margiiela võttis enda sisemise agoonia kokku ja puistas selle maailma laiali.

★★★★☆

margiiela uus album on mõõtmetelt pigem EP (19 minutit), aga sisu on LP jagu. Taotluslikult morbiidne pealkiri võtab albumi kokku: lüüriline masendus on selge, biidid on ilusad ja helged. 

Albumi kandvaks teemaks on rahustid, valu ja enesetapp – margiiela võttis enda sisemise agoonia kokku ja puistas selle maailma laiali. Biitide koha pealt pole Eesti viimase aja hiphopis albumile konkurente, lähenemine on mitmekülgne ja produtsent pole ühtegi malli kinni jäänud. Kuulda on mõjutusi Pi’erre Bourne’ilt, Drain Gangilt, Clams Casinolt, kohati kasutatakse ka mitte „nii kandilisi” instrumentaale, mis meenutavad Flying Lotust või sämpleriga sisse toksitud J Dillat / Nujabest – siinkohal on tunda DEW8 mõju, kes ühel träkil ka riime pillub. „ei midagi” ja „halvad otsused” on släpperid, biit kisub tantsima ja autotune’ist nõrguv nutulaul tekitab tunde, et tahaks kellegi retseptirahustid kõrist alla kallata ja külmutatud pitsaga veene nüsida. Lugu pealkirjaga „kurt cobain” kõlab nagu aeglane dub techno, vokaal peksab täiega üle. Selline locked in tulnuka vaib. 

Sõnade seisukohalt on temaatika vägagi stabiilne – selleni välja, et laule on keeruline eristada. See ongi albumi ainukene nõrk koht – lüürika võiks olla mitmekülgsem. Biitide järgi otsustades võiks võtta šnitti Yung Leanilt, kelle Deschaneli ja jätsikokteile käsitlev psühhedeelne flow on igihaljas ja igal kuulamisel uus. Probleemi aitab aga lahendada kirju seltskond, kes albumile oma riimidega isikupära lisab, sh EiK ja Lil Till. Lisaks tuleb kiita räppari hääle kõla – olgugi et igal laulul on ühesugune autotune, ei ole see sugugi väsitav; omanäoline ja püsiv vokaali protsessimine on lõppude lõpuks võrdväärne isikupärase hääletämbriga.