Mart Avi on teispoolsuse prints, kes istub muusikalaeka otsas, mille aarded on kõigile tasuta allalaaditavad. See ei ole mingi scam, aga tehingul on muidugi konks. See, mida Avi kuulajalt vastutasuks soovib, on totaalne lugudesse süüvimine ja majesteetlik meelekindlus – kõrvad tuleb täielikult muusika meelevalda allutada.
Meid paisatakse kohe ängistavasse Aviatraktsiooni, kus väsinud gooti jogurtipakid on vahekorras kääksuvate roostes mootorsaagidega, millele järgneb rusuv ejakulatsioon.
Lood ei püsi kindlal rajal ja kisuvad kuulaja pidevalt ohtlikele kõrvalteedele, mis ei pruugi alati kõige meeldivamaid üllatusi sisaldada. Näiteks juustusele sämplile toetuv „Blind Wall” on õrna hallutsinogeense hallituskihiga, paisates meid seejärel „Lost in Realismi”.
Kui „In Commercials” pühib twinpeaksiliku õõva hetkega ning käes on reklaamiaegne võileivapaus, siis peatselt pukseeritakse meid jälle teise äärmusesse looga „Python”, mis mõjub kõrvu häirivas heliregistris intensiivse tagaajamisstseenina dimensioonidevahelises plaadipoes, kus Avi just vargil käinud on.
Järgneb pingete lahustumine „Seasons Have Changed”. Maguskurblik ood maailmale, kus ühel ajal paistab nii sinine külmetav päike, tuiskub põletav lörts ning õhus kaigub melanhoolne klaverisämpel. „Moses”, pärlendav indie Deerhunteri võtmes, mis tõmbab lõppedes endale selga hoopis tumedama elektrovammuse. Ja „Rogue State’i” rahulik bluusi- ja elektroonikasoos sumpamine.
Kõike jääb lõpetama „Don’t They Know”, ebardlik jõululaul, mis võiks kostuda mõnel postapokalüptilisel jumalateenistusel. Püha öö. Masinlik, väärakas öö. Jääb mulje, et kõik on toimunud väikses klaaskuulis, mis mõne armastava ameerika perekonna kaminasimsil puhkab. Creepy.
