Kesk peadpööritavaid kilovatt-tunni hindasid jagab Vootele Ruusmaa oma ridu elektri aadressil.

räpane elekter suriseb

         ootevalmilt elevandiluu värvi lüliti all

ootab kui purgis peituv alatu džinn

         täitmaks kõiki peremehe (vabastaja) soove

need valged erineva paksusega juhtmed

         on soonitud seina sisse voolusängiks voolule

                     nii pühad on need seinad, väestatud kui altarid

süda tahab jätta löögi vahele, kui vajadus nõuab kasutada

                                                        lülitit

seepärast tunnetan oma ümbrust, kompan teda erinevate meeltega

                     ja vannituppa jõuangi pimeduses

                                            kahjuks kusta suudan (veel) vaid valges

**

põle

ere

kuum

süümepiin

mu ainuke hõõglamp

leedvalgustite hierarhias

õigustamas oma vääramatult

kahanevat kohalolu kummastava

külma valguse võidukäigu alguses

suitseta läbi hõõgvel õrn niidistik

mis vajas nelja või viit pööret

olemaks ühenduses energia

voolamisega erinevate

metallide vahel et

hetkega saaks

pimedusest

valgus

Vootele Ruusmaa on etenduskunstnik, muusik ja helilooja, kes kirjutab peamiselt heliloomingut teatrilavastustele. Lisaks on ta avaldanud luulekogud „Tavaline don Quijote” ja „Purgatoorium”.