Homerose „Odüsseias” on juttu meremehi hukutavatest lindnaistest sireenidest. Hilisemas pärimuses lisandub neile kalasaba. Kui Euroopast pärit maadeuurijad kohtusid mitmeti merineitseid meenutavate meriveiselistega, nimetati nemadki sireenideks. Osa neist suurtest taimtoidulistest veeimetajatest – muide, nad on sugulased londilistega – on nüüd välja suretatud, ülejäänud ohustatud.

Raamatusõpru puudutas hiljuti soome kirjaniku ja kirjandusteadlase Iida Turpeise auhinnatud esikromaan „Surelikud” („Elolliset”, 2023, ee 2024) Stelleri meriõhvast (Hydrodamalis gigas), kelle inimene lühikese ajaga maha tappis. Valus lugemine, ehkki autor jutustab loomade ja inimeste suhetest ka mõne parema lõpuga loo ning avab sedakaudu meie praegust mõtteruumi, mida autor kirjeldas festivalil HeadRead nõnda: „Tajume oma võimet hävitada, teadmata, kuidas end ohjeldada.” Teadlasena usub Turpeinen, et selgitustest on abi ja need võivad midagi muuta. Tõlkeõiguste taotlemine praeguseks 28 keelde tekitab lootust, et nõudlus teemapüstituse vastu on olemas.

Meriõhva kurb lõpp

Meriõhva kirjeldas esimest korda 1741. aastal saksa zooloog Georg Wilhelm Steller kapten Vitus Beringi ekspeditsioonil Põhja-Ameerikasse. Esmakohtumisel avanes uskumatu vaatepilt: ligi üheksameetrised ja kümnetonnised hülgelaadsed olevused, pooleldi looma, pooleldi kala moodi, hulpisid, kõhud ülespoole, vee peal. Stelleri järgi oli meriõhv olemuselt rahulik ja empaatiline ning isendeid leidus nii arvukalt, et terve Kamtšatka poolsaar võinuks end ainult õhvalihast aasta ringi ära toita. Vaid 27 aastat hiljem oli liik aga väljasurnud. Nimelt kirjeldas Steller tol Vene impeeriumi uurimisretkel peale meriõhva veel kümmekonda uut looma- ja linnuliiki, sealhulgas merisaarmast ehk kalaani. Beringi abi Aleksei Tširikov mõistis looma tähtsust karusloomaturul ja tõi koju üle 900 saarmanaha. Edaspidi toitusid kümned julmad Vene karusloomakauplejate ekspeditsioonid saarmast jahtides enamasti meriõhvast. Saarmapopulatsiooni järsk langus tähendas ka, et kasvama hakkas nende toiduks olnud merisiilikute arv, kes omakorda meriõhva põhitoiduse pruunvetika ära sõid. Meriõhva nähti viimati 1768. aastal.

Praegu saab ühe meriõhva lähisugulase näitel küsida, kas oskame nüüd loodust paremini hoida. Alles on meriõhva väiksemaid seltsikaaslasi, näiteks florida manaati (Trichechus manatus latirostris), kariibi lamantiini alamliik, kõige põhjapoolsema levialaga meriveiseline. Tema elu on nüüdseks inimese tegevusega nii läbipõimunud, et tulemuseks on tõeline sasipundar.

Kui algul talvitasid manaatid looduslike soojaveeallikate naabruses, siis möödunud aastasada on pannud nad sõltuma inimtekkelisest soojast heitveest.

Esimese üleskirjutuse kariibi lamantiini kohta tegi Christoph Kolumbus. 8. jaanuaril 1493 vaatles ta Haitil kolme merineitsit, pettudes pisut nende välimuses – maalikunst oli jätnud sireenidest poole graatsilisema mulje. Tänapäeval on ka merilehmaks kutsutud loom üks Florida sümboleid ja ülioluline turismimagnet. Ehkki ohustatud liik, on tema seisund olnud seni üpris stabiilne. Ent viimasel paaril aastal on florida manaati loib eriti halvasti käinud.

See kuni kolme ja poole meetrine ning umbes pooletonnine hall mereimetaja vajab eluks sooja vett. Suviti rändab ta Florida rannikuvetes, talvitama läheb aga rannikuveekogudesse, kus vesi ei lange alla 20 °C. Ameerika antropoloogid Thomas Pluckhahn ja David Thulman avaldasid hiljuti teadusartikli, kus on kõrvutatud omavahel kliimaandmeid ning arheoloogilisi manaatide luuleide, kirjalikke allikaid ja ajaleheteateid nende kohta aastaist 1500–1960. Uurimusest nähtub, et ehkki põlisliik, ei ole manaati elutsenud Floridas kogu aeg, vaid periooditi, kasutades ära neile sobivaid klimaatilisi tingimusi. Kolumbuski märkas merineitseid lõuna pool soojemas Kariibi meres, mitte Mehhiko või Biscayne’i lahes.

Heitveesõltlased manaatid

Pärast nn väikest jääaega – ligi viiesaja-aastast jahedamat perioodi aastail 1350–1850, mis tõi ka Eesti alal kaasa ikaldusi ja näljahädasid – meelitas soojenev ookean liigi taas kohale ning põhimõtteliselt on manaatid seadnud end Floridas uuesti sisse pooleteise sajandi jooksul. Kui algul talvitasid loomad looduslike soojaveeallikate naabruses, siis möödunud aastasada on pannud nad sõltuma inimtekkelisest soojast heitveest. Nimelt on Florida elektrijaamad lasknud 1920. aastatest rannikumerre soojaveeheitmeid, looduslikke peatuspaiku on aga alles vähe – isegi sealne ainus manaatide kaitseala Crystal River, kus looduslikud soojaveeallikad hoiavad veetemperatuuri talvel 23 °C juures, oleks kunagi äärepealt kinnisvaraarenduse ohvriks langenud.

Heitveekanalid koondavad manaatisid tiheda paadiliiklusega piirkondadesse, kus esineb hukkumist või vigastusi põhjustavaid kokkupõrkeid veetranspordiga, mida küll kohati püütakse maandada kiiruspiirangute ja liikumiskeeldudega. Sogased kanalid ei kujuta endast mererohurikkaid veealuseid karjamaid, ent veetaimestik on ka looduses vähenenud. Üks inimtekkelisi muutusi, mis võis manaatide piirkonda kinnistamisele veelgi kaasa aidata, on seotud toidulauaga, nimelt neile mekkiva Lõuna-Ameerika liigi hariliku vesihüatsindi introdutseerimisega. Taimeliigile sobivad eutrofeerunud veekogud ning selle vohamine mõjutab omakorda veesilmade hapnikutaset ja varjab valgust pärismaiste taimede eest. On teisigi invasiivseid liike, mille seemned levivad veesõidukitega. Kõhetuvaid meriveiseid lisatoidetakse nüüd talviti salatipeadega – see on üks Florida vee-elustiku kaitsjate algatusi. Näiteks söödeti ülemöödunud aastal ainuüksi Indian Riveri laguunis manaatidele 181 tonni rohelist salatit. Ent salatit peab omakorda kasvatama, mis tähendab väetamist, kastmist ja põllumajandusreostuse lekkimist veekogudesse – omamoodi surnud ring. Kliimasoojenemine ning tehastest, reoveepuhastitest ja intensiivpõllumajandusest pärit reostus on omakorda intensiivistanud merevetikate õitsemist. Meil sinivetikana tuntud nähtus on Floridas punane. Reostus kiirendab vetikate kasvu, mis toob kuuma ilmaga kaasa nn punased looded. Toksiinid imenduvad veest läbi manaatide naha, nad hingavad sisse mürgiaure ja söövad mürgiste vetikatega kaetud taimi, mis põhjustab loomade piinarikast surma.

Kui merilehmadel oleks kaelas karjakellad, kõlksuksid need praegu meeleheitlikult. Saja aastaga on inimtegevus kujundanud ümber ühe loomaliigi käitumismustrid.

Olukorra on muutnud keerukamaks fossiilkütustel töötavate elektrijaamade ja vananenud tuumajaamade sulgemisplaanid ning uued piirangud heitveele, mis toovad kaasa soojade kanalite sulgemise. Liiva jooksis katse anda manaatidele märku, et vesi ei pruugi elektrijaama lähedal talvel enam soe olla – rändele asumise asemel osa loomi hukkus. Kaalutud on soojendatud veega varjupaikade rajamist, kuhu saaks istutada ümber manaatidele sobivaid kohalikke veetaimi. Aga kuidas keskkonda hävitamata nii suurel hulgal vett soojendada?

Kui merilehmadel oleks kaelas karjakellad, kõlksuksid need praegu meeleheitlikult. Saja aastaga on inimtegevus kujundanud ümber ühe loomaliigi käitumismustrid. Siingi koonduvad inimtekkelised põhjused nagu kunagi hiiglasliku meriõhva puhul. Manaatil on nendeks looduslike elupaikade kadu ja nende kunstlik asendamine, mitut sorti ja mitmel moel mõjuv reostus ning inimtekkelised kliimamuutused ja paradoksaalselt ka nendega võitlemine. Lähitulevik näitab, kas on võimalik mõelda välja midagi sellist, mis aitaks siiski Florida alamliiki elujõulisena hoida. Meriõhva luustikuga saab aga tutvuda Helsingi loodusloomuuseumis.

Elle-Mari Talivee tegeleb kirjanduse ja keskkonna uurimisega Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses.

Taavi Talivee kaitses just kliima- ja keskkonnateaduste magistrikraadi Londoni Ülikooli Kolledžis (UCL).