„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Seekord uurime lähemalt prantsuse filoloogi ja vabakutselise tõlkija Maria Esko raamatukappe.

Juba meid oma Kopli kortermaja kolmanda korruse majapidamise uksest sisse lastes teatab Maria rõõmsalt, et tegelikult tegeleb ta parasjagu kolimisega, aga sestpeale, kui talle mõni nädal varem jutuajamise asjaolude kokkuleppimiseks kirjutasin, ei ole ta ühtegi raamatut liigutanud. „Isegi tolmu ei ole võtnud!” Nii et paistab, et oleme ajaloolise hetke dokumenteerimise mõttes sattunud siia kas täpselt õigel või täpselt valel ajal, aga igal juhul hindan pingutust mitte enne meie külaskäiku koristama söösta, sest perfektsete ridadega raamaturiiulite pilte, kus iga teos on oma kõige õigemal kohal, saab igaüks internetist ise ka vaadata! Kolimisega seoses ütleb me võõrustaja aga poolnaeruselt-poolnõutult, et praegu on ta juba umbes kuu aega oma raamatutest eraldi elanud – sest esiteks pole uues kodus veel riiuleid, aga lisaks sellele tuleb iseenesestmõistagi raamatud korraga kolida, muidu ei jää meelde, mis on parajasti kus. „Ja ma ei tea, natuke nagu pidetu on olla, ma otsin kogu aeg pilguga oma raamaturiiulit. See on nagu vaimne pleed, kui tead, kus su tüvitekstid on.”

Kahetoalise korteri meid huvitav osa jääb suuresti elutuppa, kuigi üle magamistoa ukse kiigates torkab – loomulikult! – kõigepealt silma prominentsel kohal uhkes üksinduses öökapil laiutav eestikeelne „Ulysses” (James Joyce, tlk Paul-Eerik Rummo). „Jah, ma jätsin ta optimistlikult kõige nähtavamasse kohta magamistoas, kuigi magamistuba ei ole võib-olla see koht, kus seda avama peaks…” Maria meenutab kunagise kolleegi – Loomingu Raamatukogu päevilt – Triinu Tamme õpetussõnu, et „Ulyssese” lugemine enne uinumist võib olla viga, sest muudkui tahaks edasi lugeda…

Koridorist elutuppa astudes langeb pilk aga kõigepealt väikesele eraldi paiknevale riiulikesele, mille minu silm-aju-tõlkesüsteem tuvastab koheselt Maria enda tegemistega seotud raamatute nurgakesena, sest tema tõlgitud Virginie Despentes’i „Vernon Subutexi” triloogia (Varrak, 2019–2021) seljad on lihtsalt nii silmatorkavalt äratuntavat neoonroosat värvi. Despentes’i teoseid on siin teisigi, aga leidub ka Annie Saumonti, Anna Gavaldat, kogumik „Maailma novell”…

Vabakutselise töödistsipliin

Päris vabakutselise teekond algas Maria jaoks 2023. aasta alguses koos kirjanikupalgaga, muu hulgas tähendab see, et igapäevatööd tehaksegi siinsamas kodus. Kuidas nõnda töö- ja muud elu lahus hoida? Maria jaoks piisab õnneks sellest, kui magamise jaoks on üks ruum, nõnda et „raamatute, töötamise ja muu elu” jaoks jääb teine tuba – keskendumise jaoks (eriti tõlketöö puhul) on eraldi kontoriruumist sootuks tähtsam rutiin. „Minu jaoks on niikuinii kirjandus ja niisama elu pigem kokkuvalguv asi, nii et ma ei oskagi sinna päriselt piiri vahele tõmmata. Ma lihtsalt lepin endaga kokku tööaja, aga tegelikult ka sel ajal, kui ma niisama loen või niisama olen, ma ikkagi sama hästi kui töötan.”

Kui töötamise jaoks on siinpuhul kõige produktiivsem aeg hommikupoole, siis see, mis aeg jääb muule ilukirjandusele, sõltub loomulikult sellest, mis parasjagu muus elus toimub. Omal moel tunnen ära ennastki, kui vestluskaaslane kirjeldab olukorda, kus pool päeva on niikuinii „n-ö kohustuslikus korras ilukirjanduse tarbimisele läinud”, samas vabatahtlikuks lugemiseks peab olema mahti ja õhku ning seda mõistagi alati ei ole. Liiga pikki lugemispause igapäevaselt kirjandusväljal tegutseja jaoks mõistagi jääda ei saa, aga päris nii ka ei ole, et kui tööpäev saab läbi, läheb üks raamat kinni ja avaneb kohe teine.

Natuke nagu pidetu on olla, ma otsin kogu aeg pilguga oma raamaturiiulit. See on nagu vaimne pleed, kui tead, kus su tüvitekstid on.

To read list kasvab seejuures pidevalt, sest kogu aeg ilmubki nii head lektüüri, millesse sooviks kohe esimesel võimalusel sisse vaadata. Mõnikord tuleb seejuures kiusatus uuemaid teoseid nimekirjas n-ö vahele võtta. „No näiteks, kui nüüd Brigitta [Davidjantsi] raamat ilmus, siis mul oli vaja hakata seda kohe lugema hoolimata sellest, et nimekirjas ootas 15 raamatut!” Maria tunnistab nüüd sedagi, et pikki aastaid sundis ta ennast kõiki alustatud raamatuid ka lõpuni lugema ning alles hiljaaegu on ta hakanud lubama endal asja nii võtta, et kui esimesed 30–40 lehekülge ei kõneta, siis võib teose pooleli jätta. Mis muidugi ei tähenda, et selle juurde millalgi hiljem naasta ei võiks.

Nagu head tõlkijad enamasti, ütleb ka Maria tagasihoidlikult, et ta tõlgib tegelikult väga aeglaselt. Möödunud suvel ilmus Loomingu Raamatukogus teatavasti tema tõlkes Alice Zeniteri „Kes neid jõuaks lahuta”, aga sama autoriga tegeleb ta praegugi, töölaual on „juba pikemat aega” Zeniteri „L’Art de perdre” („Kaotamise kunst”). Tegelikult on teos juba tõlgitud ja ta on selle isegi ühe korra juba üle toimetanud, aga: „Siin on väga palju fakte, kultuurireaale, hästi palju arabisme, mis tuleb kuidagi koduväravasse tuua, see viimistlemine võtab mul alati kaua aega. Ma võin küll olla vabakutseline, aga ega ma selle võrra kiiremini ei tee!” Lisaks Zeniterile laiutavad elutoas laua peal ka Édouard Louis’ eesti- ja prantsuskeelsed väljaanded, mis osutuvad samuti tööraamatuteks, sest mai lõpus vestleb Maria autoriga kirjandusfestivalil HeadRead.

Sõnaraamatute ja Harry Potteriga oma elu peale

„Raamatute, töötamise ja muu elu toas” on kõige prominentsemal kohal kolm kena, eri suuruses, kuid ühest komplektist raamatukappi. Tüürin raamatute kui objektide teemalise jutuajamise esmalt ajas natukene tagasi sellesse murrangulisse hetke, kui aktuaalne oli emakodust Lasnamäel n-ö oma elu peale kolimine. Tallinna Ülikooli romanistikat õppima minnes esimeses üürikodus sellist riiuliluksust mõistagi veel polnud, nõnda võttis Maria siis kaasa vaid „peotäie kõige inspireerivamaid teoseid”. Ja sõnaraamatud! Aga muidugi selgus üsna pea, et näiteks „Harry Potterid” tahavad ka ikkagi läheduses olla.

Minu jaoks on niikuinii kirjandus ja niisama elu pigem kokkuvalguv asi, nii et ma ei oskagi sinna päriselt piiri vahele tõmmata.

Praegu on „lapsepõlve või noorema põlve” raamatud paigutatud suurema raamatukapi kõige ülemisele riiulile, allapoole liikudes tulevad eesti romaan (ja „Eesti novellid”, mille žüriis on ka Maria viimased aastad olnud), siis tõlkeromaanid, seejärel akadeemiline kirjandus. Alumisel laudil näeme kahes kihis Maria peamist huviobjekti prantsuse ilukirjandust. Need teosed on nähtavasti sageli kahes või isegi kolmes keeles, sest isegi tavapäraselt lugedes – s.t mitte vaid ise tõlgitavate tekstide puhul – meeldib talle võrrelda originaali ja tõlkeid. Kui juttu on aga juba tõlkimisest, siis siin lähevad lisaks prantsuskeelsetele originaaltekstidele (teatavat laadi inspiratsiooni otstarbel) käiku ka ingliskeelsed tõlked. „Inglise tõlkekultuur on nii huvitav – ta on tohutult ebatäpne ehk siis ma ei saaks seda iialgi usaldada, aga hästi huvitav on jälgida, kuidas nad on näiteks n-ö nurga maha saaginud mingitel väljenditel. Aga teinekord jällegi paneb mõtte tööle ka, kui seda võrrelda.”

Prantsus- ja ingliskeelsed enamasti pehmekaanelised köited jõuavad siia nii e-poodidest, kirjastustest, aga ka reisidelt. „Ja siis tuleb ikkagi pisar silma, kui vaatad seda hinda tagakaanel, mis jääb enamasti alla kümne euro.” Maria rõhutab aga mõistagi sedagi, et tõlkijana peab ta kindlasti kogu aeg lugema ka eesti keeles. „Kui ma liiga palju inglise keeles loen, tunnen, et see rikub mu eesti keele ära.”

Otsitud ja leitud

Kui eesti-, inglis- ja prantsuskeelse ilukirjanduse, akadeemilise lektüüri, „Harry Potteri” jne – lisaks paistavad väiksematest kapikestest veel „luule, lühivormid ja muusika” ning aastakäikude kaupa Loomingu Raamatukogu jm kultuuriajakirjandust – paigutamisega tundub asi lihtne ja loogiline, siis kuidas suhtuda teostesse, mis satuvad me riiulitesse kuidagi kogemata ja valesti? Mariale pole ükski naljahammas õnneks küll Jesper Parve „Meest” vms kinkinud, küll aga leidub siin näiteks teos „The Beautiful Poetry of Donald Trump”, no joke! Sellistesse vimkadesse suhtutakse siin majas aga võrdlemisi leebelt: „Isegi kui on naljaga kingitud raamat, siis seal on ikkagi mingisugust rõõmu ja vunki sees.” Keerulisem on lugu näiteks ärijuhtimise või eneseabiraamatutega, mis vahel kummalisi teid pidi siia satuvad, ja jällegi ütleb Maria leebe inimesena, et ühelt poolt on see ju ka väga armas ja arvatavasti lähtub kinkimise akt loogikast, et talle ju meeldivad raamatud, aga kui teos sisse vaadates kohe üldse ei kõneta, siis hoolimata sellest, et ta on armsa inimese kingitud, jõuab ta lõpuks ikkagi pigem „kuhugi uuskasutusse”. Mina siin muidugi mingit vastuolu või murekohta ei näegi – raamat on ju lugemiseks ja niisugusel moel võib loota, et ta jõuab kellegi sellise lugemislauale, keda nimelt see teos kõnetab.

Esitan vahepeal mõned kiired TOP3 stiilis küsimused, et saaks riiulites sobrada ja jalgu sirutada, ja selgub igasugu huvitavaid asju. Näiteks oma kahe vanima raamatuna (siin tähenduses kõige kauem temaga n-ö kaasas käinud teosena) nimetab – ja toob need kohe ka lagedale – Maria kaks üsna eriilmelist (ja ilmselt mitmelegi järjestikusele põlvkonnale vägagi tuttavat!) teost: esiteks vana hea helesiniste kaantega „Piiblilood” ning teiseks ei miski muu kui „Avameelselt abielust”. Viimasele lisandub kohe ka täpsustus, et see on just perekonna naisliini pidi rännanud raamat.

Kui ma liiga palju inglise keeles loen, tunnen, et see rikub mu eesti keele ära.

Tõlkija käest võib küll olla natukene veider küsida, mis raamatut ta kõige rohkem kordi lugenud on (sest selge see, et oma tõlgitavat teost ei loe ta läbi mitte üks või kaks (või…) korda), aga vastus tuleb üllatavalt kiiresti ja see on „Väike prints”! Antoine de Saint-Exupéry osutub kusjuures vastuseks mitmele teiselegi küsimusele, sest just sellest autorist kirjutas Maria näiteks nii oma bakalaureuse- kui ka magistritöö, rääkimata sellest, et ta mängis juba 15-aastaselt pühapäevakooli näidendis väikest printsi ennast! Aga see pole veel kõik, Maria randmel on isegi „Väikese printsi” usutavasti kuulsaima illustratsiooni (teate küll boamadu, kes elevanti seedib) põhjal tehtud tätoveering ja see on ju tõesti juba tõeline fänniakt! Nunnude lugude kategoorias troonib aga vastus kõige kauem otsitud teost puudutavale küsimusele – selleks on Saint-Exupéry „Tsitadell”. „Seda ma ei leidnud, ei leidnud mitte kuskilt, siis loobusin otsimisest, aga mainisin seda millalgi mokaotsast sõber Jürgen Roostele. Ja siis ühel päeval ta lihtsalt laekus mulle keset koosolekut [Loomingu Raamatukogu] toimetusse, pani selle laua peale ja läks ära!” N-ö minu raamatus on see arvatavasti üks kõige armsamaid asju, mida saab üldse teha, heldin üdini!

Viimase asjana tavatsevad ajakirjanikud vestluskaaslastelt tihti küsida, et kas on veel midagi olulist, mida ma ei küsinud, aga millest sa tahaksid rääkida, ja enamasti vastatakse sellele, et ega vist. Mariale aga tuleb küll kohe meelde, et on ka ju veel mõned olulised autorid, kes peaksid olema nähtaval kohal: „Kui ma näen selle inimese nime, siis ta kutsub mind heas mõttes korrale, tuletab mulle meelde, miks ma kirjanduses töötan ja miks ma seda kõike teen.” Näide ei lase ennast kaugelt otsida – selleks on Marju Lepajõe Ilmamaa sarja „Suuri sõnameistreid” kuuluv „Roomlaste taltsutamine”, mis tõesti raamatukapist mitte selja, vaid näoga vastu vaatab. Maria räägibki eriti toreda loo sellest, kuidas ta sattus juba umbes kümme aastat tagasi tõlkijate suvekoolis juhuslikult Marju loengut kuulama ja kuidas just see ühelt poolt inspireeris, aga teisalt julgustas teda tõlkija teekonda üldse ette võtma, sest enne oli olnud küll töö vastu huvi, aga vist ka liiga suur aukartus. „Ma arvan, et ta jõudis umbes kümme sekundit rääkida, kui olin juba täiesti võlutud. Ja tekkis lihtsalt see tunne, et ma tean, mida ma tahan.”