Neli arvustajat – Sabina Ummelas, Edvard Vellevoog, Poul Jakob Levertand ja Elina Adamson – võtavad lugeja kaasa tänavusele EKA lõputööde näitusele TASE.

Kunstikultuuri teaduskonna lõputööd

Sabina Ummelas

Esimene korrus. Planšettide ees peatub umbes iga kümnes inimene – pöörab hetkeks pilgu neile ja kõnnib edasi. „Jajah, mingi kunstiajaloolaste tekst vist.” Mõned huvilised jäävad siiski seisma, lasevad silmad kiirelt tekstidest üle ja jätkavad oma teekonda. Seina lõpus konutavad olmeprügi- ja paberikonteiner ning nende kõrval ripub seinal Liisi Kitse bakalaureusetöö lühikokkuvõte pealkirjaga „Vana paber pole prügikasti kaup”. Et ikka tunnetatakse toredalt oma teaduskonna tagasihoidlikku positsiooni võrreldes ülejäänutega… Või oli paigutus juhuslik? Nädal aega hiljem on prügikastid kuhugi mujale tõstetud. Ega tegelikult ei ole midagi imestada, tähelepanu on juba enne projekteerijate majja sisenemist suunatud kõrgematele korrustele, seal teadagi on, mida vaadata! Ja neil, kel jaksu kõik 28 kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi, muinsuskaitse ja konserveerimise teaduskonna ning kunstihariduse osakonna lõputöid tutvustavat planšetti läbi lugeda, on silmaring nüüd selle võrra laiem. Panen end hetkeks selle kannatlikult lugeva inimese kingadesse ja lisaks teemade pinnapealsele mainimisele nopin välja mõned eriti paeluvad uued teadmised.

Enne õppeaasta lõppu võib juba vaimusilmas hakata panustama teemadele, mis raudselt kaitsmisel mingit moodi esindatud on. Võib ennustada, et uuritud on kindlasti killukest baltisaksa pärandist, midagi nõukogude perioodist ja tükikest kaasaegsest kunstist. Nii ka sel aastal. Aga pole midagi parata, sest eks kunstiteaduse- ja visuaalkultuuri instituut (KVI) esimesed kolm õppeaastat keerlevadki peamiselt nende perioodide ümber. Bakalaureuse tasemel uuriti eestlase leiutamist ärkamisaja kooliõpikute illustratsioonides, satiiri animafilmis, ETV teletiitreid ja nukumaju. Esile tõstaksin Johanna Alice Tomsoni uurimuse (pool)avalikust satiirist animafilmides, mis juba ainuüksi kirjelduse põhjal paistab silma oma lihtsasti loetava struktuuri ja põneva teemakäsitlusega.

Kunstiteaduse magistrandid olid lennukad ja loovad, mitmed teemavalikud mõjuvad nagu sõõm värsket õhku. Uuriti installatsiooni lavastuslikkust ja lavastuslikku installatsiooni, aeglustumist kunstimaailmas, esindusgalerii toimimismudelid, mõisamaalinguid 18. ja 19. sajandil, irooniat 1990ndatel, eesti kunsti osalusstrateegiaid 2000ndatel, tehisintellekti kunstihariduses, visuaalseid märkmeid, supergraafikat, Tallinna esimest mikrorajooni, purunenud Narva barokki ja noorte empaatia arendamist muuseumi haridusprogrammis. Arina Walteri töö Eesti kunstiruumi aeglustumisest lööb silmad särama. Neuroteaduse ja psühholoogia abil kunsti uurimine, vaimne jätkusuutlikkus ja kunstitegemise eetika – keerukate protsesside lihtne ja ilus lahtilõikamine on täpselt see, mida praegu vaja läheb. Ka Pille-Triinu Maiste, kes analüüsis lavastuslikkust Urmas Lüüsi installatsioonides, suudab kokkuvõtva tekstiga luua tunde, et see töö tuleb nüüd küll läbi lugeda.

Muinsuskaitsjad päästsid vaasi, rüütelkonna hoone lõuendplafooni, käsitsi joonestatud kaardi ja hiina paberi, tegid katseid porolooni ja liimiga ning ehete replikeerimisega. Uurisid topised, Rakvere miljööväärtuslikku tänavat, 19. ja 20. sajandi metlahh- ja tsementpõrandaplaate, 20. sajandi ridaelamuarhitektuuri ning Anu Põdra skulptuure. Tekib tunne, et miks ma pole varem muinakate tegemistesse rohkem süvenenud? Helena Ojasaar süstis poroloonist teatrinukkudesse erinevaid liime ja nüüd saab vaid oodata, mis neist edasi saab… Tuli tahtmine kalendrisse ära märkida kuupäev, mil tulemused on käes ja järeldused tehtud. Mitmeid muinsuskaitsealaseid töid ühendab ka salapärane ridade vahele kirjutatud lubadus, et küll kusagil peitub veel mõni avastamata laemaaling, teostamata projekt või tundmatu kunstiobjekt. Eks see detektiivitöö olegi üks ajamahukas asi, hoian neile pöidlaid.

Kui algus jätab mulje, et kunstikultuuri osalust TASE-l võiks võrrelda halli hiirega, kes kostümeerib end värvikirevalt vaid osakonnasiseselt, siis on viimastel aastatel tehtu siiski edusamm paremuse suunas. On olnud aastaid, mil neid ei näegi, kui just kaitsmisi kuulama ei minda. Kui leida veel osakonna tegusamate seast üles need, kel huvi näiteks videoinstallatsiooni vastu, oleks põnev vaadata-kuulata lõputööde lühitutvustusi eksperimentaalsemal moel. Suurendada enda mõõtmeid mitte ainult sõnas, vaid ka pildis ja julgeda ehitada tugevamaid sildu vabade kunstide, disaini ja arhitektuuri loojatega. Sest kunstiteadlaste ja muinsuskaitsjate mõtted hoiavad oma embuses kõiki teisi EKA teaduskondi – nii neid, mida enam ei ole, kui ka neid, mida veel ei ole, ja kõike, mis jääb sinna vahele.

Sabina Ummelas eksponeeris mullu oma bakalaureusetööd täpselt samasugusel plansal.

Vabade kunstide teaduskonna lõputööd

Edvard Vellevoog

EKA lõputööde näitusel TASE käies tekib tahes-tahtmata tunne, et kõike on liiga palju ja korraga. Küll aga on selline loomingutulv heaks pinnaseks töödest ja kunstnike hoiakutest üldise pildi kujundamisel ning annab suurepärase võimaluse põimuvate ja korduvate teemade hoomamiseks.

Lõputööde näitus toimub järjekordselt suursuguses hoones, mis tolmub vaikselt enne teiseks saamist. Rävala 8 ehk projekteerijate maja eesootav lammutamine sisendab pea lõpmatuna tunduvatesse näitusekabinettidesse ja -aatriumitesse suure kiusatuse olla jõustatud just nimelt olemasolevast ruumist. Stsenograafia magistrandi Riin Maide väjapanek, mis asub kolmanda korruse klaasist koosolekuboksis, väljendab just antud hoone ja teiste sarnases seisundis ruumide ümber pulbitsevat elutunnetust. Need nüüdseks funktsioonitud, aga emotsionaalsed ruumid on tuttavad – isegi siis, kui näeme neid esimest korda. Miski on alati liimist lahti, mispärast tekib ihk neid lõhkiseid servi ja nurki uuesti hoolikalt kinni siluda. Mõtlen enda kunagisele räpase linoleumpõranda ja katkiste radiaatoritega stuudioruumile majas, mis paistab olevat siiamaani kokkuvarisemise äärel ja meel läheb pisut härdaks. Riin Maide töödest paar sammu edasi on elurõõmus kööginurk. Sonja Sutt, (installatsiooni ja skulptuuri BA) tutvustab meile haldusjuhti, kes on nördinud, et funktsionaalses ruumis, mida on ühel hetkel kaunistatud lihtsameelse nuustikulossi või väänatud kahvel-ornamendiga, ei vaevuta taastama algset korda ja loogikat. Kuulen, kuidas keegi kaaskülastaja mu kõrval ütleb, et tema läheks ka hulluks, kui selline „sahtli-installatsioon” tema kontori kööki ilmuks.

Köögist diagonaalis üle koridori on avar nurgakontor, kus võidunud ülikondade ja lödiste lipsude vahel toimub kombelõtv ärikoosolek. Kontorilauast kasvab välja suur Shrek. Laest ripub lipsujalgne pintsak-ämblik, kes räägib Trumpi häälega ja keda teised koosolijad kõnetavad kui Orange Socket’it. Vulgaarsel ärikohtumisel arutatakse mingisugust metaverse-kohviubade äriideed. Laual ja failisahtlis on tassid koos hallitava kohvipaksuga. Koridoris olevast akvaariumist hakkab kostma umpa-lumpade laul. Kunstnik Kwan Kit Lau (kaasaegne kunst MA) palavikulisel ärikohtingul viibides piisab vaid mõnest hetkest enne, kui peas käib väike plahvatus ja reaalsus näib järsku tunduvalt ebastabiilsem.

Korrus allpool osutab Asmus Soodla (installatsioon ja skulptuur BA) 1946. aasta tööõpetuse ja kodunduse raamatule ning projekteerijate maja vahelistele seostele. Väikses kontoriruumis on nüüd uued tammepuust põrandaliistud, vanad liistud seisavad roidunult nurgas. Akna taga on peegel, mis osutab kinnistu tulevasele uuele kuuele. Olgugi, et meid õpetati eelmise sajandi keskpaigas kogu leidlikkusega tulema vastu modernistlike objektide ja ruumi võidukäigule, on nüüd laual selle pärandi laushävitamine. Natuke isevärki loogikaharjutuse alusel piisabki tegelikult vaid põrandaliistude vahetamisest, et loopida kaikaid parasjagu valitseva maitse kodaratesse.

Paar kabinetti edasi on Lea Joakim Svendby (installatsioon ja skulptuur BA)rajanud justkui täiesti omaette saare keset maja – DIY sulgurmehhanism hoiab ruumi ust vaevu praokil ja sisenedes tungib esmalt ninna vänge ja kõiksuguste muude aroomidega segunenud suitsuhais. Selles räpases ja prahi alla mattunud ruumis elas fiktiivne ühiskonnaheidik Toby. Musternäide inimesest, kes jääb viimase hetkeni kinnisvaraarendusele jalgu ja on määratud vältimatule ümberasustamisele. Toas, mis on ääristatud konide, tühjade purkide, seinal rippuvate dildode ning venekeelse grafitiga on igati paslik küsida, kas linnaruum kuulub inimestele, kes seal elavad või vaid neile, kes sobituvad selle kuvandisse?

Eleftheria Eirini Kofidou kaasaegse kunsti magistritöö asub ruumis, kust avaneb vaade sisehoovile. Hoov on pea tervenisti kaetud ehitustelliste ja muu kiviklibu hunnikutega. Keset tuba ripub laest sõna otseses mõttes lammutuspall, mis on justkui oma üüratu gravitatsiooni keskmega ümbritseva põranda ja seina endasse imenud. Pimeda kõrvaltoa seinas on auk ja läbi selle augu näeme videot, kuidas seal ruumis on keegi või miski tollele lammutuspallile omase inertsiga keerelnud ja pöörelnud. Ruumid põrkuvad omavahel ja kaasavad oma avariisse ka antud kinnistu ja laiema linnaruumi. Kõigest sellest kumab läbi iseloomulik konjunktuur, kus häving muutub konstruktiivseks, paljastades samal ajal ehitamise destruktiivse jõu – vaat kus lops.

On selge, et TASE korduv toimumine amortiseerunud ruumis on jätnud tudengid ametisse nende hüljatud või soiku jäänud paikade hoolsa läbi tunnetamisega. Projekteerijate maja lammutatakse aastaks 2026, aga näitus on avatud kuni 19. juunini.

Edvard Vellevoog (2000) on Tallinnas tegutsev kunstnik ja moeuurija.

Arhitektuuriteaduskonna lõputööd

Poul Jakob Levertand

Arhitektuuriteaduskonna magistritööd olid sedapuhku eksponeeritud projekteerijate maja peasaalis – maja ikoonilisimas ruumis (sisearhitekt Kirsti Laanemaa). See oli teadlik valik ja arhitektuuriosakonna kindel soov vast juba hetkest, mil TASE toimumine antud majas teada oli. Saali amfiteatrilik ja astmeline ülesehitus töötab ruumi keskmesse asetatud makettide kasuks kõige täiega ning küllap lisab ka kõikidele lõpetajatele parajalt aupaklikkuse tunnet (arhitektid kaitsesid oma töid samas saalis). Kui saali peatses hävimises üldse midagi head võiks leida, siis ehk seda, et ruum saab põhjalike, tundlike ja mitmekülgsete lõputöödega väärika lõppakordi. Toimusid siin ju kunagi kõiksugu projekteerijate koosolekud ning saab vaid tõdeda, et igas lõpus sisalduvad alati uued algused. Saali eluring saab omal poeetilisel viisil täis.

Saali sisenedes alustasin kohe esimese tööga, milleks oli Patrick Liigi „Autogeenne arhitektuur”. Töö võtab vaatluse alla ühe Tallinna erilisema paiga – Paljassaare garaažiühistu kunagise Kopli prügimäe külje all. Patrick teeb lihtsa ettepaneku – mis oleks, kui garaažide isetekkelisus ning elanike ettevõtlikkus ja individualism oleks midagi, mille pealt luua uutmoodi kogukondi. Maailm, kus arhitekt on kuraator, kes pakub välja raamistiku võimaluste paljususeks, kuid tegelik looja on ruumikasutaja. Garaažid kasvaksid ja moonduksid ajapikku „päris” majadeks, linnaametnike ja ruumiekspertide kaasamine võimaldaks tõhusamat korraldust, samas säiliks elanike autonoomia. Ala ei kaotaks oma senist võlu ja Põhja-Tallinna kiire arendustegevus ei sööks seda linnaruumist välja. Tekiks omamoodi väike ühiskond, kus ei laienetaks laienemise pärast ning ettevõtmised toimuksid vastavalt vajadusele.

Taolisi koosloodud keskkondi leidub magistritöödes teisigi, lõpetajaid kõnetab mitteraiskav ja läbipaistev ruumiloome. Kaari Maria Tirmaste on sõnastanud oma lähenemise feministlikust perspektiivist – oluline on linnaruumis väärtustada igaüht ja võimaldada hea olemine sageli tähelepanuta jäävatele vähemustele (sisuliselt kõik peale täisjõus meeste). Kaari on loonud uue Tartu avaturu. Kui praegune on kinnine ja võib-olla pisut kõlegi, siis uus turg järgib mitmeid feministliku linnaplaneerimise printsiipe: ökoloogiline jätkusuutlikkus, inimkeskne disain, turvalisus, turvatunne jpm. Nii saaks tekkida päriselt avatud turg. Kuigi ma ei tunne Tartu linna sugugi hästi, veenab mind Kaari visioon niivõrd, et võtaksin selle ühegi etteheiteta vastu. Palun ehitatagu! Uus nägemus meenutab elutuba avalikus ruumis. Tohutult sümpatiseerib ka Soola tänava rekonstrueerimine ja mõte turust kui uuest kogukonnakeskusest, mis Tartu linna sidusust aitaks turgutada. Kaari oli teinud ainsana lõpetajatest interaktiivse maketi – turuplatsi kõlakoja küsimusega „Kuidas sina seda ruumi kasutaksid?”, vastustena kõlas „jooks sõpsidega märjukest” või „TEEKS SUITSU HIRMUS NÄHA EKSI” jne. 

Tõenäoliselt radikaalseim koosloome-unistus pärineb Valerii Krinbergilt, provokatiivse pealkirjaga „Anarhistlik arhitektuur”. Töö selgitavas tekstis nenditakse kapitali ja korporatsioonide diktaati ruumiloomes. Harku metsa kaudu luuakse võimalikud alternatiivsed stsenaariumid hierarhiavabast, iseorganiseeruvast ja otsesest tegutsemisest lähtuvast kogukonnast. Anarhismi põhitõdedest on üle võetud nn. „vastastikune abi”, milles rõhutatakse inimeste loomulikku kalduvust teha koostööd ja üksteist aidata. Valerii töö kandvate mõtete seas on ka Harku metsa käsitlemine metsiku metsana ehk inimene kui looduse hoidja, mitte haldaja. Autor on ambitsioonikalt sõnastanud „Krinbergi meetodi”, kus ehitamise keskmes pole mitte valmis hoone, vaid loomise protsess ise. Kõige koosmõjul peaks sündima keskkond, kus linn sulab loodusega ühte ning piirid hägustuvad, kus toimub igikestev sümbioos.

Väga inspireerivat ümbermõtestamist pakub Liispet Viira, kelle põhifookus on Linda rahvamaja Võru maakonnas (valminud 1973, arhitekt Toomas Rein), aga ka laiemalt endiste kolhoosikeskuste segane saatus. Milline võiks olla rahvamaja tähendus 21. sajandil? Vastus peitub taaskord kohanemises ja suhtluses – nagu elu, ei ole ka arhitektuur paigalseisev. Liispet pakub välja võimalusi, mitte kindlaid vastuseid; olukordi, kus säiliks algne kogukondlik funktsioon. Uus eakate kodu? Kasarmu? Või hoopis loodusmaja? Äkki kaugtöökeskus? Kõik on võimalik! Joonistelt vaatab vastu täiesti toimiv uus potentsiaalne Linda keskus ning tekivad ka paratamatud seosed projekteerijate maja lammutamisega – saaks ju hoopis teisiti!

Väljapanekul leidub ka poeetilisi töid, millega juhitakse tähelepanu argistele, ent tähenduslikele juhtumistele linnaruumis. Silma jääb Johannes Madis Püttsepp tööga „Linn tundlikule meelele”. Noormees visioneerib rahupaigad siiasamasse, Estonia ja Rävala puiestee vahelisesse sisekvartalisse, kaitsmaks tundlikke või erivajadustega linlasi mürarohkete tänavate eest. Lugeda saab ka katkendeid väljamõeldud kaaslinlaste argielust – erinevate ekslejate ja lihtsate inimeste pisut kummalistest päevadest, milles on tunda maagilise realismi hõngu. Johannese töö jätan meelega saladuslikuks, sest seda peab ise kogema, kuid tõstan esile tema viite Agnès Varda filmile „Daguerréotypes” (1975). Vahva äratundmine, mis aitab Johannese töö tuumale ja maailmatajule lähemale jõuda. Mind köidab ka Johannese lõputöö low-tech esitamise viis, nimelt on ta trükkinud selle suurde kaustikusse ning teatud kohti hariliku pliiatsiga täiendanud, tulemus on väga askeetlik.

Mõistagi on saalis veel palju enamat, meelde jäi ka Mikael Ristmetsa töö Tallinna katkestustest ja jääkruumidest ning küsimused lõpetatusest, lõplikkusest ja määramatusest. Sügava mulje loob Evelyn Fridolini väga intelligentne töö Tallinna südalinnast kui lõpetamata lausest, kus on ühendatud semiootika, kohavaatlus ja ajaloomäluga tegelemine. Eesti arhitektuur on väga heades kätes ning jään lootma, et nähtu muutub lähitulevikus ka käidavaks ja kogetavaks ruumiks.

Poul Jakob Levertand on suvepoiss ja kunstiteaduse tudeng.

Disainiteaduskonna lõputööd

Elina Adamson

Lõviosa TASE’25 näitusest moodustavad Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna bakalaureuse- ja magistritööd, mida on eksponeeritud projekteerijate maja esimesel, teisel ja kolmandal korrusel. Näituse kuraatoril Kaisa Maasikul tuli kanda üsna keeruline roll: jaotada nelja teaduskonna tööd endise kontorihoone ruumidesse. Arhitekt Madli Kaljuste on oma magistritöös kirjeldanud tabavalt selle hoone sisestruktuuri kui „kohta, kus võib uppuda (modernistliku) arhitektuuri planeerimatusse ning muutuvasse olemusse.” Seetõttu mõjub ka näituse väljapanek esmapilgul hoomamatuna – tegemist ei ole ju otseselt näitusepinnaga. Samas peegeldab see keskkond mõneti ka olukorda, kus noor disainer pärast kooli lõpetamist end leida võib – keeruline, vastuoluline, kuid võimalusterohke. Kuigi lähenemised on erinevad, joonistub disainiteaduskonna lõputöödest sisulise teljena välja rida korduvaid teemasid: loodus, keskkonnasäästlikkus, feminism.

Teaduste Akadeemia poolses keldriruumis eksponeeritud keraamika magistrandi Cristopher Siniväli installatsioon mõjub kui meditatiivne jalutuskäik. Keraamilised soomused – õrnad, kuid samas kaitsvad vormid – asetuvad ruumi nõtkelt ja sihipäraselt. Ruumis viibimine mõjub kui meditatiivne jalutuskäik, mis kutsub rahunema ning haavatavuse üle mõtteid mõlgutama. Sarnast tundlikkust kannab ka taidestuudiumi lõpetaja Sofiya Babiy väljapanek „Hääbumise varjundid”, mille kaks teost, painutatud klaasist riidepuud pealkirjaga „Kõik lahkusid” ja nõelaugukaameraga jäädvustatud fotod „Möödasõit” loovad ruumi, mis meenutab ajutiselt peatunud aega. „Hääbumise varjundid” on pühendus peagi lammutamisele minevale projekteerijate majale ning see kätkeb endas kunstniku isiklikku sidet hoonega.

Taidestuudiumi, teenus-, ring-, interaktsiooni- ja graafilise disaini bakalaureuseastme kompaktsed mininäitused aitasid hoones jalutades orienteeruda. Visuaalselt eristusid eelkõige viimased kaks. Interaktsioonidisain sekkub ruumi radikaaslelt: seinad ja lagi on kaetud spreivärviga üle pihustatud papiga, mis ruumitaju muudab. Graafilise disaini osakond mängib aga plakati-, grafiti- ja assamblaažikeelega, kehtestades end väljapaneku kõige energilisema ja visuaalselt kihilisema alana.

Interaktsioonidisaini lõpetanud Marianna Zvereva töö „Supporting people in reducing electricity use during peak hours” keskendub praktilisele rohepöördele. Zvereva on välja arendanud rakenduse, mis muudab info rohelise energia hinnakõikumiste kohta hõlpsamini leitavaks ning pakub kasutaja elurutiinile vastavaid nõuandeid elektrienergia säästmiseks. Tegemist on tööga, mis viib disaini keskkonnateadlikkuse ja tehnoloogilise tõhususe ristumispunkti.

Noore disaineri preemia pälvis tänavu ringdisaini magistriõppe lõpetanud Eva Reiska, kes uuris langenud puulehtede potentsiaalseid taaskasutamise võimalusi. Erinevaid tselluloosimassi katseid läbi viies töötas Reiska välja sobivaid viise IoncellⓇ-kiudude tootmiseks. Reiska avastus võib potentsiaalselt olla uus keskkonnasäästlik materjal tekstiilitööstuses. Tema loodud kiudude proovidega saab tutvuda fuajee klaasitud ruumis.

Eredalt jääb meelde graafilise disaini tudengi Marlene Schwindt’i tundlikult kujundatud lõputöö „Haapsalu salli lood”, mis pakub mõtteainet käsitöö tähendusest meie kultuuriruumis. Seinale on loodud moodboard-stiilis visuaalne lahendus, mille sissejuhatav tekst ja mustvalged fotod on ääristatud Haapsalu sallile omase pitsi või traageldatud valge lõngaga. Ülaosas laiub voldik tsitaatidega intervjuudest. Eksponeeritud on ka autori ema kootud Haapsalu sall ning valge vihik, kuhu on koondatud tööetappide skeemid, intervjuuküsimused ja muu materjal. Kõrval jookseb video, mis tutvustab lõputöö kontseptsiooni. Kuigi käsitööd on ajalooliselt peetud madalamaks kunstivormiks ja seostatud naiste tegevusvaldkonnaga, kutsub Schwindt imetlema just naiste töö peensust ja visadust, mis peitub Haapsalu salli mustrites. Schwindt pretendeerib oma tööga käsitöö väärtustamisele, mis on comebacki teinud tänu feminismi laiemale populariseerumisele.

Teenusdisaini magistritööde hulgast paistab silma Bongkod Trilerdnawakidi „Life is Not A TV Drama”. See on videomängu prototüüp, mis tegeleb koduvägivalla teadvustamisega. Töö pakub vastukaalu Tai seebiooperitele, mis vahendavad jätkuvalt stereotüüpset ja koduvägivalda normaliseerivat meelelahutust. Trilerdnawakidi on loonud interaktiivse platvormi, kus saab valida kolme naiskarakteri vahel ning kogeda nende vaatepunktist lugusid, mis lõppevad koduvägivallaga. Mängu kaudu püüab autor suurendada teadlikkust Tais levinud ja iganenud arusaamadest paarisuhete kohta, kasvatada empaatiat ning vähendada ohvrisüüdistamist.

Disainiteaduskonna väljapanek ei paku sirgjoonelist ülevaadet, kuid annab mitmekülgse sissevaate disainihariduse praegustesse suundadesse. Teosed kinnitavad, et autoripositsioon, kriitiline tundlikkus ja materjalitaju on noorte disainerite tööde keskmes.

Elina Adamson on kunstiteaduse tudeng.