„Tartu ilukirjanduses” on Tartu Linnaraamatukogu kirjandus- ja kultuurilooline veebiprojekt. Töörühma eestkõneleja Ülo Treikelder tutvustab veebiprojekti valmimislugu.
Emajõgi ja raekoda, töölistemaja ja õlletehas, Tillemanni kell ja Kivisild, sügisene Tartu ja tudengielu ja hakid. Ja Supilinna kass, kes roidab. Ja Bernard Kangro, kes kohtas Tartut esmakordselt sügisese kuuvalge sumeduses. Selline ongi Tartu, linn, mis on lummanud meie kirjanikke ja inspireerinud neid juba aastakümneid. Seesama Tartu, see kultuuri ja kirjanduse linn, oli kindlasti väärt seda, et keegi tuleks, koguks kokku ja hoiaks alal kõik väikesed kultuurikillukesed, mis üheskoos moodustavad Tartu ilukirjandusliku mosaiigi.
Keegi tuligi ja kogus. See keegi oli Tartu Linnaraamatukogu.
Algus oli tagasihoidlik. Idee tekkis ja esimesed sammud astuti juba seitse aastat tagasi, 2005. aastal. Lisaks linnaraamatukogu direktorile ja väikesele aktivistide rühmale oli projekti sünni juures kirjanduse sõpru ka kirjandusmuuseumist. Arusaam uuest andmebaasist ja selle tegemise teedest oli esialgu ehk pisut hägune, kuid ettekujutus sõna, pilti ja heli ühendavast kaardirakendusega andmebaasist oli olemas juba toona. Vahetusid tehnilised nüansid, muutus kujunduskontseptsioon, lisandus uusi huvilisi ja tegijaid, muutusid ajad ja kombed, pöördusid rahavood, kuid „Tartu ilukirjanduses” jäi ja kasvas ja arenes tegijate ja ilukirjanduse sõprade rõõmuks tasahilju edasi.
Üks ilukirjanduse andmebaas algab loomulikult lugemisest. Tartuga seonduv filtreerus välja tuhandetelt lehekülgedelt, mida meie põhilugeja Reet tundide, päevade, nädalate ja kuude kaupa läbi hekseldas. Selgus, et parim asend Tartu kohta ilukirjanduse lugemiseks on pikutada vasakul küljel.
Ja siis me teised – Katrin ja Halliki ja Ingrid ja Maia ja Ülo. Andmete korrastamine, kontrollimine ja sisestamine, märksõnastamine, lisaandmete otsimine, tekstide seostamine kaardiga, autoriülevaated, kogu projekti tutvustamine, PR ja lõputu arendus, arendus, arendus… Kuueliikmeline meeskond teenindusosakonna juhataja Katrini leebe taktikepi all ja mõnikord, mitte liiga tihti, mitte liiga harva, ent alati heatahtlikult ja fantastiliselt konkreetselt, näpuotsatäis suuniseid ja juhtnööre kõrgemalt korruselt.
Ja korraga oli tunne, et nüüd on asi… loomulikult mitte valmis, sellised asjad ei saagi valmis, aga vähemalt niikaugel, et võiks pakkuda huvi teistelegi. Ja kuskil aprilli alguses tehti andmebaas „Tartu ilukirjanduses” avalikkusele lahti, puhuti pasunat ja näidati kirjutavale pressile.
Praegu on andmebaasis üle 2000 proosa- ja luulekatkendi pea 500 autorilt, lisaks sellele ligi 400 fotot. Ka esimesed helikatkendid on andmebaasi sisestatud. Tekstikatkendite ja fotode otsingud autori, pealkirja, märksõna järgi. Vabasõnaotsing üle andmebaasi. Interaktiivne kaardirakendus. Fotogaleriid. Ja üle kõige lehvitamas vabameelne Tartu ilukirjanduslik vaim, mis oma kohati veidi kuiva ja akadeemilise, kohati pisut kodukootud provintsliku meelelaadiga on nii väga ühe teise vaimu, selle päris, selle suure Tartu vaimu moodi.
Kellele on andmebaas „Tartu ilukirjanduses” mõeldud? Tegelikult me ei tea seda. Meil ei ole kunagi olnud silme ees üht või teist selget sihtrühma, me oleme teinud asja, mida oleme ise pidanud harivaks, põnevaks ja vajalikuks ja oleme alati rõõmustanud, kui oleme oma teel kohanud teisigi kaasamõtlejaid, kes on seda samuti harivaks, põnevaks ja vajalikuks pidanud, kes on meid paljude viidetega abistanud või lihtsa tunnustussõna vääriliseks pidanud. Me oleme püüdnud teha oma märksõnastiku selliseks, et see pakuks midagi kõigile – kooliõpilasest pensionärini, esmakursuslasest emeriitprofessorini, ajalehepoisist miljonärini –, kõigile, kes peavad kalliks kirjandust ja armastavad seda väikest puust linna Emajõe kaldal.
