„Reipaid Ridu Rezzidel Radadel” toob oma eklektilisuses kokku boom bap’i, UKG, garage’i, grime’i, jungle’i, house’i ja kodumaise lüürika, jäädes enamjaolt UK reivikultuuri pidevustikku. Sellest tulenevalt on EPl olev muusika mõeldud pigem tantsupõrandale kui hiphopi oldhead’ide kõrvaklappidesse. 

★★★☆☆

EPd on heas mõttes suhteliselt raske tõsiselt võtta. Loo „Turbaraba Dub” ajal korrutatakse sõnu lambi plõximisest ja tagumisest, samal ajal kui taustal käivad hevi grime ja jungle – tegemist on Rakvere enda Zombyga! Lugu „Barber” räägib aga juuste pügamisest, swag’ist ja hustle-kultuurist. Loos „Refrään” mängib MC Lordi soravalt satiirilise sõnamängu taustal mroizolik boom bap’i biit. 

Esimene lugu jääb aga teistega võrreldes nõrgaks. Räppar küsib, kuidas inimkond siia sai, kuidas ta sakib ja on samas ka blessed, ühendades mainitud teemad vägagi arhailise ja kodumaise lähenemisega hiphopile. EPl ilmunud RLV Massive’i UKG remiks on küll naissi instrumentaaliga, kuid loo vokaalid kõlavad, nagu Airi Liiva lastelauludele oleks lillad punisher’id sisse lükatud. Sellele järgneb pungiliku energiaga „Kaose teooria”, mille MC Lord ise väga osavalt kokku võtab: „Me mõtleme tihti liiga palju, a liiga harva mõtleme me midagi välja.” „Lõpulugu” on teosele küll ilusaks punktiks, aga hausikana mõjub see ülejäänud EP kontekstis pigem lahkhelina. 

Masta Robusta uus teos on humoorikas ja päris hevi, kuid mõne loo introspektiivne lüürika ei aita EPd kuidagi kokku siduda ning tervik mõjub seetõttu sihitu ja kompavana. Olgugi et mees suudab enda oskusi produtsendi ja sõnasepana igati tõestada, jääb EP lüürika poolest liiga hektiliseks. Aga nagu MC Lord plaadil isegi küsib: „Kas kuulad pigem biiti või sõnu?”