Tänavuse, 1.–2. novembril Tartumaal Rõka külas Peramaa puhkekeskuses peetud semiootika sügiskooli alateemaks oli „Sees ja väljas”, millega võeti luubi alla Eesti kirjanduse ja teatri tõlgendamine ja toimimine kohalikul kultuuriväljal ning nende tõlkimine võõrkeeltesse, väliskultuuridesse. 60. aastail Käärikult alguse saanud kohtumiste traditsioon on Tartu semiootika seisukohast oluline, kuna just nii kinnistus Tartu-Moskva semiootika koolkonna teoreetiline baas, hakati välja andma esimest rahvusvahelist semiootikalast ajakirja „Töid märgisüsteemide alalt” (mis tänavu tähistab 50. juubelit) ning loodi semiootilist mõtet innustav suhtlemiskeskkond uurijate vahel.
Seatud fookuse raamistikku mahtus ettekandeid seinast seina nii ettekande vormi kui sisu osas, mistõttu said kuulajad kahe päeva jooksul küllaltki avara pildi tõlkemehhanismidest, rolliloomest ja teatri vastuvõtust, kirjanikuks olemisest ja paljust muust, mille sekka mahtusid nii teoreetilisemad käsitlused kui praktikute kogemuspõhised kommentaarid nüüdiskultuuri kohta.
Dialoogilisus
Tartu-Moskva koolkonna manifestiks peetavas artiklis „Kultuurisemiootika teesid” väljendatakse selgelt kultuurisisest süsteemide suhestatust: isoleeritud semiootiline süsteem ei saa moodustada kultuuri ning kultuuri iseloomustab püüd keelte heterogeensuse poole(1). Kultuuri arengule on niisiis omane dialoogilisus ja mitmekülgsus – kultuurkeeled on vähemalt kakskeelsed süsteemid. Tähenduse sünnile aitab kaasa kontakt teisega. Mida kirjum nimekiri ülesastujatest, seda sisukamaks võib kujuneda teemade omavaheline dialoog ning seda enam paralleele või, vastupidi – erinevusi, on võimalik käsitluste vahel leida.
Ettekannetega tegi algust TÜ semiootika osakonna õppejõud Ülle Pärli, kes vene kultuuriruumist pärit näidete varal avas piirimehhanisme vastuvõtja ja oma-võõra dihhotoomia kaudu. Paradoksaalsel moel koduselt ja eestlasliku huumoriga kõneles kirjanduse ja teatri tõlkevõimalustest Jean Pascal Ollivry, kes on prantslastele vahendanud nii Tammsaare „Tõe ja õiguse” kui ka mõned Madis Kõivu näidenditekstid. Huvitavam pool on sealjuures just mentaliteedi, kultuurispetsiifika tõlkimine, Kõivu tekstide puhul ka üldine kujundlikkus, mitmekihilisus ja sakraalsus. Ajatult, ent aktuaalselt mõjus Tõnu Õnnepalu kõneldu Lev Tolstoi kunstnikuks olemise alaste mõtiskluste edasiarendusena kirjanikuks olemisest, kunsti kõlvatust loomusest, kõnelemise ja vaikimise vahekorrast. Kui Mari Abel kirjeldas tunnetuslikus laadis oma rolliloomet, näitlejaks olemist ning piire rolli ja näitleja isiku, etendaja ja publiku vahel, siis Paavo Piik avas lavastuse loomise tagamaid ning publiku vastuvõttu Eesti teatri üldisemas plaanis, kaardistades ja kontekstualiseerides kohalikku hetkeolukorda. Elin Sütiste tegi ülevaate semiootilistest tõlkeprotsessidest ning Berk Vaher analüüsis Bruce Sterlingi konstrueeritud representatsiooni Tartust, mille too Prima Vista ajal siin viibides fotode ja kommentaaridega kujundas. Küsimus-vastus formaadi näol avanes huvilistel võimalus pärida telemaastiku, kirjutamise ning ühiskonna kohta ka Mihkel Raualt. Mitmeid kirjelduskeeli demonstreeriv ja interdistsiplinaarsust soodustav keskkond, mida semiootika sügiskool läbi aja olnud on, mõjub positiivselt kohaliku kultuurimaastiku sisese tõlgenduslikkuse ja humanitaaria arengule, soosides tudengkonna ja õppejõudude, samuti erialaspetsialistide kontakti ja suhtlust.
Plahvatuse hetk ja ennustamatus
Juri Lotmani arendatud kultuurilise plahvatuse teooriat saaks ehk mööndustega rakendada ka semiootika sügiskooli taolistele kogunemistele, kus kontsentreerituse olukorras luuakse vanade tähendusvõrgustike pinnalt uusi radu. Nii uuristatakse iga kord teid võimaluste ja tõlgenduste paljususele ja tulevikuperspektiividele erinevate valdkondade uurimisel. Iga hästi oskuslikult artikuleeritud küsimus tirib välja uusi konkse, millest kinni hakata – esile võivad kerkida uued suunad või teemad, millega tulevikus tegeleda. Mõni ettekanne pöörab tähelepanu päevakajalisemale, mõni on teoreetilisem ja ajastuülesem – kõik panustavad aga meie mõttelukku ning näitlikustavad parajasti aktuaalseid uurimistendentse. Loengusituatsioonist ja rangest akadeemilisusest vabanemine annab juurde sõõmu värskust ja vajalikku (väljendus)vabadust. Tundub, nagu läheks inimesed säärases situatsioonis rohkem lahti, oleks rohkem avatud uutele ideedele, valmis kärmelt uusi seoseid leidma, teistega kaugemale kaasa mõtlema.
Omailmade lõikumine
Valdur Mikita käis teoses „Lingvistiline mets” välja idee, et eesti mõttelugu on kujunenud suuresti tänu koosviibimistele metsa ja tsivilisatsiooni piiril, kus mõttevahetuste vahele käiakse saunalaval leili viskamas, kuulatakse vihisevat tuult ja tüvede naksumist ning rüübatakse kõrvale keelekastet. Sellised määratlematud piirilolekud tsivilisatsiooni tuumast eemal, päriselt ei sees ega väljas, aitavad kaasa mingile ideede ja teadvuste kiirendi kujunemisele, mis koondab erinevad isiksused ja vaatevinklid ühte rahulikult kulgevasse diskussiooni. Ei mingit tulemustele orienteeritud agressiivse ajurünnaku stiilis ideede pingpongi, pigem ajaskulg, ideede kogumine ja loomulik vahetamine. Kui kokku saavad avatud inimesed, kel on kogemusi ja visioone, mida jagada, võidavad kõik. Tundub, et omaette toimetamise vahepeal on õnneks endiselt vaja kohtuda inimestega silmast silma, näha-kuulda, mida on avastanud kaasteelised või mille üle juurdlevad naabervaldkondadas tegevad loome- või uurijaisiksused. Üks biosemiootika distsipliini rajajaid, Jakob von Uexküll, on lähenenud elusorganismidele Umwelt’i mõiste kaudu, mis eesti keeli tõlgituna saanud vasteks „omailm”. Nõnda tähistas ta iga organismi subjektiivset, semiootilise ja tõlgendusliku loomuga kogemusmaailma(2). Oma käikudes lõikuvad teed, mis kõiki osapooli rikastavad, on pigem juurde- kui äralõiked. Nõnda jääb jäljena alles kollektiivne ja sellevõrra kirjum mõtete muster.
Kuuldu ja arutatu kõrval jäid meelde Rõka vaatetornist ümbrust uudistades peale tükkinud avarusetunne, linna valgusreostusest puutumata öine tähine laotus ja tiigi hapra jääpinna peegelpilt. Mõned küsimused jäävad ehk vastusteta, aga küsimine ise ongi olulisem. Liikumine, mitte kohalejõudmine. Ja tõsiasi, et küsitakse viisil, mis aktsepteerib nii kindlaid vastuseid kui ka sõlmimata otsi.
Semiootika sügiskool on omamoodi kogunemine, mis sobib kõigile, kes ihkavad vaba mõtet ja inspiratsiooni. On tõlkiminegi omamoodi puutepunkt, tõlkija töö käigus ühisosa leidmine siht- ja lähtekultuuride vahel. Taolisi kogunemisi, kus puututakse kokku erinevate valdkondade, mõttemaailmade ja probleemidega, kus ühine tähendusloome toob lähemale, sobiks ehk kirjeldada sõnaga kokkuplahvatus. Tore oli näha osalenute seas ka semiootikast huvitatud gümnasiste, mis peegeldab jätkuvust ja lootusrikkust Eesti semiootika tulevikule mõeldes.
Igati õnnestunud ja inspireeriva nädalavahetuse eest äärmiselt looduskaunis, peibutavalt perifeerses paigas tuleb tänada korraldajaid Eesti Semiootika Seltsist ja semiootikaüliõpilaste liidust Semioonist. Jääb üle vaid oodata järgmist sütitavat olengut, semiootika kevadkooli.
Sügiskooli kodulehele.
1. Ivanov, V.; Lotman, J.; Pjatigorkij, A.; Toporov, V.; Uspenski, B. „Kultuurisemiootika teesid”, eesti k. 1998, orig. 1973
2. J. von Uexküll „Rännud loomade ja inimeste omailmades”, eesti k. 1999, orig. 1934
