Praegu on planeedi kaitsmine moes ja rohepirukale pretendeerivad nii klassikalised aktivistid, tugitoolirohelised, eesrindlikud ettevõtjad, pangad, kogukonnad kui ka valitsused. Maailm on täitunud rohevisioonide ja aina ambitsioonikamate kliimaeesmärkidega, aga koostöö eri tüüpi roheliste vahel ei suju.

Graham Greene on öelnud, et inimloomus ei ole must ja valge, vaid must ja hall. Inimestele meeldib määratleda, et mina olen hea keskkonnakaitsja, aga tema on küüniline valetaja. Kõik sellised sildid kaotavad aga oma sisu ekstreemsetes olukordades, kus seisame silmitsi surma, armastuse või katastroofiga. Õhus on katastroofihoiatus, sest oleme seisnud inimestena vaid oma liigi heaolu eest.

Rohelisuse evolutsioon

Keskkonnaaktivistide panust maailma probleemide väljatoomisel ei saa alahinnata, samas tundub, et nende hiilgeajad jäävad eelmistesse kümnenditesse. Vähemalt täiskasvanutest rääkides. Seda eelkõige seetõttu, et keskkonnateemad on muutunud keerukamaks ja globaalsemaks. Kui vanasti protestiti kohaliku veekogu reostuse vastu, siis Antarktika jäämägede sulamisega võideldes jäävad kohaliku tasandi nõudmised kahvatuks.

Käimas on maailma suurim roherevolutsioon, ja ometi on roheparteidel paljudes riikides raskusi nii liikmete värbamisel kui ka valijate kõnetamisel. Miks? Uuringutest selgub, et roheaktivismi partisanlik iseloom ei kõneta tavakodanikke. Kui üldiselt on rahvas looduse kaitsmise poolt, siis riigi raha roheteemadele kulutamist toetavad vähesed. Eriti kui see kulutamine tuleb nende muude hüvede arvelt. Pealegi on keskkonnaprobleemid enamikule (veel) nähtamatud.

„Ütle palun oma konkreetsed keskkonnateemalised seisukohad” on küsimus, mida küsitakse aina rohkem ja millele on üha keerulisem üheselt vastata. Mitte seepärast, et puuduksid seisukohad. Ühe lausega öelduna on läbimurde saavutamiseks vaja üldist ühiskonna, majanduse ja põhimõtteliselt kõigi valdkondade muutumist. 

Raske on sõnastada lühidalt suurte probleemide lahendusi, sest keskkonnaprobleemide tekke seosed ja põhjused on aina abstraktsemad. Rohelisus ei ole enam üksikud otsused selle kohta, mitu puud raiuda või kuidas raudtee ehitada, või mingite projektide ärakeelamine. Ilma suure pildita on need otsused kahjuks vähese mõjuga.

Üksildane rohemõõdukus

Rohelisuse turul on tekkinud mitmeid eri suunas tirivaid seltskondi, kelle lõppeesmärk on sarnane, aga tegevused selle poole liikumiseks erinevad. 

Pean ennast keskkonnakaitsjaks, aga kuskil üksildases vahepealsuses. Roheaktivism on tihti ebarealistlike eesmärkidega ja tegeleb sümptomite, mitte probleemi põhjustega. Ei veena ka korporatiivsed roheloosungid, sest liiga paljud rohetegemised lõpetavad lähemal vaatlusel rohepesu kategoorias. Ma usun realistlikku rohepöördesse, lahendustele orienteeritult kliima- ja energiakriisiga tegelemisse. Usun, et on vaja kogu süsteemi muutust, inimkonna tarbimisharjumuste ümberkujundamist ja materjalide väärtustamist. Seda kõike saab demokraatlikus riigis teha vaid teadlikkuse tõstmise, veenmise ja kokkulepetega. Aeglaselt.

Traditsioonilised rohelised heidavad ette, et töötan suurte rahvusvaheliste ettevõtete ja projektidega, mille tulemusel kerkivad Baltikumis sillad ning valmistatakse ette meretuuleparke, vesinikuvisioone ja tööstussümbioosi järgivaid kasvuhooneprojekte. Teise poole esindajatele aga ei meeldi, kui keeldun tegelemast põlevkiviõlitehast puudutava ekspertiisi vahendamisega või mõistan hukka sorteerimata jäätmete põletamist. Rohelised nõuavad polariseerunud (sotsiaal)meedia maailmas poole valimist, et oled kas meiega või meie vastu. 

Roheline pole mustvalge

Millest siis tekivad segadus ja möödarääkimised eri tüüpi roheliste vahel? Osaliselt on põhjuseks see, et segi aetakse tegevuste eesmärgid, nende saavutamise vahendid ja (kaas)mõjud. Eesmärkide püstitamisega saavad kõik hästi hakkama, aga vahendite kontekstis lähevad arvamused juba lahku. Võtame kas või palju kirgi kütva metsateema. Siin on kõigil pooltel oma nägemus säästvast majandamisest, raiemahtudest ja väärindamisest ning kõik väidavad, et just nende vaade on keskkonnahoidlik. Kas arvestada puidu rafineerimise tehase rajamise küsimuses Eesti Teaduste Akadeemia komisjoni järeldusi, et sobiva suurusega tehase rajamine on mõistlik? Või kuulata lageraie vastu olevate metsakaitsjate argumente, mis väidavad, et selline tehas, ükskõik kui väike, on Eesti metsade lõpp? Kui panna ennast keskmise eestlase olukorda, kes soovib oma riigi loodusele parimat, siis jääme segaduses kahtlema.

Lisaks on murekoht see, et roheasju ajavad tihti inimesed, kes ei mõista nende teemade keerulisust ja pakuvad lihtsustatud lahendusi. Nõudmine, et peaksime päevapealt fossiilkütustele kriipsu peale tõmbama, kõlab väga roheliselt. Reaalsuses tähendaks selline otsus, et meie logistilised süsteemid, sh toidu tootmine ja transport, variseksid kokku ja lõpuks ei oleks inimestel enam süüa. Päeva lõpuks huvitab inimesi (sh rohelisi) tegelikult rohkem nende enda heaolu säilimine kui mingite abstraktsete CO₂ osakeste vähendamine.

Pragmaatilisus on õiglasem

Uskuge, mitte keegi ei paiska CO₂ õhku niisama toreduse pärast, see juhtub inimestele vajaliku (ja ka mittevajaliku) tootmisel ja transportimisel. Nende tegevuste taga on majandus, mida peetakse südametuks, vaid kasumile orienteeritud saastajaks. Mis oleks, kui vaataksime majandust kui valdkonda, mis tekitab probleeme, aga võib aidata neid ka lahendada? Majandusteooriad on väga pädevad lahkama keerulisi, mitmeid pooli ning huvigruppe hõlmavaid küsimusi. Majandusanalüüsides kasutatavate mudelitega saab testida ka rohepoliitika jaoks vajalike muutuste toimet, hinnata nende maksumust, mõju teistele valdkondadele ja ühiskonnale laiemalt. Pragmaatiline lähenemine võimaldab jaotada keskkonnateemad hoomatava suurusega tükkideks ja lahendusteks, reastades need seejärel tähtsuse, teostatavuse ning tekkivate kulude põhjal. 

Sihile viib süsteemne lähenemine, kus kõik CO₂ emiteerijad on kohustatud hindama oma tegevuste keskkonnaaspekte ja neid siis ohjama.

Koostöö ja kestlikkuse tähtsustamine

Rohepöörde suurimaks piduriks on olukord, kus valdav osa inimestest ei ole valmis vahetama oma heaolu võimaldavaid väärtusi rohkem keskkonda säästvate vastu. Pigem ollakse valmis kohandama oma tegevusi konkurentsi tingimuste kui kestlikkuse eesmärkidega. Sellest tulenevalt suunataksegi argitegelikkust rohe-eesmärkide saavutamiseks üha rangemalt „ülalt”, eelkõige majandushoobade kaudu. Aga need meetmed peavad olema esmalt kooskõlas inimeste väärtustega ja neile vastuvõetavad. Demokraatlikus ühiskonnas peab süsteemil olema kodanike usaldus. Kui süsteemis kaheldakse või usaldus puudub, ilmneb see seaduskuulekuse vähenemises, mis omakorda lõhub ühiskonna tasakaalustatud arengu aluseid.

Uuenduslikud riigijuhid on niisiis jõudnud selleni, et mõõdavad tegevusi ja tulemusi lisaks SKPle ka inimeste heaolus. Edasi on vaja jõuda järgmisele tasemele – kestlikkuse väärtustamiseni ühiskondlikul tasandil. Meie kõigi huvides on lõpetada rohetöö sektsioonides ja alustada koostööd. Eri varjunditega roheliste ühistöös saab kiiremini kõigile selgitada, et rohelisus ei ole meeldivuse küsimus, vaid uus normaalsus, kus kõik on varjunditest hoolimata ühtviisi roheline.

Margot Roose on ringmajanduse edendaja ja Eesti 200 juhatuse liige, kellele on südamelähedased keskkonnahoid ja inimsõbralik riik. Tema eesmärk on suunata Eesti üleminekut uuele majandusmudelile, seniselt kitsalt SKP kasvu mõõtmiselt inimeste heaolu ja keskkonna väärtustamise suunas.