Kahtlemine ja kõhklemine võib olla mõneti edasiviiv, ent kui see muutub halvavaks, võib leida end tihnikust. Milline võiks olla üks võimalik teekaart, et loomingulisi kahtlusi leevendada?

Olen pikalt mõtelnud, et tahan kirjutada kahtlemisest, kuid iroonilisel kombel on kahtlused mind tagasi hoidnud. Seda teksti kirjutades teeb kahtlusevari toa hämaraks. „Kas seda teksti on vaja”, „kas see on samastutav” või „kas ma liiga laialt ei lähene” (täitsa teise tämbriga hääl annab märku, et iu, ma kirjutan siin ainult endast!) on vaid mõned mõtetest, mis kohe kallale kipuvad.

On justkui mitut sorti kahtlust: nii sellist tervislikku, mis edasi viib – mingi piirini võivad kahtlustest sündinud küsimused kannustavad olla –, kui ka inimlikku kahtlust, mis hoiab alandlikuna. (Hea mõte on vist vahel oma mõtetes kahelda, kasvõi enesehoiu eesmärgil.) Ja siis näib olevat kahtlus – tähelepanu! „näib”, mitte „on” –, mis saboteerib ja alandab, muutudes halvavaks. Seda halvavust olen omal nahal tajunud nii kaua, kui end mäletan. Unustades, et kõik inimesed on keerukad süsteemid, võivad kulgemised tunduda kõrvalt lihtsustatult lineaarsed. Kahtlemine, ümbermõtlemine ja kasvuvalud jäävad justkui sümptomiteks, mis pole piisavalt põletikulised, et silmanähtavaks vistrikuks muutuda. Ent see mäda on paljudel naha all olemas.

Kahtlemine, ümbermõtlemine ja kasvuvalud jäävad justkui sümptomiteks, mis pole piisavalt põletikulised, et silmanähtavaks vistrikuks muutuda.

Siiski tundub mulle, et näeme harva inimeste ebalust väljapoole paistmas. Ehk on mingi sotsiaalne või kultuuriline kood, mis paneb kahtlusi varjama? Alustades inimesena, kes tahtis mõndagi loomingulist teha, sain aeg-ajalt märguandeid, nagu näitaks kahtlus, et ei tehta õiget asja, ei olda õiges kohas. Võib-olla tulid need mu enda seest, omaks võetud ei-tea-kust? Selle sõnumi raskuskeskme võtab hästi kokku Rilke, kes oma „Kirjades noorele luuletajale” soovitab luuletajaks hakkamist kaaludes vaadata sügavale sisemusse: „Uurige põhjust, mis paneb Teid kirjutama; vaadake järele, kas see on ajanud juured Teie südame sügavaimasse soppi, tunnistage endale, kas Te sureksite, kui Teil kirjutamine ära keelataks. Seda ennekõike: küsige endalt öö vaikseimal tunnil, kas ma p e a n kirjutama?”[1] Eitava vastuse korral tuleks jätta luuletajaks pürgimine sinnasamusesse – Rilke arvates piisab äratundmisest, et saab elada ilma kirjutamiseta. See sügav sisehääl võiks olla kindel. Ma ei tea, kas kirjutaksin sellele lõpuni alla.

Ebalemine kui kurnamisstrateegia 

Usun, et kahtlused võivad olla ka pealispindsemad ja see sügav veendumus võib samal ajal siiski kohal olla. Alive and kicking. Ehk on kahtlus üks loomingulisuse alustala – sest on ju nii palju viise, kuidas midagi ellu viia, nii palju, milles kahelda; kui oleks üks moodus või tee, ei oleks see liialt loominguline. Mu sõber ütleb, et kõige hirmsam kirjutamise (laiendatav igasugusele loomingulisele tegevusele) juures on justnimelt see, et sa võid teha ükskõik! mida. See on mängumaa, mis ajab pea ringi käima. Veider oleks liikuda seal kahtluseta, mis karusselli juurde esimesena minna.

Kahtlus näibki muutuvat koormavaks ja takistavaks just oma liiasuses.

Kahtlus näibki muutuvat koormavaks ja takistavaks just oma liiasuses. Kui kahtlusi on nii palju, et mõtteselgusele ja -avarusele ei jää ruumi, kisubki hapuks. Tundub, et sügavaks ja keskendunud loominguliseks tegevuseks on tarvis kahtlusteta ruumi, mis lööks nuuskpiirituse kombel meeled ja tajud selgeks. Siinkohal meenub mulle nõuanne ühelt psühholoogilt: kahtlemiseks (ja muretsemiseks) tuleb võtta eraldi aeg. Nüüd-kahtlen-pool-tundi-ja-kahtlen-kõik-kahtlused-ära-aeg. Alati on hea ajuokse peast paberile suunata (kui labased kahtlused!). Lõpuks võib selguda, et kahtlused tüütavad surmani ja enam ei viitsigi kahelda. Nii saab müra vaiksemaks keerata ja astuda mõtteselgusega julgemaid samme, isegi kui need sammud kajavad hirmutavas pimeduses kõledalt vastu. Äkki selles tasasuses – Rilke järgi öö vaikseimal tunnil – selgub midagi?

Leian seda teksti kirjutades ühest vanast märkmikust sissekande, kus on muu hulgas laused: „Loen järjekordset poistekat ja lisaks paljule muule, mis seal laidu- ja kiiduväärt on, häirib mind peamiselt see „mehelik” definitiivne asjadest rääkimise viis. See enesekindlus kirjutada asjadest „nii, nagu nad on”. Meeste kirjutatud tekstide peal kasvades on tekkinud tunne, et minul ei ole midagi öelda. Või vähemalt mitte midagi, milles ma ei kahtleks. Pelgalt seetõttu, et mus pole säärast kindlust, vaid on mastaapne haigutav hall ala.” Vestlustes tuttavate mittemeestest kirjutajatega (luuletajatest kriitikuteni) olen kohanud vastupeegeldust. Selles äratundmises on end ära tuntud. Ilmselt on enamikul lugeja-inimestest neid autoreid ja teoseid, millest on kasvanud nii-võib-ka-kirjutada!-tunne. Võib leida tundetoone, mida varem pole kohanud, stiilivõtteid, mis mõjuvad värskendavalt. Range struktuuri asemel võivad teksti koos hoida õrnad niidid.

Meeste kirjutatud tekstide peal kasvades on tekkinud tunne, et minul ei ole midagi öelda. Või vähemalt mitte midagi, milles ma ei kahtleks.

Kahtlemise kahvel

Kui kirjutada otsinguribale „hesitation”, saab rullida peale definitsioonide peamiselt ikka neid artikleid, kus koheldakse kahtlemist kui vaenlast. Kuidas sellest üle olla, mis samme astuda. Tõsi, kahtlus võib olla kaitsemüür, saboteerija, aga see võib olla ka strateegia.

Loominguliste kahtlustega näibki tekkivat kahvel. Ühelt poolt võib see vastupanutunne, mida kahtlus põhjustab, olla tingitud sellest, et mõni kaitsepühak hoiab silma peal ega taha lasta meid avalikkuse ette kehvade teostega, teisalt võib selle vastupanu taga olla enesekindluse puudumine, vastik sisemine kriitik. Oleks õnn, kui oskaks neid eristada. Selles kahtlusest tingitud tagasihoidmises on aga midagi inimlikku, sest kahtlemisel näib olevat tagasi- ja seega enesehoidmise ülesanne. Võib ju olla potentsiaalselt ohtlik mõningaste loominguliste väljaütlemiste ja avaldustega lagedale tulla, end maailmaga jagada, ja aju tajub riski, mis võib võtta eksistentsiaalse, aga ka sotsiaalse mõõtme.

Kui varem oli kõhklemine kõrvetav teema, siis ühel hetkel täheldasin, et see ei sütita ega kõneta mind enam samal viisil. Tüdinesin ära. Mõistsin, et olin rakendanud enda teadmata loominguliste kahtluste (ebakindluste) puhul kaht strateegiat. Üks asi on sisetöö meditatiivse vaikse enesekindlusega (quiet confidence), mis võtab aega, et sel oleks laiem kohalolu. Teisalt pean tunnistama, et viimasel ajal pole ma sellele enam eraldi tähelepanu osutanud, mingi krõks käis ära, mis muidugi ei välista, et see krõks võib taas tagasi minu kahjuks käia. See toimubki vist lainetena. Teine – minu jaoks teadlikkuse kohalt märksa värskem strateegia – on paradoksaalne kavatsus (paradoxical intention).

On tuttavlikum kuulata viitkümmet esilekerkinud kahtlevat küsimust ja lõpuks kõigele käega lüüa kui tegutseda selge peaga, tasaselt tajuda, et teen õiget asja.

Jah, on laialt levinud teadmine, mida kinnitavad ka uuringud, et kägaras olemise asemel superkangelaspoosi võtmine võib tekitada enesekindlama tunde. Ent vahel võib see jääda performatiivsele tasandile; vaid kehakeelega tegelemine ei pruugi tunduda autentne. Läbi vaikse enesekindluse võib sisemine kahtlus aga üpris tasaseks jääda. Ehk mu aju kahtlebki mõnikord lihtsalt selleks, et sinna müra tekitada – on tuttavlikum kuulata viitkümmet esilekerkinud kahtlevat küsimust ja lõpuks kõigele käega lüüa kui tegutseda selge peaga, tasaselt tajuda, et teen õiget asja. See näib mulle kui tilk tilga haaval täidetav klaas, mis nõuab hoolt, tähelepanu, aega. Aga sel võivad olla pikaaegsed positiivsed mõjud, eriti kui enesekindlus on olnud varem kui õlekõrtest tehtud maja (ma usun fake–it–till–you–make–it-strateegiasse ainult poole tagumikuga). 

Praegugi kirjutan seda teksti, kaheldes, kas seda on tarvis, ja mõeldes, et küll on kehv kirjutis, ent mind kannustabki see tagurpidi mõtlemine – paradoksaalne kavatsus –, et mis oleks, kui kirjutakski ühe kõige kehvema teksti üldse? Ja kahtlusepinge kaob. Kui mõtlen, et kirjutan nii, nagu tundub (selles vaikses hetkes) ausaim, siis kahtlus kuivab kokku. Vähemalt mõneks hetkeks.

[1] Rilke, R. M. 2024. Kirjad noorele luuletajale. Kirjad noorele naisele (tlk Relve, T.), lk 9. Loomingu Raamatukogu kuldsari.

Irma Holm – töötu, vabakutseline või vabatahtlik kunstnik?