Elektri hind ei kajasta ega saagi ammendavalt kajastada kahjusid, mis on tootmise pikas tarneahelas paratamatult tekitatud.

Madis Vasser. Foto: Priit Simson

Filosoof ja ühiskonnakriitik Ivan Illich on öelnud, et inimesed peavad ise õppima elama teatud piiranguid järgides – keegi ei saa seda neile õpetada. Eriti ühiskonnas, mille moto on toota ja tarbida üha rohkem, näiliselt aina odavamalt. Praegu on Euroopa ja Eesti pentsikus olukorras: tootmine ja tarbimine lähevad üles, kuid sama teevad ka hinnad. Eriti tuntav on see akuutse „elektrišoki” näitel, kui tänaval tuttavat nähes on saanud uueks kibedaks tervituslauseks: „Noh, kui ränk sinu eelmise kuu elektriarve oli?” Piisavalt on arutletud selle üle, mis on praeguse hinnaralli mitmetahulised põhjused. Lauale on pandud ka omajagu lühiajalisi leevendusmeetmeid. Keskkonna vaatenurgast ei ole aga olukorral erilist uudisväärtust – elekter on tegelikult alati kallis olnud.

Igal sammul on jälg

Mind jäi möödunud aasta jõuluõhtul avaldatud Netflixi satiirilise menufilmi „Don’t Look Up” lõpukaadritest kummitama ühe peategelase lause: „Ma olen tänulik, et me üritasime.” Ka keskkonnaühendused on ju püüdnud saabuvate hädade teemal häält teha, näiteks 2021. aasta alguse energeetikavisiooniga.

Selle dokumendi sissejuhatus nendib: „Eesti energeetikastsenaariumid lähtuvad üldjuhul vaikimisi eeldustest, et tarbimine kasvab järgmise paarikümne aasta jooksul 50% võrra, tehnoloogiline innovatsioon võimaldab tootmise ja tarbimise keskkonnamõju neutraliseerida ning energiasektori põhijõuks on ka tulevikus riigiettevõtted ja suurfirmad. Värsked teadusuuringud näitavad, et need eeldused ei ole realistlikud. Seega ei ole fossiilkütustest loobumine ja kliimakriisi ületamine saavutatav absoluutse energiatarbimise jätkuva kasvu tingimustes, kuid muutub seda realistlikumaks, mida rohkem energia tootmist ja tarbimist vähendatakse. Vastupidiselt levinud arusaamale ei pea see aga kaasa tooma ühiskondliku heaolu langust.”

Meenutuseks: sellise julge väite avaldamisele eelnenud 2020. aasta keskmine megavati tunnihind elektribörsil oli kõigest 33.69 €. Probleem on selles, et elektri hind ei kajasta ega saagi ammendavalt kajastada kahjusid, mis on tootmise pikas tarneahelas paratamatult tekitatud. See kehtib teataval määral kõigi energiatootmisviiside kohta – absoluutselt igal sammul on jälg.

Elu ellujäämisrežiimil

Tavakodanik ei mõtle ilmselt pingsalt oma eluviisi moraalse laostumise implikatsioonidest, vaid energiavaesusest hoidumisest sel talvel, mis on praktilisel tasandil igati mõistetav. Täna ongi see homne, mille eest eilsed energeetikavisioonid püüdsid hoiatada. Valitsuse kiirlahendusteks pakutud helikopterraha ja mitmete rahvusvaheliste energeetikaalaste aluslepete torpedeerimine otseselt elektri hinda ilmselt allapoole ei too. Üsna kindel on aga see, et tarbimise helde subsideerimine viib suurema nõudluseni, mis tõstab hinnad piiratud pakkumise tingimustes veelgi kõrgemale. 

Süsteemne riiklik teavitustöö on jäänud aastate jooksul suure põlguse saatel tegemata ning nüüd on nii inimesed kui ka paljud ettevõtted omapäi.

Kui praegu üldse räägitakse avalikult tarbimise vähendamisest ja juhtimisest, siis juhuslikult ja anekdootlike näidete varal. On tore teada, et Jüri Ratas peseb pesu varajastel hommikutundidel ja Taavi Veskimägi viis oma marjad vanemate sügavkülma, aga süsteemne riiklik teavitustöö on jäänud aastate jooksul suure põlguse saatel tegemata ning nüüd on nii inimesed kui ka paljud ettevõtted omapäi, nii-öelda ellujäämisrežiimil. Ja ennäe imet, kõrgete hindade korral vähendaski rahvas tarbimist hoobilt 10% ning ka Eesti suurim tööstuslik elektriraiskaja Estonian Cell peatas ajutiselt töö

Võib mõelda, milleks oleks ühiskond suuteline veel siis, kui tarbimise kokkuhoid oleks teadlik ja koordineeritud tegevus! Vähendama ei pea muidugi nullini, nagu kardavad „külma ja pimeda toa” alarmistid. Eleringi värske varustuskindluse uuring näitab, et elutähtsad teenused on Eestis tagatud 170 MW elektri olemasolu korral. Väga ümmarguselt võttes oleks see võrreldes tavapärase keskmise tarbimisega 80% vähendamine. Veidi madalam näit termostaadil, kihilisem riietus, leigem veeboiler ja, tõesti, ajastatud pesumasin – olen veendunud, et ükski neist muudatustest ei vii inimkonda tagasi pimedasse keskaega. 

Mugav rohekasvu narratiiv

Tarbimise vähendamise kõrval on märgatavalt enam levinud narratiiv siiski tootmise kasvatamine. „Laiaulatuslik elektrifitseerimine” on olnud peavoolu rohepöörde keskseks märksõnaks koos tugeva eeldusega, et energiaallikateks saavad peamiselt taastuvad ressursid, nagu tuul ja päike ning mingil määral ka puit. See on iseenesest mugav lugu – majandus saab jätkata roheliselt kasvamist, linnad saavad jätkata roheliselt autostumist ning ökosüsteemid roheliselt hävimist. 

See, et maailm vajab üleminekut madala süsinikuheitmete tasemega majandusele, peaks olema (fos)siililegi selge. Kivisöe ja põlevkivi elutsükli (või surmatsükli?) laastav mõju keskkonnale ja kliimale on hästi dokumenteeritud ning ei paista, et ka süsiniku püüdmise tehnoloogia nähtavat tulevikku päästa suudaks. Keerulisemaks läheb lugu taastuvenergeetika lahenduste hindamisel. Energiatootmise hetkel minimaalselt kasvuhoonegaase tekitaval tehnoloogial on siiski suur negatiivne mõju enne ja pärast. 

Kuniks me ei tegele tarbimismahtude vähendamisega, keskendume sisuliselt vaid praeguste ebavõrdsuste põlistamisele innovaatilistel viisidel.

Arvestades taastuvenergia suuremahulisel tootmisel ja võimsuste rajamisel tekkivaid ökoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme ning kogu vajamineva taristu jätkuvat sõltuvust naftast, määratleb Oslo ülikooli teadur Alexander Dunlap tuuleparkide arendused hoopis kui „fossiilkütused pluss”. Ehk kuniks me ei tegele tarbimismahtude vähendamisega, keskendume sisuliselt vaid praeguste ebavõrdsuste põlistamisele innovaatilistel viisidel. Lundi ülikooli professor Alf Hornborg meenutab, et meie jaoks näiliselt üha odavnevad Hiina päikesepaneelid tekitavad tootjariigis tohutut keskkonnakahju ning tegemist on lihtsalt ökoloogiliselt ebavõrdse vahetuskaubaga. Aga tuumaenergia? Liiga kallis, riskantne, aeglane ja isegi mitte roheline, kui uskuda valdkonna sõltumatuid eksperte.

Blokeerime ja saboteerime

Praegune energiakriis on suuresti fossiilkütuste tarneraskuste, mitte keskkonnaregulatsioonide teene. Ja tarneraskused on siin selleks, et jääda. Turuanalüütikud loodavad, et praegune kitsikus tekitab uue kaevanduspalaviku ja „vana hea odava” energia ajad naasevad. See võib olla põhjendamatu unistus. 

Möödunud aasta detsembris toimunud Glasgow kliimakõnelustel kuulutasid riigijuhid, et tegemist on meie „viimase parima lootusega” saada kliimamuutused kontrolli alla. Kohtumise tulemuseks olid ebamäärased lubadused piirata kliimakuumenemist senisest mõne komakoha võrra rohkem. Glasgow tänavatel, väljaspool tippkohtumise müüre, sõlmiti aga ka teine lepe. Nn Glasgow Agreement võttis resoluutselt sihiks piirata kliimakuumenemist 1,5 kraadiga, kasutades selleks väga erinevaid strateegiaid ja taktikaid, ning loobuda sealjuures koostööst kasutuna näivate valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonidega. 

Energiatootjatele võib see tähendada edaspidi üha sagedasemaid jõuga suletud söesadamaid, blokeeritud liitiumiväljasid ja reedeid sabotaaži nimel ehk teisisõnu tarneraskusi. „Meie” rohepöörde jaoks „teiste” ohvriteks toomine muutub järjest keerulisemaks. On aeg hakata kohanema mõttega, et tõeline rohepööre tähendab tegelikult pöörete olulist vähendamist.

Madis Vasser (PhD) on Rohelise Liikumise juhatuse liige ja Tartu Ülikooli teadur.