Müürileht pöördus eesti feministide ja naisõiguslaste poole palvega osaleda mõtteeksperimendis. Küsisime, millised võiksid olla ainult naistest koosneva valitsuse isikkoosseis ja prioriteetsed poliitikasuunad. Lubage esitleda, Müürilehe 100% naisvarivalitsus!

Müürileht nomineerib Eesti peaministri kohale Marina Kaljuranna. Foto: Lawrence Jackson (CC BY 2.0)

Järjekordne poliitikanädal Eesti Televisiooni ekraanil. Kuskil tõmmatakse feministide koltunud kaustikus tabelisse kriipse: lahtrisse „Vabariigi kodanikud” läheb üks kriips, lahtrisse „Foorum” kaks kriipsu. Iga kriips sümboliseerib saatesse kutsutud naiskülaliste arvu. Kriipse on lahtrites üldiselt vähe, harvad pole ka juhud, kui lahter jääb üldse tühjaks. Eriti kui arutluse all on majandus või julgeolek. Kõvade teemade puhul pole põhjust naisi saatesse kutsuda. Sellistel puhkudel lasevad aktiivsemad naisõiguslased sotsiaalmeedias käiku meemi #erandkorrasainultmehed.

Hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud statistikast selgus, et käimasoleval hooajal on „Foorumi” saatekülalistest olnud ainult 22 protsenti naised. „Vabariigi kodanike” puhul küündib see number õnneks veidi kõrgemale. Probleem on toimetajatele ning saatejuhtidele ammu teada. Vilkamad feministid saatsid eelmisel aastal naistepäeva paiku ETV juhtkonnale isegi ühispöördumise, kuhu oli lisatud nimekiri potentsiaalsetest naiskülalistest teemade kaupa. Puust ette ja punaseks! Sellele vaatamata pole loodetud murrangut tulnud. Toimetajate vastused küsimusele, kuidas eetris ikkagi nii vähe naisi figureerib, on ebalevad. „Muidugi tahaks alati naisi saatesse rohkem,” kommenteeris „Vabariigi kodanike” toimetaja Ivo Laev aasta tagasi. „Kuidas saatekülalisteks kutsuda rohkem naispoliitikuid, on ka väga hea küsimus. Kuidas teha nii, et valitsuses oleks rohkem naisi, kuidas teha nii, et parlamendis oleks rohkem naisi…” sekundeerib talle Ainar Ruussaar, visates palli mugavalt poliitikute kapsaaeda.

Valitsusjuhi seletused pole antud juhul sugugi paremad. Peaminister Taavi Rõivase kohmetu tahaks-küll-aga-mis-sa-teed on läinud juba feministide kullafondi. Paraku on naine aastal 2016 valitsuses tõepoolest niivõrd harukordne nähtus, et need vähesed (täpsemalt kaks), kes sinna sattunud on, peavad esindama automaatselt kogu naissugu. Müürileht otsustas vaadata, kas tõesti ei saa midagi naiste esindatuse suurendamiseks ära teha. Tuli välja, et meil on väga palju võimekaid, kompetentseid ja suure juhtimiskogemusega naisi, kes võiksid suurepäraselt Eestit juhtida. Saagem nendega tuttavaks.

Eesti esimeseks naispeaministriks pole sobivamat kandidaati kui välisminister Marina Kaljurand, keda meedias praegu küll rohkem presidenditooliga seostatakse. Märkimisväärsete diplomaatiliste ning välispoliitiliste kogemustega Kaljurand on õige inimene tüürima Eestit ajal, mil me valmistume esmakordselt Euroopa Liidu eesistujaks olema ning meie koduõuele jõudnud globaalsed probleemid kujundavad järjest rohkem kohalikku poliitikat. Kaljurannal on ministritest praegu ilmselt kõige kõrgem toetusreiting ning meedia on ta peaaegu ühehäälselt omaks võtnud. Selline usalduskrediit peaks olema igati piisav valitsusjuhi vastutusrikka ametikoha täitmiseks.

Kaljurannast vakantseks jäänud välisministri ametikohale leiaks pädevaid ning tugevaid kandidaate lademes. Näiteks Türgis resideeriv Lähis-Ida ekspert Hille Hanso või ametist lahkuv Eestit esindaja Euroopa Kontrollikojas, Kersti Kaljulaid, kes kuulus enne Euroopasse suundumist Isamaaliidu ridadesse. Müürilehe naisvarivalitsuse välisministriks nomineerisime siiski Riina Kionka, keda mõned varivalitsust kokku panna aidanud inimesed nimetasid „kõige silmapaistvama välispoliitilise karjääriga eestlaseks” ning „Euroopa Liidu välispoliitikat enim mõjutanud isikuks üldse”. Euroopa Ülemkogu esimehe Donald Tuski välispoliitikanõunikuna töötava Kionka Eestisse toomine nõuaks ilmselt suurt veenmisjõudu, kuid usume, et Kaljurannal oleks see olemas.

Riigihalduse ministriks tooksime veel ühe värske näo – pikka aega uuringuagentuuri Praxis juhtinud Annika Uudelepa, kes on juba aastaid avaliku sektori reforme uurinud ning Eesti haldusreformi ühemõtteliselt läbikukkunuks kuulutanud. Ummikseisust väljatulemiseks on tarvis inimest, kes jaksaks teha argumenteeritud ja tõenduspõhist selgitustööd ning oleks vaba erakondlikest köidikutest. Siseministrina oleks Uudelepa parem käsi selles valitsuses pidurdamatu ühendaja ja probleemilahendajana tuntud Katri Raik, samuti IRLi taustaga endine TÜ Narva Kolledži rektor, kes täidab praegu sama ametipositsiooni Sisekaitseakadeemias. Kuna naisvarivalitsus tegeleks programmiliselt nõrgemate ühiskonnagruppide õiguste tagamise ning kaitsmisega, oleks Ida-Virumaa eritähelepanu all. Seepärast taastaksime rahvastikuministri ametikoha, kelle vastutusvaldkonda kuuluksid ka integratsiooniküsimused. Sellele ametipositsioonile määraksime Raiki järglase TÜ Narva Kolledžis ehk Kristina Kallase. Ida-Virumaalt pärit Kallas oskab suurepäraselt vene keelt ning omab süvateadmisi Eesti venekeelse kogukonna arvamustest, hinnangutest ja maailmavaatest. Ka pagulaskriisi võimalike tagajärgedega tuleks Kallas MTÜ Eesti Pagulasabi endise juhina kindlasti paremini toime kui burkakeeldu vaagiv Margus Tsahkna.

Ta ei oleks ainus Kallas Müürilehe naisvarivalitsuses. Üks nimi, mis kordus refräänina Müürilehte nõustanud inimeste huulilt, oli Reformierakonna europarlamendi saadik Kaja Kallas, kellele pakuti küll peaministri, küll majandusministri, küll justiitsministri ametikohta. Lõpuks nomineerisime ta vabaturu liberaalile sobivalt hoopis rahandusministriks. Kallas on kahtlemata üks neid poliitikuid, keda avasüli Brüsselist Eestisse tagasi oodatakse, nii et loodetavasti jääb tema europarlamendieksiil lühiajaliseks. Naisvarivalitsuse majandusministriks valisime Keskerakonnas paleepööret sepitseva Kadri Simsoni, kes pole oma talendile vastavat väljundit Eesti poliitikas senini leidnud. Majandusministeeriumi juhtimine korvaks kahtlemata CVs laiutava suure tühimiku, samas kui Keskerakonna vaesemale elanikkonnale suunatud majanduspoliitika haakuks naisvarivalitsuse programmiliste lähtekohtadega. Majandusküsimustes oleks naisvarivalitsuses jäme ots siiski Reformierakonna käes, sest ettevõtlus- ja innovatsiooniministri ametikohale pakume välja Yoko Alendri kandidatuuri, kelle vastutusvaldkonda võiks tuua ka taristuküsimused. Ühe nõuandja arvates suudaks Alender mõtestada siinset elukeskkonda ümber nii, et oskaksime seda paremini kasutada ja armastada. Kuna naisvarivalitsuse eesmärgiks on terved ja õnnelikud inimesed, on keskkond selle saavutamiseks määrava tähtsusega.

Hädasti oleks naisi vaja kahte ministeeriumisse, mida Eesti ajaloos ongi seni ainult mehed juhtinud. Nendeks on kaitseministeerium ja justiitsministeerium. Andekaid naisjuriste toodab Tartu Ülikool konveiermeetodil. Õnneks on vähemalt ametis olev riigiprokurör naine ning lõpuks ometi määrati naine ka õiguskantsleri ametikohale. Seepärast nomineerime Ülle Madise asemel justiitsministriks Euroopa inimõiguste kohtuniku Julia Laffranque’i, kes võiks tuua oma kogemustepagasiga valitsusse rohkem euroopalikku suhtumist, nägemust sellest, milline näeb maailm välja 21. sajandil. Välismaalt tooksime tagasi ka kaitseministri, kelleks nomineerime kaitse- ja välispoliitika valdkonnas suurepärase analüüsivõime poolest tuntud Kadri Liigi. Euroopa Välissuhete Nõukogu eksperdina on Liik ühtlasi rahvusvaheliselt hästi võrgustunud.

Seevastu sotsiaal- ja haridusvaldkonnas on naised pikka aega tooni andnud ning sobivate kandidaatidega saaks mehitada (milline naisvalitsusele kohane termin) terve ministeeriumi. Nagu ütles tabavalt üks varivalitsust kokku panna aidanud inimene, ei seisne Eesti hariduse väljakutsed mitte parema akadeemilise edukuse saavutamises, vaid koolielu võrdsemaks ja kiusamisvabaks muutmises. Seepärast pidasime kõige sobivamaks kandidaadiks sellele ametikohale Eesti Seksuaaltervise Liidu juhti Kristina Papsejevat, kelle eestvedamisel võtaksid haridusasutused vastu kohustuse võrdõiguslikkuse teemasid ühiskonnas arendada ja toetada.

Tervise- ja tööministriks nomineerime Tervise Arengu Instituudi juhi Maris Jesse, kes on olnud oma valdkonnas väga jõuline juht ning kellel on juhtumisi ka „süda õiges kohas”. Ministeeriumit jagaks Jesse Häli Tarumiga, kes tooks oma noorusega värskeid tuuli ja avatud mõtlemist valdkonda, mis seisab väga suurte muudatuste lävel. Lisaks oleks Müürilehe naisvarivalitsuses ka portfellita võrdõiguslikkuse minister. Selle ametikohata poleks võimalik tegeleda fokuseeritult varivalitsuse jaoks prioriteetsete valdkondadega, nagu naiste palgalõhe vähendamine, naistevastase vägivalla vähendamine, naisjuhtide osakaalu suurendamine börsiettevõtetes ning sootundliku pedagoogika arendamine. Nende ülesannete täitmiseks võrdõigusvolinikust ei piisa. Uue valdkonna juhtimise usaldaksime Kadi Viigile, kes on töötanud võrdse kohtlemise eksperdina üle kümne aasta.

Isegi pealtnäha nii arhailise valdkonna, nagu seda on põllumajandus, ministritooli täidab naisvarivalitsuses oma elu Brüsseliga sidunud Maive Rute, kes on Euroopa Komisjonis mitmel juhtival ametikohal töötanud ega karda võtta vastu uusi väljakutseid. Rute kasuks räägib lisaks rahvusvahelisele kogemusele ka potentsiaal tuua valdkonda innovatsiooni, mida maaelu hädasti vajab. Keskkonnaministriks saaks Kaljuranna juhitavas valitsuses aga Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees Silvia Lotman, kelle nimi loodussõprade seas pikemat tutvustamist ei vaja.

Ning lõpuks kultuur. Kolmanda põlvkonna feminism on intersektsionaalne. Selle poole püüdleb ka Müürilehe naisvarivalitsus. Seetõttu esindab Eesti venekeelset kogukonda ministrite seas kultuuriajakirja PLUG peatoimetaja ning Eesti nüüdisaegse vene kultuuri festivali VDRUG peakorraldaja Olesja Rotar.

Seega, Taavi, saab küll! Kui tahta, saab isegi väga hästi.


Valitsuse koosseis

Marina Kaljurand, peaminister
Riina Kionka, välisminister
Annika Uudelepp, riigihalduse minister
Katri Raik, siseminister
Kristina Kallas, rahvastikuminister
Kaja Kallas, rahandusminister
Kadri Simson, majandusminister
Yoko Alender, ettevõtlus- ja innovatsiooniminister
Julia Laffranque, justiitsminister
Kadri Liik, kaitseminister
Kristina Papsejeva, haridus- ja teadusminister
Maris Jesse, tervise- ja tööminister
Häli Tarum, sotsiaalkaitseminister
Kadi Viik, võrdõiguslikkuse minister
Maive Rute, maaeluminister
Silvia Lotman, keskkonnaminister
Olesja Rotar, kultuuriminister

Varivalitsust aitasid kokku panna Eveliis Padar, Maris Hellrand, Gea Kangilaski, Katrina Helstein, Evelin Tamm, Kristina Papsejeva, Helen Tammemäe, Anna-Stina Treumund, Kadi Viik, Maari Põim, Killu Sukmit, Minna Hint, Mari-Leen Kiipli ja Pire Sova. Toimetas Henri Kõiv.