Öösel käivitus mu unenäos fail OtherWorld.avi.
Ühe sopase Tihemetsa tiigi äärde, kus ma lapsepõlves kala püüdsin, oli kerkimas Avi isiklik restoran, mis meenutas atmosfäärilt kangesti eelmisel aastal nähtud Vice’i videolugu fiktiivsest toidukohast Shed, millel õnnestus TripAdvisoris Londoni restoranide arvestuses esimeseks tõusta. Huvitaval kombel kaks päeva hiljem – jälle uni. Seekord esineb Avi kunagises telesaates „Kahvel”. Näib, et „OtherWorld” hulgub sügaval minu alateadvuses ja vajutab riukalikult teatud õigeid nupukesi. Kuidas ometi? Mulle tundub, et Avi tuleb sisemiste sõlmede lahtiharutamisega hästi toime ning suudab oma mitmekülgse sisemaailma muusikasse transmuteerida. Tulemus on lihtsalt nakkav. Leiab viiteid arvutimängudele („Planescape”, „Half-Life”), vilksab läbi ainukordseid helisutsakaid ning toimub ohtralt žanrilisi painutusi (mütsaka rütmimaastiku vahele võib ragiseda ootamatu death metal’i riff). Kõik on kuidagi tuttav, kuid samas nii võõras. Ilus, ent samal ajal hirmus. Album kondab mitmel meeletasandil, mille erinevad killud põneva mosaiigina kokku tulevad. Visuaalselt uhub muusika sind sügavasse ookeani, mille rõskest koopast võid leida endale tiivad. Vahatades need enda külge, lupsad kalana veest välja kõrguva päikese suunas.
Tiivad aga sulavad ning järgmisel hetkel potsatad kaktuse otsa ja eemaldad tribal-rütmide saatel endalt okkaid.
Olen rahul oma alateadvuse uue residendiga, kes on leidnud fiktiivse trammitee, vegan-pagariäri ja modernse klubimaja kõrval oma koha. Soovitan soojalt.
