Mingo Rajandi võtab teemaks empaatiavõime säilitamise üha toksilisemaks muutuvas ühiskonnas.

★★★★★

Kauamängiva puhul vajab esiteks äramärkimist koosseis, kuhu kuuluvad Tobias Tammearu saksofonil, Erki Pärnoja kitarril, Andres Kaljuste vioolal ja Martin Petermann trummidel. Nende kokkumäng on täpne, plahvatusohtlik, kuid samas õhuline ja atmosfääriline.

Rajandi muusika puhul saab tõmmata paralleele keskaegse muusika kõlaga („Eldorado”), millele vastanduvad meeldejäävad ostinaatsed temaatikad või rütmifaktuurid, millele omakorda soleeritakse peale. Keskajale viitamine ilmestab praegust süvenevat tühistamiskultuuri. Palas „Witches” jõutakse üksiku sõna posimisest eklektikasse, halvavasse hirmuseisundisse. Detailsus ja pingekasvatus, mida koosseis suudab luua, on muljetavaldavad. „My Lil One” püüaks justkui rehabiliteerida, anda edasi lootust ja usku, unistamaks paremast homsest. „Nelja tee ristil” haarab rütmi kütkeisse, mille sugestioon sunnib kuulajat valikut tegema ja iseendale otsa vaatama. Kuhu nüüd edasi? Üksinda või teistega? Seda otsustushetke süvendab dramaturgiline pööre ning sõnaline manamine koos hundiulu imitatsiooniga tekitab ekstaatilise sisendusjõulisuse. Kui „Tinariwen” näib tegelevat teemaga, keda usaldada ja miks, siis „Interlude” peegeldab väsimuse haripunkti ja räägib hirmurammestusest, oskamatusest suhestuda ja teist mõista. Läbivalt on materjali puhul tunne, et lootus sureb siiski viimasena.

Rajandi „Werewolves” pöörab tähelepanu libahundile, kuid ka põhjustele, mille tõttu libahundid üleüldse meie seas on. Tunnetuslikult püütakse edasi anda ühiskondlikke protsesse, mis on muutumas aina toksilisemaks, mõjutades negatiivselt inimlikkust ja empaatiat.