Palju segadust tekitanud autoriõiguse küsimused, artistide puudulikud teadmised seadusandlusest ja ärimudelitest, kehv muusikaskeene allharude ja tööstuse vaheline kommunikatsioon ning pidev alternatiiv- ja kommertsmuusika vastandamine on andnud Müürilehele tõuke lükata käima artiklisari „Muusikatööstuse ABC”, mille raames valdkonna eri harude esindajad ja spetsialistid kirjeldavad endi rolli kohalikus ja rahvusvahelises muusikaelus ning tutvustavad oma parimaid kavatsusi noore muusiku karjääri toetamisel. Sari aitab noortel produtsentidel, artistidel, plaadifirmadel ja korraldajatel loodetavasti muusikatööstuses pinnale jääda ning püüab õpetada seda enese kasuks tööle panema. Kui „ABC” esimeses osas oli vaatluse all muusika kirjastamine, siis käesolevas numbris on jutuks autoriõigus, millega seotud teemadele heidab valgust intellektuaalset omandit läbi ja lõhki tundev advokaat Toomas Seppel advokaadibüroost Hedman Partners.

Toomas Seppel. Foto: Renee Altrov

Autorikaitse sai alguse industriaalühiskonnaga. Seoses küberruumi tekkega oleme jõudnud industriaalsest ajajärgust edasi info- ja veebiajastusse. Kuidas peaks autorikaitse seadusandlus Sinu meelest selles kontekstis muutuma?

Kõigepealt terminid: kasutada tuleks mõistet „autoriõigus”, sest „autorikaitset” kui sellist õiguskeeles ei tarvitata. Autoriõigus on see, millega riigid ja rahvusvaheline kogukond tegelevad. Küsimusele endale aga ilusat ühelauselist vastust ei ole. Tänaseks on tekkinud kaks kogukonda: autoriõigusel põhinev tööstus, mis tegutseb pikalt kasutusel olnud ärimudelite alusel, ning veebikogukond, mis neid ei tunnista. Need kaks kuskil keskel kokku ei saa. Kui miski olukorda leevendab, siis on selleks Creative Commonsi tüüpi liikumised, mis ühendavad endas ühelt poolt traditsioonilise autoriõiguse mudelit ja teisalt veebikogukonda ja vaba kultuuri ideed.

Kas probleem võib olla tingitud sellest, et ei tehta vahet loome- ja kultuurimajandusel? Euroopa kontekstis kasutatakse erinevaid mõisteid „creative industries” ja „culture industries”, Eestis tähistatakse mõlemat aga terminiga „loomemajandus”.

Autoriõiguse kokkupuude kultuuriga on vähene ja selle mõju kultuurile saaks seisneda nt tsiteerimisõiguses või selles, et igaüks võib endale raamatukogus raamatuid kopeerida. Suur osa autoriõigusest tugineb majanduslikele põhimõtetele: toimub väärtuste vahetamine, mille aluseks on kellegi loodud looming. Seega on selle küsimuse käsitlemine rubriigis kultuur üpris kummaline.

Ometi mõjutab see paljusid kultuurivaldkondi väga otseselt, pärssides nende tegevust.

Kas täna on mõni kultuurinähtus jäänud selle tõttu olemata, et autoriõiguse reeglid on liiga karmid?! Peale mõne üksiku teatrilavastuse, kus tegelaskujul on tulnud propeller küljest ära kruvida, ei ole ükski valdkond tervikuna autoriõiguse tõttu kannatanud. Kui soovida autoriõigust kuhugi paigutada ja seda mõtestada, siis tuleks seda teha eelkõige läbi majanduslike terminite – nii tegutseb täna Euroopa Liit ja ka kogu ülejäänud maailm.

Meedias on kõlanud uudiseid selle kohta, et juhul kui Eesti ei karmista oma autoriõigusse puutuvaid tingimusi, ähvardatakse meid erinevate sanktsioonidega.

Ähvardajaks ei olnud kindlasti EL. Ma arvan, et see oli üks või teine sildrühm, kuna ELil ei tohiks olla Eestile ühtegi etteheidet. Eesti on ühtlustanud oma seadusi kõigi ELi normidega, karistusõigus on üks ELi karmimaid – kõik autoriõiguse rikkumised on väär- või kuriteona karistatavad. Tarkvara-, filmi- ja muusikatööstusele valmistab muret piraatlus ning see, kui palju riik tegeleb läbi jõustruktuuride autoriõiguse rikkumistega.

Millega nad siis Eestit ähvardavad?

Ega tööstusel palju võimalusi ei ole. Nad saavad pöörata teemale tähelepanu ja hoida seda meedia ja poliitikute jaoks aktuaalsena. Pigem seisneb Eesti mure selles, et kui soovime minna allhankeid tegevalt riigilt üle targale majandusele, siis peavad sellise majanduse toimimiseks olema reeglid, need on täna aga suuresti intellektuaalse omandiga seotud. Kui riik ei suuda tagada intellektuaalse omandi eeskirju ja nende järgimist, siis mõjutab see investeeringuid, kuna keegi ei taha tuua oma raha kohta, kus puudub stabiilne õiguskeskkond.

Kui palju peaks arvestama Eesti kontekstis turu väiksusest tingitud turutõrkega? Kellelt me selle eripära osas eeskuju peaksime võtma?

Reaalsus on see, et Eesti on ELis kõige väiksem meelelahutus- ja kultuuritoodete turg. Kui eesti keeles välja antud raamatut saaks lugeda teoreetiliselt maksimaalselt miljon inimest (sh imikud ja raugad), siis selline auditoorium on Euroopa mõistes olematu. Isegi kui liita juurde Läti ja Leedu (teatud valdkondades ei saa sedagi keele tõttu teha), siis ka see ei muuda olukorda. Meelelahutustoodete turu mõistes Eestit maailmakaardil ei eksisteeri. Vaadake, kui kaua läks aega, enne kui iTunes või Spotify siia jõudsid. YouTube sõlmis alles mõne nädala eest lepingu seoses Eesti muusikaga ning kõik need teenused sattusid siia läbi Skandinaavia.

Seda ma tegelikult kultuuri ja autoriõiguse konflikti all Eesti kontekstis silmas pidasingi. Kui me tahame eestikeelset kultuuri säilitada ja edendada, ei ole see majanduslikult väga tulus.

Sellega nõustuvad vist isegi kõige parempoolsemad valitsused, et miljoni elanikuga riigis ei saa kultuur tugineda ainult majanduslikele alustele. Ma arvan, et see diskussioon on Eestis lõppenud ja keegi ei julge seda enam avalikult vaidlustada. Autoriõiguse kokkupuude kultuuriga – eriti kohalikus kontekstis – on vähene. Mõne tagasihoidliku stipendiumi, hüvitise ja mõnekümne tuhande euro suuruse autoritasu kõrval autoriõigus kohalikku kultuuri rahaliselt ei panusta – pigem on see oluline töövahend meelelahutustoodete turu jaoks.

Kuidas peaksid käituma alternatiivkultuurile keskenduvad festivalid või klubid, kellel pole reaalselt võimalik maksta autoritasusid, mida neilt nõutakse? Näiteks võib tuua mitmeid konflikte korraldajate ja autoriõigusi esindava organisatsiooni vahel, mis on mõnel juhul ka meediast läbi käinud.

On vähe valikuid. Kuna autoritasude tariif on kõikidele ürituste korraldajatele ühesugune, peaks need kulud kohe alguses projekti sisse arvama, et autoritasud ei tuleks üllatusena. Sellega on vaja arvestada, et vastav protsent piletikäibest läheb autoritasudeks. Selline teadmine peaks olema üldine, nagu fakt, et elektri eest tuleb tasuda. Ettevõtmise puhul, millel puudub eelarve, saab küsida ühingutelt tasuta litsentsi.

Nii et nendel eraõiguslikel ühingutel, kes autoreid esindavad, on õigus väljastada selliseid lubasid vastavalt oma äranägemisele?

Ühingutel on oma poliitika, mille üldkoosolek on heaks kiitnud ja mida juhatus täidab. Ja kui tekib mingi nähtus, mis ei suuda olemasolevaid reegleid järgida, siis praegu saabki ainult ühing otsustada, mida sel puhul teha. Riik ei reguleeri autoritasude tariife ega tasuta litsentside väljastamist.

Kas Sulle ei tundu, et see tekitab olukorda, kus kellegi käes on monopol neid hinnakirju koostada ja määrata seeläbi ka mänguruumi, kus ja kuidas võib tegutseda?

See on paratamatu, kui valdkonnas tegutseb üks ühing. Pealegi puudutab monopol ainult tariifide suurust, ülejäänud tegevus, mille eest ja kuidas tasu küsida, on seadusega reguleeritud. Selliseid olukordi, kus ühing kellelegi õigusi ei müü, ei eksisteeri – küsimus on hinnas. Ja selle, kas antud hind on õiglane ja vastab turu olukorrale, otsustavad eelkõige ühingu liikmed ehk autorid ise. Kui on näha, et tariifid on liiga kõrged ja mõni sektor kannatab selle all, siis saab seda üldkoosolekul muuta.

Mainisid enne Creative Commonsit. Kui legitiimsed on CC litsentsid?

Sama legitiimsed kui ühingute kaudu ostetud õigused. Need tuginevad kõik ühele alusele, milleks on autori tahe. Autor väljendab oma soove läbi selle, et ta astub ühingu liikmeks, sõlmib liikmelepingu, millega ta loovutab autoriõigused ühingule, osaleb üldkoosolekul, hääletab ja on ühingu tegemistega kursis. Teine võimalus on, et autor avaldab teose veebis ja hangib paari klikiga litsentsi, millega ta jagab teost tasuta või tasu eest. Õiguslikus mõistes ei ole neil erinevusi – mõlemad põhinevad autoriõiguse reeglitel.

Kas teoreetiliselt on võimalik skeem, et korraldad alternatiivkultuurifestivali ja palud kõikidel artistidel, kes ei ole Eesti Autorite Ühingu liikmed, teha omale lihtsalt CC litsents?

Eeldusel, et artist on ka esitatava loomingu autor, on võimalik tõesti panna kokku nimekiri, milles ei ole ühtegi ühingu liiget. Sellega kaob ühingul õigus tasu nõuda, kui just ei hakata improvisatsiooni korras „Valgeid roose” laulma. Muusika puhul ei pruugi see õnnestuda, aga on valdkondi, kus see on mõistlik. Näiteks fotograafia puhul, kuna seal ei ole ühinguid, vaid ainult otsene suhtlus autoritega. Autor peab tunnetama, kas ta astub oma loominguga autoriõiguse süsteemi või sammub täiesti teadlikult teist teed ja valib nt Creative Commonsi ning annab osa loomingust välja tasuta. Lisaks on tekkinud sadu veebiteenuseid, mis võimaldavad osta teoste faile koos litsentsidega. Ma arvan, et see muutub aina olulisemaks ka Eesti autorite jaoks.

Nende samade autorite puhul ongi probleemiks ju see, et nad tahavad mingit osa oma loomingust CC alla panna, kuid ülejäänut tahaksid siiski kaitsta. EAÜ on selles mõttes üsna jäik, et nendega liitudes ei ole võimalik selliseid erandeid teha.

EAÜ teostab ainult neid toiminguid, mis on kasulikud nende liikmetele või ühingule tervikuna. EAÜ ei ole nagu riik, mis peaks avalike huvide eest seisma. Ühingul on selge roll: oma liikmetele tuleb võimalikult palju raha koju tuua ehk seista ühingu liikmete majandusliku heaolu eest. Kuigi ka EAÜ on teinud erandeid, nt Eesti muusika oli YouTube’is aastaid üleval ilma lepinguta ning ühtegi senti saamata (jah, Eesti autorite muusikateoste veebiõigused on EAÜ käes, lugege liikmelepingu punkti § 1 lg 1 p 3).

Praegusel juhul kogub EAÜ tasusid ka artistide pealt, kes ei ole nende ega ühegi teise ühingu liikmed. Kui EAÜ kõrvale tekiks näiteks veel kolm sarnast ühingut, siis kellele liiguks sellisel juhul õigus mitteliitunute eest tasusid korjata?

Eestis ei ole autoritasude kogumine tegevusluba eeldav tegevus. Nagu enamikus ELi riikides, ei sekku meil riik sellesse ja igaüks võib seda teha. Põhimõtteliselt on võimalik, et ühel hetkel on Eestis kolm konkureerivat ühingut, mis küsivad kõik sama kasutusviisi eest tasu. Tasu maksja teeks see kindlasti ärevaks, sest ta ei saa aru, kellele ta maksma peab ja kui palju. Ma arvan, et siis tekiks seadusandjale surve turgu korrastada ja alustada valdkonna reguleerimist. Seni pole sellist olukorda ette tulnud. Aga põhjuseks, miks seda ei ole juhtunud, on asjaolu, et Eestis oleks isegi kahel ühingul ühes sektoris majanduslikus mõttes ebamõistlik tegutseda. Ma arvan, et ükski arukas ettevõtja või algataja ei võta endale ülesannet rajada olemasoleva kõrvale veel üks ühing, mis hakkaks täpselt samu ülesandeid täitma. Sellel puudub igasugune majanduslik loogika, sest sa siseneksid väga väiksele turule, mis on juba hõivatud. Eestis on looduslik valik juba toimunud ning ellu jäid kõige tugevamad ühingud.

Aga miks mitte?! Määrad odavamad hinnad, paindlikumad lepingud autoritega ja lööd lihtsalt konkurendi üle.

Asi on väga lihtne. Selleks et saada endale üldse võimalus õigusi müüa, peab sul olema õiguste kataloog. Sa ei saa minna ühegi raadio jutule, kaasas vaid kahe artisti nimed – osutud naerualuseks ja sind juhatatakse uksest välja. Seega peaks uus ühing panema aluse liikmeskonnale, mille hulka kuuluks võimalikult palju autoreid. Millise lubadusega meelitad sa aga autori üle ühingust, mis jagab oma liikmetele aastas miljon eurot? Meil on siiski hästi läinud, sest turul on võrdlemisi mõistlik olukord. Olemas on kolm ühingut (EAÜ, Eesti Esitajate Liit ning Eesti Fonogrammitootjate Ühing). Neist üks tegeleb muusika sõnade ja viisi autorite esindamisega ning teised vastavalt esitajate ja muusikatootjatega. Nii toimub ka tasude kogumine. Seadusandja on sätestanud ühtlasi piirangu, et esitajad ja fonogrammitootjad saavad koguda tasu vaid ühiselt.

Kas Sa oskaksid anda EAÜle soovitusi, kuidas nad võiksid olla ühe või teise kultuurinähtuse osas dünaamilisemad, või kas Sa arvad, et neile pole põhjust midagi ette heita?

Ma arvan, et EAÜ ja teised ühingud saavad olla täpselt nii dünaamilised, kui on nende liikmed. Kõik ürituste korraldajad või vahendajad peaksid oma tegevuses ühingutega arvestama, sest see on osa selle majanduse liikurist. Kui ühingu liikmed tunnevad, et midagi võiks teisiti teha, siis seda tuleks teha ühingu sees. Selle jaoks peab olema aga mingi kriitiline hulk inimesi, kes oleksid valmis nende muutuste eest seisma. Väljastpoolt ühingule soovituste andmine või neile nõudmiste esitamine ei ole võimalik, sest ühing tegutseb autorite esindamise eesmärgil. EAÜl on üle kahe tuhande liikme ning paratamatult juhindutakse oma tegevuses kõige suuremast ühisosast.

Nii et Eesti kontekstis ei saa neid maksusoodustusi määrata riik, vaid selle otsustavad ühingud?

Autoritasudesse puutuva otsustavad ühingud ja need otsused kinnitatakse ühingu üldkoosolekul. Sellisel olukorral on ajalooline põhjus, mis ulatub tagasi nõukogude aega, mil kõik autoritasud olid allutatud riigile. 90ndatel võeti uus suund – puhas turumajandus – ja kust vähegi võimalik, sealt riik distantseerus.

Aga mis lähitulevikus juhtub, on see, et EL on võtnud vastu uue ühingute tegevust reguleeriva direktiivi eesmärgiga muuta see avalikumaks ning kontrollitavamaks. Samas Eesti ühingute igapäevast tööd direktiiv oluliselt ei mõjuta, kuna nad jagavad selle kohta üsna lahkelt teavet ka täna. Mis direktiivi tulemusel muutub, on see, et tekib uutmoodi veebiõiguste litsentsimine, põhimõtteliselt hakkab see toimima ELi turul läbi ühe või kahe suurema pakkuja ning väiksemad ühingud kukuvad sellest toitumisahelast välja.

Küsin veel lõpetuseks ühe filosoofilise küsimuse. Kas Sa näed kehtivale süsteemile ka mingit alternatiivi, kui me ei mõtleks oma majanduslikele huvidele pelgalt majandusaasta lõikes?

Sellisel juhul tuleks loobuda kapitalismist, misjärel kaoks ka autoriõigus ja seda teenindavad ühingud. Keerulisem mudel oleks selline, kus riik hakkaks autoriõiguse sees aktiivselt erinevate osapoolte huvisid tasakaalustama. Samas ei toimu selline tasakaalustamine riigi, vaid ELi ühtse turu tingimustes. Seda püüab teha täna ka Eesti, kes on loomas uut autoriõiguse ja tööstusomandi seadust, aga klotside valik on küllalt väike ning imet või revolutsiooni sellega ei kaasne. Ma arvan, et meelelahutuse tarbimiseks on tänane autoriõiguse mudel enam-vähem sobilik, hoolimata sellest, et kõik ei pruugi olla tasuta, nagu on paljude inimeste ootus, ja raha ei laeku nõnda palju, kui autorid ehk sooviksid. Koht, kus autoriõigus täna selgelt hätta jääb, on remiksikultuur – see on midagi sellist, mis senise harjumuspärase süsteemiga ei haaku ja vajaks täiesti uut lähenemist.