Üldiselt ajavad liiga osavad ja haritud muusikud mind närvi. Mis te eputate siin, minge tehke oma osavat ja haritud muusikat kuskil pimedas toas teki all, mitte minu laste ees! Mamu Thao puhul aga ei teki mul kiusatust neid silma-kõrva alt ära kupatada, mängigu nad nii hästi kui tahes.
★★★★☆
Mamu Thao EP algab küll välgu ja pauguga, aga üldiselt valitseb plaadil hea ilm. Pilves selgimistega, vahepeal tuleb ikka padukat ka, aga ikkagi. Kui asi sisaldab ilmastikunähtuseid, olen mina relvitu – võib-olla teeb just see Mamu Thao veenvaks. Juba esimesel kuulamisel leian end kaasa noogutamast. Teisel kuulamisel noogutavad kaasa õlad. Kolmandal varbad. Ja nii edasi. Mamu Thao nakatab – kuigi nojah, püüa sa brasiilia rütme nii mängida, et ei nakataks.
Häälutusvokaalid, mis EP nimiloos hoo sisse saavad, meenutavad tahes-tahtmata Marko Veissoni antropoloogiliselt inspireeritud leelotusi Puuluubi repertuaaris. Mitte et Marko oleks pudikeele välja mõelnud, aga miskipärast kõlab Artur, nagu üks noor ja ilus Marko minu kujutlustes kõlada võiks – natuke kavalalt, kurjakuulutavalt, lõbusalt. Kuigi on selge, et põhirõhk ja -aur on instrumentaalil, aitab mõnikord täiesti laulu moodi, kohati aga loomahääli meenutav või falsetihäälseks posimiseks kulmineeruv vokaal Mamu Thao kuulajale lähemale tuua.
Lisaks ladina ja Balkani mõjutustele, spagetivesternile ja jumal teab mis teistele maailmamuusika viidetele paneb EP mind heldinult mõtlema „Groove of ESSRi” kogumikele. Mis sest, et mamuthaoistid on ammu nõukaaegsest imelikust džässivärgist mööda läinud – tehniliselt, huvitavuselt, kõigelt –, on selge, et miski on ka püsima jäänud. Muidugi, maailm on laiem, panused kõrgemad, silmapiir selgem. Aga selle kõige taustal kumab seesama linnasiluett; sama autokarp sõidab õhtusinasse mattunud Viru hotellist ikka ja jälle mööda.
Kui ma mõtlen teistele noore džässivärgi esindajatele, keda Klassikaraadiost kuulnud olen, eristubki Mamu Thao nostalgilisuse ja ambitsioonituse poolest (seda kõige paremas mõttes). Üldiselt ajavad liiga osavad ja haritud muusikud mind närvi. Mis te eputate siin, minge tehke oma osavat ja haritud muusikat kuskil pimedas toas teki all, mitte minu laste ees! Mamu Thao puhul aga ei teki mul kiusatust neid silma-kõrva alt ära kupatada, mängigu nad nii hästi kui tahes. Tegemist on ju supergrupiga, mille mitmed liikmed on end tõestanud vähemalt pooltes heades eesti bändides, kusjuures nii mõnelgi korral koos. Ka see teeb rõõmsaks – muusika muusikaks, aga kõige selle all ja taga paistab laiutavat sõprus, kogukond, armastus, kui soovite. Ja mida muud veel tahta!
PS. Üks kidrasoolo siiski oli, mis oleks võinud 10 sekundit varem lõppeda, aga see on andestatav. Olen veendunud, et lisaks kuulajale peab ka muusikul lõbus olema, ja selle nimel olen valmis tooma mõningaid ohvreid. Lugupidamisest.
