enda tõlked vene keelest
**
Sofia-Elizaveta Katkova on peamiselt vene keeles kirjutav luuletaja ja luuletõlkija. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli elektroonika ja bioonika erialal ning on praegu Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse magistrant.
