Kas žüriiliikmete otsused põhinevad isiklikul maitsel või objektiivselt tugevaks treenitud ekspertiisil? Kuidas näha kõrbenud toidus halvale maitsele vaatamata võimalikku kontseptuaalset põhjendust? Maitse üle ei vaielda. Äkki?

• Nii, aga hakkame siis pihta.

• Alustame, jah.

• Mis materjalist see laudlina on?

• Odav näeb välja, jah.

• Kõik jõudsid loodetavasti koosoleku agenda läbi lugeda, iga auhinnakategooria peale veidi mõelda… 

• Käin vetsus kiirelt veel.

• Hhhhshsshhh.

• See ka veel, et meile niristati vist vahepeal sprotivedelikku kontori postkasti – kas me peaksime seda kuidagi adresseerima?

• Selle ümbrikku valama ja adresseeritult tagasi saatma?

• Wow… Läheb see kuidagi vihakõne alla?

• Võib-olla, ma ei tea, mis me sellest ikka välja lugeda oskame… 

• Nonii, aga tulite täna siis tühja kõhuga?

• Ära aja, ei tulnud tühja kõhuga.

• Et varsti on jälle, et „kõht on liiga täis ja enam ei jaksa”?

• Ma olen toidukriitik, sest mulle meeldib toit. Kui ma siia tühja kõhuga tuleksin, vot see tähendaks, et ma ei võta oma tööd tõsiselt.

• Alati saab lihtsalt praktik olla. 

• Saab või? Ja sa tahaksid kokakunstiskenet, kus komisjonides on ainult teoreetikud, kes isegi muna praadida ei oska?

• Kas me võiksime koosoleku eesmärgist ja ajaraamist kinni pidada, palun. 

• Jaak on endiselt vetsus. 

• Kas keegi veel tunneb mingit märja koera haisu? Mingi niiske rätik on kuhugi vedelema jäetud, te ei tunne? 

• Ei, aga siin on mõtlemisainet küll. Võiks üldisemalt rääkida, et kuidas praktikuid komisjoni meelitada. Äkki peaks julgustuseks ikkagi mõne meie seast nomineerima, et tugevamalt vihjata, et praktiseerivad komisjoni liikmed ei jää ise ilmtingimata tunnustusest ilma? 

• Ega igal aastal ei pea saama nominatsiooni… ei ole ju maailmalõpp. 

• Okei, Jaak on tagasi, alustame esimese ringiga?

• Jah, hakkame palun pihta, mul on laps vaja pärast lasteaiast ära tuua.

(Lauale tuuakse pardirasvas küpsetatud Yorkshire pudding ja suitsutatud munakollane mõrkjas ürdikastmes.)

• Nonii. 

• Nii…

• Miks see nii kollane on?

• Pardirasv annab ilusa läike.

• See keskmine kiht on päris huvitav, mahlane, mitte ebameeldivalt nätske.

• Mitte midagi uut, Mart Randro tegi juba 90ndatel täpipealt sama asja.

• Ma isegi ei mäleta 90ndaid, on meil vaja viidetes nii pikalt tagasi vaadata? Või mida see tähendab? Et juba tehtud ning pole vaja üldse arutada?

• Lihtsalt lääge ja ebaoriginaalne, ütleksin mina. 

• Samas, väga huvitav kergelt mõru kaste.

• See tekstuur pole ikka üldse minu maitse.

• Maitse üle ei vaielda.

• Ha ha ha.

• Ha ha ha ha ha.

• Ha ha ha. 

• Ha.

• Aga miks ei ole? Mis mõttes ei ole sinu maitse?

• Krõbedad ääred, pehme keskosa, mingi kastmelaadne ollus…

• Liiga vedel kaste!

• Hsshdhshss.

• Sorry, jätka, segasin vahele…

• …see on minu jaoks halb maitse, odav, ebainnovatiivselt nunnu. Kitš.

• Koduperenaiselik lahendus. 

• Vabandust, koduperenaiselik? 

• Saad, jäta see palun pärast avalikust protokollist välja. 

• Kogu Lääne kokakunst põhineb koduperenais… koduperenaiselikkusel… koduperenai… stel… naistel?

• Kitš? Väga julge seda niimoodi kategoriseerida, sa ei leia? 

• Asi on ikkagi kriitiline, kui mulle tundub, et ketšup võiks asja paremaks teha. 

• Ma tegelikult ei tea, miks ketšupil nii halb rep on.

• Sama. 

• On, eks? See on vägagi guilty pleasure. 

• Samas, ei, ma ei saa kogu sellele guilty pleasure’i diskursusele üldse pihta. Miks ei või olla lihtsalt pleasure? Miks on vaja performatiivset süütunnet, justkui oleks mingi vajadus eraldada end… neist matsidest, „alamast klassist”, kes süütundeta samu asju naudivad. Kui juba, siis juba.

• Ei, ei, ma olen täiesti päri!

• Aga see kaste… oleks siis, et kokk on noor ja teeb midagi… ütleme siis nii… enda põlvkonna jaoks uudset, või et on juba nii-öelda, noh, veteran ja toob kuidagi nostalgilist kööki sisse, annaks elutööpreemia. Aga ta pole ei üks ega teine, ei üllata, samas pole milleski ka märkimisväärselt hea. 

• Eelmisel koosolekul leppisime kokku, et kellegi passi ei kommenteeri. 

• Mille järgi seda elutööpreemiat siis välja anda?

• Pikaaegse panuse põhjal!

• Aastate lõikes pika või erakordselt sündmusterohke?

• Jäägem professionaalselt produktiivseks… 

• Mu ämma sõbranna töötas tema restoranis ning ta rääkis, kuidas ta võid läbi köögirätiku kurnab.

• Liigume edasi, oleme ju ühel meelel, et siit midagi ei tule.

• Lähme edasi, jah.

• Õhh, süljetopsidisko. 

(Lauale tuuakse aurutatud kartul, suitsutatud vadak hapukoore ja tilliga.)

• Nii.

• Oh oh ooo. O. 

• See on okei.

• Ei ole otseselt midagi viga, jah.

• Kartuliga ei saa alt minna.

• Samas, kui see nüüd tükkhaaval ette võtta, siin ei ole ju suurt midagi maitset?  

• Millest sa räägid?

• Ei ole ju maitset!

• Sul oli just COVID, ma ei ole kindel, kas sa oled praegu maitse teemal parim eestkõneleja.

• Ma saan aru, et sa otsid mingisugust umamit, aga see ei hakka Ida-Euroopa kontekstis kunagi tööle.

• Kartul… tõeliselt eestimaine. 

• Kartul?

• Jah, näiteks „Kohaliku köögi innovatsiooni” auhinnale?

• Kartul on eestimaine?

• Kuidas ta ei ole siis?

• Oskab keegi öelda, kuidas „kartul” saksa keeles on?

• Fookust, palun, keskendume nüüd! 

• Nii, olgu, Kartoffel. Aga soome keeles – peruna. Sest kartul on Peruust. Kartul jõudis siia tükk maad pärast seda, kui eesti keeles raamatuid kirjutama hakati. 

• Kas geograafialoeng on tõesti…  

• …kultuurist ega kulinaariast ei saa rääkida geograafilise ega poliitilise kontekstita. 

• Oodake, tõesti, aga mis see kohalik köök siis on? Millist ajaraami või maailmakaarti me täpsemalt järgima peaksime?

• Äkki loeme selle auhinna statuudi uuesti üle…

• Mida eelmine komisjon selle auhinnaga mõtles? „Kohaliku köögi innovatsioon”… kellelegi peab see minema ju. 

• Sina oled komisjonis olnud enne… kes eelmine aasta sai?

• Hääletame siis lihtsalt äkki? Või jagame kategooriad omavahel ära ja igaüks otsustab ühe auhinna saaja? 

• Ei, ei, ma olen tegelikult nõus, ma ei sõnastaks seda nüüd küll nii, aga selline kartuli aurutamine on praegu… lihtsalt öeldes… väga moodne.

• Aga „Toidu tuleviku” auhind siis? Trendid tekivad ju samuti mingi põhjusega.  

• Ei, no mis ma oskan öelda, see on puhas meiepoolne laiskus. Trend on üldiselt tunnustatud viis kindlaks teha, et mingisuguse nominatsiooni kuma, kuidas öelda, paistab ühe või teise nurga alt koduhoovi. Keegi ei esita ühtegi küsimust, kui miski on parasjagu trendikas. 

• Just! Kui kolmkümmend matsi järjekorras seisavad, järelikult tasub igaks juhuks sappa võtta. Aga selline asi võib jääda kommertsrestorani ja ei pea maksumaksja rahastatud auhindu saama.

• Ta on nagu kulinaariamaailma Nublu…

• …või mingi… Untsakad?

• Äkki neil, kes on hariduselt pagarid või toidukriitikud, peaks päris kokkadega võrreldes väiksem mandaat olema? Kui me just pagaritooteid ei hinda. Lihtsalt ettepanek! 

• Kellelgi meist ei ole absoluutselt igas küsimuses ekspertiisi. Selleks ongi ju komisjon ametisse määratud. Me pole mingid üldtunnustatud hea maitse agendid… või vähemalt mina ei pea end selleks.

• Ma just kirjutasin sellest artikli, kui keegi lugeda tahab. Ma olen nõus, ma ei arva, et me žüriina peaksime esile tõstma seda, mis juba laialdaselt tunnustatud on, vaid leidma ikkagi uusi põnevaid maitseid. 

• Kuidas sa viie inimese konsensusega uusi eksperimentaalseid maitseid leiad? See ei ole ju võimalik. Kindla peale, iga perifeeria jõuab teatud hetkel peavoolu, aga see ei ole ju võimalik, et me viiekesi ühel ja samal avastamata teede lahkmel kohtume?

• Trend, trend – tuulelipud oleme kõik, selgrootud.

• No vot siis, järgmine roog ongi kaheksajalg.

• Kas me võime vahepeal paletti puhastada, rohkem avatud olla? Võib-olla järgmine round on mingit laadi elamus.

• Elamusi ei otsi ma enam ammu. Väga ammu. 

• Tööta ise 30 aastat toidukriitikuna… Ma otsin heal juhul tolereeritavaid nüansse.

• Jah! Ja kõht on kogu aeg liiga täis.

• Ma ei tea, aga teeme siis nii – kõhutunde pealt, otse ja ausalt. 

• Tulistame puusalt.

• Põhjendamata? 

• Olgu, aga see kaheksajalg… 

(Lauale tuuakse sütel grillitud kaheksajalg suitsupaprikaõlis, kuumutatud sibul ja hapendatud tšillikaunad.)

• Nii. 

• Nonii.

• Kõhutunde pealt siis?

• Minu kõhutunne ütleb, et lähevad kohe „Parima uue tulija” ning „Värske koka” nominatsioonid. 

• Mu kõhutunne ütleb, et need peaksid üks auhind olema. Miks need lahku löödud on?

• Topelt nomineerida pole kuritegu.

• Jah, samas jääb keegi teine selle võrra esiletoomisest ilma.

• Üks nominatsioon kokale ja teine kaheksajalale endale!

• Mu kõhutunne ütleb, et see on tänastest proovitud toitudest kõige maitsekam.

• Mida sa maitseka all mõtled?

• Kõhutunne hindab selle soorituse meisterlikuks.

• Samas on see väga camp, ootamatu.

• Mustaks kõrvetatud sibul kuuenda ja seitsmenda kombitsa vahel. See on humoorikas.

• Samas mitmekesine ka!

• Nii intellektuaalselt kui ka oma maitsepaleti poolest…

• Ta oli kunagi mu köögis tööl, soojendas lõunapausi ajal kohvi mikrolaineahjus.

• Väga punk ju.

• Kui sa nii ütled…

• Kell on kohe kuus, otsustame siis praegu selle ära?

• Kuhu me jõudsime siis lõpuks?

• Selle viimasega, lähevad need kaks nominatsiooni.

• Ja ülejäänud kuus auhinda?

• Nendeni ei jõua täna paraku.

• Ütleme, et oli oodatust rohkem kandidaate. 

• Mis hulka me siis ootasime?

• Mina ei tea. Paneme järgmise koosoleku.

Tekst on inspireeritud maitseteemalisest vestlusringist (osalesid Maarja Kalmre, Valle-Sten Maiste, Maret Tamme ja Maia Tammjärv, modereeris Heneliis Notton) selle aasta festivalil Ümberlülitus ning Henri Hüti ja Keithy Kuuspu artiklist „Etenduskunsti auhinna žürii liikmena kõigest, mis südamel” (Sirp, 27.03.2026).

Heneliis Notton on kohutav kokk. Ta töötab tegelikult etenduskunstide ja kirjanduse valdkonnas.