Tartus Narva maanteel, Ujula Konsumi vastas ja Genialistide Klubist üle silla asub viiekorruseline tellismaja, mida paljud Tartu Ülikooli tudengid teavad kui suurt jäneseurgu, kus toimunud asju mäletatakse kas elu lõpuni või – olgem ausad – need unustatakse juba järgmiseks hommikuks.

Narva maantee 89 ühiselamu enne, kui selle punastest ning valgetest tellistest fassaad uue ilme sai. Foto: Liina Soosaar

Ühiselamut kutsutakse mõnes ringkonnas Mordoriks, aga üldiselt on see olnud taskukohane kodu mitmele põlvkonnale tudengitele, kes ei ole liiga pepsid, et käia duši all betoonist saalis koos viie teise inimesega, või on suutelised andestama kõrvaltoalisele, kes oma lemberütmidega nende radiaatori võnkuma paneb. Müürileht palus viimase aastakümne elanikel meenutada oma helgeimaid mälestusi Narva mnt 89 ühiselust.

Kaaselanikest hobikokad ja sarisitturid

Lõhnad. Igal korrusel oli oma hais. Segu toidulõhnadest, millestki nõukogudeaegsest ja erinevatest kehavedelikest. Meenub üks talvine laupäevahommik, mil koridori lõpus olnud neljast kraanikausist kolm olid täis oksendatud.

Siinkohal üleskutse kõigile hobikokkadele: ärgem unustagem enam kunagi puhkusele minnes kaerahelbeputru kaheks nädalaks potti. Tulemus on hingemattev.

Värvid. Domineeris must marker luitunud tumerohelisel seinal. Kirjad tekstikatketega Juhan Viidingu luulest lakooniliste mina-olin-siin-sõnumiteni. Ja kõik need uksed. Jalutuskäigud koridorides pakkusid alati elamusi. Aastate jooksul olid uksed kattunud erinevate värvide, mustrite, siltide ja kleepsude virvarriga. Narva mnt 89 on olnud viimastel aastatel ainus ühiselamu, mille asukatel on oma toa kujundamisel vabad käed – laest põrandani, uksest aknani.

Ühiselu kõige otsesemas tähenduses. Koridori peale oli üks köök ja ühistualett. Terve maja peale kaks keldrikorrusel asunud duširuumi. See tähendas kokkupuudet erinevate inimestega. Võtame näiteks toanaabri, kes poole aasta jooksul ühtegi sõna ei lausunud, või keskealise spordisõbra, kes arendas füüsist ja vaimu rusikatega koridoriseina tagudes (irooniata, nii oligi).

Lisaks poolmüütilised tegelased lähinaabrusest. Korrus kõrgemal elanud püüdlik akordionist, kes pilli harjutades jalaga nii tugevalt takti lõi, et allpool laest krohvi langes.

Elanikud teadsid kõnelda ka salapärasest Sarisitturist, kelle nimele vastavaid tegevuse jälgi võis leida üle terve maja.

Kent, ühikaelanik aastatel 2010–2013

Menstruatsiooniveri ja ihukarvad

Ühiskraanikausid, millesse mõni elanik aeg-ajalt nina käis nuuskamas. Foto: Liina Soosaar

Ma ei tea oma tutvusringkonnas just palju inimesi, kes on õppinud Tartu Ülikoolis, aga kellel pole kogemust Narva mnt 89 ühikaga. Mu tädi mäletab ühislaudu köökides, veel mõni vanem (ja ilmselt ka mõni noorem) põlvkond mäletab komandandi eest akna kaudu pidudelt põgenemist ja mäletan ka mina oma aastat trompetimängija kohal elades.

Narva mnt 89 ilmselged eelised olid selle odavus ja luba omavoliliselt tuba remontida, aga ilmselt tähtsam veelgi oli võimalus olla osa kogukonnast ja just täpselt sellisel määral, nagu ise soovisid.

Kui sa selle osa olla ei tahtnud, võisid passiivagressiivselt trompetimängija lakke (ehk enda põrandale) kopsida. Kui soovisid olla natukene kogukonna osa, võisid minna talle ukse taha ja siis jällegi olla vastavalt sotsialiseerumissoovile kas kuri või paluda viisakalt mängimine lõpetada.

Mina elasin viiendal korrusel ja mugavaks eluks pidi seal üksjagu nutikust olema. Näiteks ehitasin ma kiibikarbi, mida sain aknast külalistele alla visata, ilma et peaksin neile ust avama jooksma. Minu jaoks oli sobiv, et elasin täpselt köögi vastas ja WC kõrval, sest kuulsin alati läbi paberõhukeste seinade, kas pean kellegagi kööki jagama või kas saan rahus WCs käia.

Eks omajagu rõve oli ka. Koridoris elas üks neiu, kes käis ühiskraanikaussi nuuskamas. Kui kõik dušid olid hõivatud, võis juhtuda, et sinust ujub mööda kellegi menstruatsiooniveri või raseeritud karvatuust. WCs oli paberit umbes kolme päeva jagu kuus ja prill-lauad olid nagu avalikes vetsudes ikka. Aga see ongi tudengielu selle kõige ehedamas mõttes, ning üksainus kohatud prussakas ja kartus, et see palja ülakehaga tüüp, kelle toaga ma kunagi eksisin, mu ära tunneb, on saanud külge ilusa nostalgiahõngu.

Kristi, ühikaelanik aastatel 2010–2011

Kalašnikov ja sissetungijast hipi

Naabertoas elas väga vaikse eluviisiga vene kutt. Kord reede õhtul süüa tehes oli ta oma paari sõbraga köögis juba üsna joviaalses meeleolus. Kõrva jäi imeliku kõlksuna vaid see, kuidas ta üht teisele tutvustades ütles, et tema hüüdnimi on Kalašnikov. Läks paar tundi mööda ning ühisvetsu minnes nägin, kuidas koridorinaabrid pesuruumi ukselt sisse vaatavad ja hämmingus ringi pööravad. See ei olnud enamasti hea märk. Jah, selgus, et kõik neli kraanikaussi olid servani täis oksendatud. Siis mõistsin hüüdnime tähendust ning olin veendunud, et ju siis esmaspäevast on jälle uus koristaja. Rohkem pidusid ta ei korraldanud.

Ja siis mõni aasta hiljem elas suvisel ajal ühika ees kaubikus hipi, kes tungis salaja ühika kööki ja pesuruumidesse ning võimles palja ülakehaga maja taga kasepuu otsas. Pärast seda oligi vist maja ümber parkimiseks luba vaja.

Kersti, ühikaelanik aastal 2009

Ootamatud külalised Viljandist

Selles köögis on valminud tonnideviisi pelmeene ning sündinud kõikvõimalikest ülejääkidest kokku segatud tudengiretsepte. Foto: Liina Soosaar

Öö. Narva mnt 89 ühikatuba. Kell 03.58. Sügav õnnis uni. Äkitselt lendab uks pauguga lahti ja mu voodi ees seisab kaks võõrast mehekuju. „AAJOUU! MIS TOIMUB?!” Virgusin kuhugi une, ehmatuse ja ärkveloleku vahepeale. Esimene mõte oli millegipärast, et need on tuttavad, kes teevad nalja.

„Kuule, õues on külm ja meil pole kuhugi minna. Me jääme siia põrandale magama, okei?”
„Hahaa. Ja-jaa. Minge koju. Muide, kuidas su kass elab?” (Viisakus, viisakus!)
„Mul ei ole kassi… aga mu vanaemal on!”
„Ah? Kes te olete?”
„Kuule, me oleme Viljandist ja jube külm on… Näe, sõber juba magabki.”
„Mida? Te… Ei! Minge ära!”
„Okei-okei. Me käime ülejäänud toad ka läbi ja siis tuleme tagasi, okei?”
„Minge ÄRA!”

Tüübid lahkuvad. Mina keeran ukse lukku. Kõrvaltoast kostis veel karjatus „APPI! KES TE OLETE??” ja noormehed olid tagasi koridoris, proovisid veel mõnes toas õnne ja siis jäi kõik vaikseks. Mu tollane kallim, tuntud ka kui ärme-pane-ust-lukku-sest-mina-olen-siin-ja-kaitsen-sind-kõige-kurja-eest-peika, keeras kõige peale ainult külge ja küsis hommikul, et miks uks lukus on.

Karmen, ühikaelanik aastatel 2010–2013

Kes see kuses klaasi?

Meenub üks volbriööle järgnenud hommik, kui naiste duširuumi sisenedes oli tunne, justkui sattunuks mõnda verisesse õudusfilmi. Nimelt oli keegi lasknud suures peohoos naiste duširuumi sisse ühe meessoost mitteelanikust n-ö grafitikunstniku, kes oli kõik heledad seinad punase värviga üle sodinud. Vaatepilt oli päris õõvastav. Tüüp taipas seinale jätta ka oma kunstnikunime, tänu millele ta lõpuks puhastuse ise kinni maksis.

Juhtus mitu korda, et ühes WC-kabiinis oli kuulda, kuidas keegi tõmbab tikku, ja õhus tunda väävlihaisu. Otsustasime ühe noormehega samast koridorist, et võtame süüdlase vahele. Kutsusime administraatori, kes hakkas kohe südikalt kabiini uksele koputama ning nõudma, et sealt kohe välja tuldaks. Kulus omajagu aega, enne kui uks avanes ning väljus noormees, kilekott näpus, kelle näos ei liikunud ükski lihas, ja ega ta suurt aru ka saanud, mis toimub. Läks lihtsalt hoiatuse saatel täiesti emotsioonitult oma teed. Administraator, kes oli endine turvanaine, rääkis aga mulle ja tollele teisele noormehele pika loo sellest, kuidas ta on näinud taolisi asju küll ja veel. Kabiini üle vaadates leidis ta sealt tühja Sudafedi paki, keedetud munad ja kasutatud tikud ning tõdes, et sellest saab ju head närve halvavat produkti, mida noormees kindlasti hoolega kabiinis manustanud oligi. Rohkem keegi WCs midagi keetmas ei käinud.

Uriiniloost tean vaid nii palju, et keegi olevat klaasi kusnud ja selle siis ahju pannud, kus see muidugi kuumuse käes katki läks, ja ei jäänud muud üle, kui uus pliit osta. Kas sellele, kes seda tegi, saadi jälile, ma ei tea. Igatahes valmistas kõigile pahameelt, et uue pliidi maksumuse pidi hüvitama terve ühikas, kuna polnud teada, kes ja milliselt korruselt sellise asjaga hakkama sai.

Evelin, ühikaelanik siiamaani

Narva maanteel käis pidu kogu aeg. Foto: Emma Pipi Penelope Visnap

See vaatepilt enam kelleski ilmselt imestust ei tekita. Foto: Karmen Otu

Põgenemine kurja koma eest

Voodinäiteid Narva maanteelt. Pole just Hilton, aga vähemalt ilus ja värviline. Foto: Helena Läks

Ma elasin ühikas vahelduva eduga kuskil aasta. Terve suve sõbra ja tema naise toas, kui nemad olid ära, hiljem resideerisin oma tolleaegse tüdruku juures. Seega ametlikult ei olnud ma kunagi seal hingekirjas, aga saalisin sisse-välja nagu oma inimene ja ütlesin komandandile ukse juures alati tere. Minu kõige eredam mälestus on ajast natuke enne seda, kui sõber oma elukaaslasega suvele vastu läks.

Maandusin juba suve oodates nende toas ning magasin ühel väga väikesel diivanil. Muidugi, nagu ikka noortel juhtub koosviibimisi, kus ka alkoholi tarbitakse, kõlas ühel päeval koputus, mille peale uks lahti läks, ning seal seisis komandant. Meie tegime ehmunud nägu ja tema tegi kurja nägu. Pidime lahkuma igaüks oma tuppa. Ainuke jama oli selles, et minul ei olnud tuba. Ma jalutasin uksest välja ja mööda koridori treppidest üles järgmisele korrusele. Mõtlesin, et ma ootan ära, kuni koma tagasi oma postile läheb, enne kui sõbra juurde naasen, aga kuulsin, et ta hakkas minu järel trepist üles tulema.

Kuna ma olin joonud, põgenesin esimese hooga kööki ja peitsin ennast leti alla pliidi taha. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma sinna mahtusin. Koma tuli. Pani tule põlema, seisis seal natuke aega ja läks minema. Ootasin veel pisut ja läksin sama korruse teise tiiba. Otsustasin, et istun vetsus, kuni asjad rahunevad. Kükitasin potikaanel, kui järsku tormas ta vetsu ja hüüdis: „Kas keegi on siin?!” Ma manasin esile oma kõige parema tüdrukuhääle ja ütlesin: „Mina olen.” Selle peale ei osanud ta midagi kosta ja läks ära.

Janno, (mitte)ühikaelanik aastatel 2007–2008

Tasuta kaerahelbed ja varastatud tugitool

Kogu ühikakogemus ülendas ja tegi samal ajal alandlikuks. Tundus täiesti õige ja loomulik, et pesen pesu kuskil keldrikoridori tagatoas, nii et mul ei ole masina omamise luksust, vaid jagan seda paarisaja inimesega. Ühisduši all õppisin mõnda oma majakaaslast tundma ainult selle põhjal, kuidas ja millega ta ennast peseb. Toiduks olid enamasti tasuta saadud kaerahelbed veega või spagetid tomatipastaga Konsumi alumiselt riiulilt, mida keetsin külmast põrandast väljaturritaval pliidil keset suurt tühja kööki. Peoplaane tegime umbes nii, et jõudsin hommikul kell neli pärast ula pealt saabumist võtme vaevalt oma toaukse lukuauku pista, kui Kent juba hüüdis teisest koridori otsast: „Piret, tule peole! Meil on viinereid!” Keerasin siis ukse uuesti lukku ja järgnesin kutsele. Üldiselt ma toa sisustusse investeerida ei viitsinud, aga olin siiski minagi üks neist, kes Draama festivali punase tugitooli Genialistide Klubi põõsa alt üles oma tuppa vedas, abiks üks äsja kohatud tüdruk, keda ma hiljem enam kunagi ei näinud.

Piret, ühikaelanik aastatel 2010–2011

Sissekolimisvalmis tuba. Foto: Liina Soosaar

Öine hädaline

Ärkasin öösel kella 3 kanti selle peale, et koridorist kostis jube kolistamine. Arutasime toanaabriga, kas kaeda või mitte, ja otsustasime ikkagi ukse lahti teha. Koridorist vaatas vastu pilt, kus naaber oli ukse kõrval olevad puidust latid kõrvale tõmmanud ja proovinud kapi kaudu tuppa ronida. Kahjuks jäi ta aga nõnda õnnetult kinni, et tilpnes seal riiulitel, jalad siplemas. Panime ukse uuesti kinni, sest no ei suutnud naeru tagasi hoida. Kui maha rahunesime ja tahtsime abi kutsuma minna, oli õnneks komandant juba saabunud ning abistas hädalist.

Hedi, ühikaelanik aastatel 2008–2012

Vaade ühikaaknast 1996. aasta kevadel. Praegu paistaks sealt Meltsiveski Konsum ja veel ka jupp Oeconomicumi, mis ka kohe kadumas. Foto: erakogu

Rahulik elu 90ndatel

Üldiselt oli elu seal rahulik, aga süüa tegin väikse üherõngalise pliidiga oma ühikatoas, sest ühisköögis käis vali venekeelne melu ja hommikuti pika kraanikausirea ees hambaid pestes olid kõrval kodukitleis vormikad vene neiud, kes häälekalt kraanikaussi nuuskasid. Enamasti tiksusin õhtuti toas, joonistasin, trükkisin oma käsikirju ja kuulasin Raadio 2 või briti edetabelisaateid, tegin avastusi raamatukuhjast, mis ühte kappi oli jäetud, ja käisin kõrval väikeses puumajas Laine Peebu peetud Libri antikvariaadist lisa hankimas. Aga vahel andsid siiski kriminaalsed või mine-tea-mis-naalsed 90ndad ka endast märku. Kui ükskord õhtusel ajal Wernerist veinitamast tulin, hakkas mingi kutt mul Raekoja platsilt järel käima ja sammu lisades lisas tema ka; pärast ühikatuppa jõudmist ma enam välja ei läinud. Kui toakaaslane ööhakul korbist tuli, leidis ta tüübi toaukse kõrvalt magamas, jalad laiali.

Ja ükskord, kui vetsu minnes ukse lahti jätsin, varastati mul toast kott ära; sinna jäi matrikkel, kuhu vanasti hindeid võeti (nii et pidin hiljem kõik selle semestri hinded uuesti võtma), aga ka suur leivanuga, mida enesekaitseks kaasas kandsin – selle pärast närvasin veel kõige rohkem, sest see sattus ilmselgelt halbadesse kätesse. Käisin veel varahommikul toona Puiestee tänaval olnud politseijaoskonnas avaldust tegemas, aga ega kotti ja selle sisu enam kätte ei saanud. Aeg-ajalt oli ka end hüsteeriasse õppinud arstitudengite kriiskeid kuulda. Aga nagu öeldud, üldiselt oli rahulik.

Berk, ühikaelanik aastatel 1995–1997

Salakaval prussakas

Narva mnt 89 ühiselamusse viis esimest korda tee 2006. aastal, kui Tartusse õppima asusin. Esimene tuba, kus elasin, asus vist neljandal korrusel. Pidin jagama seda ühe tüdrukuga, kelle kohta mäletan vaid seda, et ta oli mingist väikesest kohast pärit ja tegeles ratsutamisega. Üllatusena elas samas toas veel tema ehitajast poiss-sõber. Sellega polnud ma arvestanud, aga ei osanud suurt midagi arvata, sest mõtlesin, et võib-olla siis seal majas elataksegi nii. Natuke nad seal kapi taga nahistasid, aga kuna ma eriti toas aega ei veetnud, siis võiks öelda, et on hullemaidki olukordi olnud. (Järgmises sama maja toas ei tulnud kell neli öösel und, kuna naabrite kirepuhangu tõttu poleks meie vahel seina nagu olnudki.)

Igatahes on mul selgelt meeles lugu mu suvetöö raha eest ostetud Sony Walkmani saatusest. See uus uhke seade oli mul riiulil muude asjade hulgas, kui järsku märkasin kraami vahel siblimas üht elukat, nimelt lihtlabast prussakat. Tolleks ajaks olin kuulnud, et neid pidavat majas liikuma. Igatahes otsustasin millegagi selle putuka laiaks lüüa – tundus siis ainus mõistlik tegu, praegu ilmselt sama ei teeks või mine tea… Igatahes, selle rabelemise käigus kukkus mingi kõvem ese mu uue Walkmani peale ja see aparaat ei mänginud enam kunagi mingit muusikat. Prussakas sai ka plehku ja minu viha nende tegelaste vastu transformeerus ettevaatlikkuseks.

Liina, elanud ühikas kolmes toas aastatel 2006–2007 ja 2009