Pilvelõhkujad, kollased taksod, sajad ekraanid, mis kutsuvad sind tuhandetesse paikadesse, miljoneid asju ostma ja kogema. Linn, mis kunagi ei maga. Alicia Keys manas selle mõni aeg tagasi me silme ette betoonist džunglina, kus luuakse unistusi. Frank Sinatra oli juba ammu veendunud, et tegemist on uute alguste linnaga. Ka Anneliisi tõmbab sinna.

Anneliis Kits

„Ma olen tahtnud New Yorki minna alates sellest ajast, kui ma viis aastat vana olin,” selgitab Anneliis Kits ühel maikuu hommikupoolikul värskelt pressitud apelsini-greibi mahla klaasi tagant mulle oma suurte siiraste silmadega otsa vaadates. Noh, kui aus olla, siis tegelikult ma ta silmi nii selgelt ei näe, sest tal on ees ümmargused bensiinihelgiga päikseprillid, mis iga nurga alt täiesti uusi värvilahendusi pakuvad. Unustan end korraks imetlema.

„Hetkel on käsil n-ö ümberregistreerumine. Homme hommikul lähen ma mõneks ajaks Ameerikamaale, et teha natuke endaga tööd ja koondada mõtteid. Vaadata, mis elu tee peale ette veeretab. Täna ongi selline kaootiline pakkimise ja korraldamise päev. Esialgu reisin koos oma kaasmuusikutega, aga hiljem jään üksinda New Yorki. See on kõige kaugem koht, kuhu ma reisinud olen. Mõnus väljakutse,” selgitab Anneliis, aga jääb kohe väga pikaks mõttesse enne, kui jätkab: „Üksi reisimine ongi midagi, mida ma tunnen, et tahaksin sellel suvel rohkem katsetada. Ma olen huvitatud kastist välja astumisest.”

State of Zoe lauljat, kananahka ihule manavalt andekat muusikut ning hingepaitavalt kaunist ja sooja Anneliisi tunnen ma juba õige mitu aastat. Siin ja seal toovad tegemised meid kokku ning alati kiirgab Anneliisist mingisugust mitte-eestlaslikku hoogsust ja pöörasust. Ta pulbitsev naer võib hakata üle ajama sama ootamatult kui Tuhala nõiakaev ning siis juba kõik endaga kaasa haarata.

Uurin me vestluse jätkuks, kas Anneliisil on siis olnud hetki, mil ta ei kujutanud ette, et nii pika reisi võõrsile üksi käsile võiks võtta, kuid selle peale vastab ta kohe kiirelt, et ikka on kujutanud ja asi pole üldse selles. „Ma olen alati hästi iseseisev olnud ja on olnud mitmeid hetki, kus mulle on meeldinud üksi kolada, aga olen alati justkui vastandunud sellele tundele,” selgitab ta. „Üksi reisimises on alati olnud toredaid seiklusrikkaid momente, aga on olnud ka hästi palju sellist kapseldumist või üksindust. Tunned ennast nagu maailmast isoleerituna,” on Anneliis mõtlik. „Ma tean, et see tunne on ainult minu peas. See on olnud lihtsalt mingisugune seisund, millest ma olen pidanud kuidagi välja astuma.”

„Ma kasutasin hästi pikalt oma peas klaaskasti metafoori ja see on ka mu loomingust läbi jooksnud,” avab Anneliis. „Mulle on kaua tundunud, et ma elan nagu klaaskasti sees. Näen kõike seda, mis toimub, aga ei ulata nende asjadeni. Ja siis ühel hetkel eelmisel aastal ma tundsin füüsiliselt, kuidas sellest klaaskastist lõpuks välja sain. Nüüd tunnen, et saan varem vaadeldud asju katsuda ja nuusutada ja armastada ja tunda ning kogeda, mis emotsioone nad lähedalt, mitte distantsilt, tekitavad,” õhkab Anneliis.

Me vestlus on kestnud vaevu mõned minutid, kuid juba lennutab kõik väljaöeldu mu mõtteid peas nagu tuulelohesid. Anneliisist kiirgab valmisolekut jagada ning mina annan endast parima, et talle selleks ruumi pakkuda, teda mitte küsimuste tulva alla matta. Aga seda tahan ma küll kohe kindlasti teada, mida see klaaskastis olemine ennast kujutab ja kuidas sellest väljatulemine käib?

„See on hästi pikk protsess olnud,” tõdeb Anneliis. „Sellist „punkt A – punkt B – punkt C” skeemi ma ei oskagi tuua. Olen palju arutlenud just selle üle, kuidas ma sinna klaaskasti sisse üldse sain. Ma ei ole seda lõpuni enda jaoks välja mõelnud, aga mäletan, et juba lapsepõlvest on mul olnud mõttemall – ma ei tea, kas sisse kasvatatud või kellegi poolt nii-öelda sisse söödetud –, et ma olengi nagu kuidagi teistest eraldiseisev. Mitte sellises heas mõttes, et eriline, vaid…” Anneliis on päikseprillid eest võtnud ning näen, kuidas ta pilk eksleb mööda ruumi, enda sisemist ruumi, et sõnu leida. „Hästi varajases teismeliseeas, nii 11–12-aastaselt hakkasin ma tegelema küsimusega, mis asi on normaalsus,” proovib Anneliis jätkata selgitamist teise nurga alt. „Kuidas olla normaalne versus kes on mitte-normaalne, kas mina olen normaalne jne. Ja ma mäletan seda, et mul oli hästi pikalt sel ajal selline kurb mõte, et ma tahaks ka olla nagu teised lapsed. Ma tahaks olla, mõelda, tunda nagu teised. Ja ma ei saanud aru, miks ma ei ole. Ma ei saanud isegi aru sellest, miks see mõte üldse eksisteerib. Kust see mõte tuleb? Ja ma arvan, et see klaaskast tekkiski juba kuskil seal. Tänaseks ma isegi ei kasuta enam sõna normaalsus, sest seda ei ole olemas, aga kui sa oled kaksteist ja tunned, et sa oled kuidagi valesti, siis normaalsus ongi selline asi, millele sa üritad oma reaalsuse üles ehitada.”

Anneliis on ajas tagasi liikunud ning viib mind põgusale jalutuskäigule läbi oma teismeea. „Gümnaasium oli horror! Ma sattusin igasugustesse sekeldustesse ja siis ilmnesid ka esimesed sõltuvused,” räägib ta. „Ma arvan, et depressioon oli nagu baas, millele siis niimoodi „kenasti” ehitasingi oma elu nagu kaardimaja. Väga valele vundamendile,” naerab ta tagantjärgi. „Ja siis mingitel hetkedel kukkus see korduvalt kokku.”

„Ma ei tea, võib-olla oli see mingite piiride testimine,” arutleb Anneliis. „Kuna mu isa on alkohoolik, mäletan lapsepõlvest väga kahetsusväärseid seiku. Ema vahel armastas mu peale vihastada ja tuua välja mingeid ühiseid jooni isaga. Siis ma ilmselt otsustasin oma pubekaajuga, et nüüd tuleb piire testida suhtumisega „Hästi, ma siis olengi samasugune nagu isa!” Aga õnneks oli see kokkuvõttes selline kummaline sotsiaalne alkoholitarbimine, mis läks mööda. Tänaseks päevaks ma tunnengi, naljaga pooleks, et olen kuidagi liiga „täiskasvanulik”. Ma lihtsalt ei jaksa enam!”. Naerame Anneliisiga ja rüüpame ootamatult sünkroonis oma mahlaklaasidest. „Hea vein on see asi, mida nüüd naudin. Või hea viski. Muus mõttes on alkohol minu meelest kõige hullem mürk, mida endale vabatahtlikult sisse juua ning maksta selle eest veel hästi palju raha. Alkohol on ju väga suur depressant,” tõdeb Anneliis.

„Ei mäleta, kas see oli 10. klass või 11. – ma olen tegelikult kaks aastat 11. klassis käinud, sest mind jäeti seda psühhiaatri tõendiga kordama. Diagnoosiks raskekujuline depressioon. Vist oli ikka 11. klass, kui me tegime näitetunnis etendust, mille pealkiri on „Äraaetud hobused lastakse ju maha”. ”

Los Angelese lähistel La Monica ballisaalis on lõpule jõudnud nädalaid kestnud tantsumaraton. Gloria ja Robert on ühed vähestest, kes veel võistluses on. Peagi astuvad ka nemad välja ning Gloria tunnistab, kui tühjalt ta end sisimas tunneb ning et soovib end ära tappa. Võtnud relva välja ning endale suunanud, ei suuda ta päästikule vajutada ning meeleheites pöördub ta Roberti poole: „Aita mind!”. Mees tuleb talle vastu. Hiljem põhjendab ta oma teguviisi politseile sellega, et äraaetud hobused lastakse ju maha.

Anneliis oli Gloria. Mitte ainult koolinäidendis, vaid ka järgneval neljal aastal oma elus. Ta oli selles rollis kinni ega olnud kindel, kas tahabki välja astuda.

„Ma arvan, et see roll näidendis oli esimene moment, kus ma lõpuks teadvustasin, et mängin selle mõttega kogu aeg,” mõtiskleb Anneliis. „Surma teema on minu jaoks alati olnud hästi aktuaalne. Mul oli väga väikse lapsena, ütleme siis nüüd, et napakas komme küsida inimestelt, nii omadelt kui võõrastelt, kas nad nutaksid, kui ma ära sureksin. Ma ei tea, miks lapsed seda teevad. Ma olen kuulnud, et mõned lapsed teevad seda veel, nii et olen aru saanud, et ma ei ole ainuke napakas,” ütleb Anneliis ja ta pulbitsev naer vuliseb värskendavalt üle eelnevate raskete sõnade justnagu puhastav allikavesi.

„Öeldakse ju, et surmahirm on meie kõige algsem hirm, millest me ei saa mitte kuidagi üle. Me ei saa sellest vabaneda. Ma ei tea, kas ma olen siis muudkui üritanud kuidagi endale selgeks teha, et mina seda ei karda? Surm on alati olnud minu jaoks esimene ja loogiline lahendus. See on nagu kõrgema tasandi allaandmine. Mul on alati olnud esimeseks reaktsiooniks: käed püsti, ma lähen ära, mulle aitab, ma ei saa hakkama, ma ei taha,” on Anneliis üdini aus.

„Ma olen hästi palju inimsuhteid sellega põhja lasknud. Jooksen minema, sest kardan kõike. Ma näiteks mäletan ühte suhet, kus me kaklesime alati koridoris, ukse ees. See oli minu strateegiline punkt, sest iga kord lõppes tüli sellega, et ma läksin ära. Parim osa oli see, et kõndisin ju alati tagasi. See on nii absurdne!” Naerame Anneliisiga nüüd seda pilti ette kujutades mõlemad südamest. „See on kummaline, kuidas mingites situatsioonides ei suudeta endale üldse aru anda: „Tüüp, kas sa näed ka ennast kõrvalt, kui nõme see on, mis sa teed?!”

„Kui ma nüüd mõtlen tagasi,” jätkab Anneliis kiiresti tõsinedes, „siis see, et ma jõuan peas olevate võrranditega enda jaoks loogilise lahenduseni, et kõik teeks korda see, et mind ei ole, tundub ikka täiesti arusaamatu. Kuigi tänaseks ma tean väga hästi, kust see kõik tulnud on ja miks see nii on, jääb ikkagi küsimus, et kuidas ma olen elanud 27 eluaastat arvates, et mind ei ole vaja? See on ju nii egoistlik mõte!”

Anneliis tunnistab, et elu on talle mänginud ette situatsioone, kus temaga on juhtunud kummalisi õnnetusi ning nii mitmelgi korral on ta elu rippunud veel vaid õrna siidpaela otsas. Üks nendest kordadest oli gümnaasiumi lõpus, kus ta tegi kogemata üledoosi. „Inimesed ei uskunud, et see oli õnnestus,” meenutab Anneliis. „Nad muudkui küsisid, et miks ma ennast ära tahtsin tappa. Aga ma ei tahtnud! Kõikidest momentidest oma elus just SIIS ma tõesti ei tahtnud ennast ära tappa.” Korraks on kõik vaikne. „Ma mäletan järgmist hommikut haiglas, kus telefon hakkas helisema ja tolleaegne bändikaaslane helistas ja küsis, miks ma nii tegin, et ma oleks võinud ju neile öelda, kui mulle miski ei meeldinud, et kui ma ei taha nendega bändi teha…” Anneliis muigab nukralt: „Inimestel on kummaline komme hakata ennast süüdistama. Absurdselt ennast süüdistama.”

„Samas,” jätkab Anneliis kiirelt, „olles enesetapu teemat ja depressiooni päris palju uurinud seespoolt väljapoole ja väljapoolt sisse ja kõrvaltvaatajana, on minu jaoks tegelikult arusaamatu see, kuidas inimesed ei pane asju tähele. Kuidas me elame sellises maailmas?” Anneliisi suured silmad välguvad nüüd juba väga trotslikult. „Ma olen olnud paaris sellises situatsioonis, kus inimesed on istunud mu kõrval ja rääkinud oma tuttava või sõbra kaotusest ja nendes olukordades ma tahaks sellele inimesele lihtsalt öelda: „Kus sa enne olid? Miks su sõber oli üksi? Miks te ei rääkinud nendest asjadest?” See on kole tõde, aga inimesed ei hooli üksteisest piisavalt. Inimesed ei pööra üksteisele piisavalt tähelepanu. Kõik on kuidagi oma eludes nii kinni.” Anneliis põleb ja ma ei saa ega taha seda talle kuidagi pahaks panna. „See on bullshit! Me peaksime üksteise eest seisma! Me ei ela siin maailmas üksipäini. Ei ole hunnikut klaaskaste, mille sees inimesed eraldiseisvalt elavad. Ma arvan, et need klaaskastid ja kogu isolatsioon ongi tekkinud, kuna meil puudub ühtseks kogukonnaks olemise tunne, puudub kuuluvustunne. Me oleme täielikult ükteisest eraldatud. Aga me vajame kõiki teisi inimesi enda ümber. Me vajame kinnitust, armastust, lähedust, mõistmist ja seda, et keegi kuulaks meid ära. Need vajadused on meil kõigil täpselt ühed ja seesamad. Kõige sügavamal tasandil oleme üks. Ja tegelikult väga seotud omavahel. Aga ühiskond toodab iga päev kõikvõimalikke asju, mis suurendaksid seda lõhet ja ma leian, et see ei ole okei! Lõpuks ju selle tähenduse, selle mõtte, et miks me siin üldse oleme, annavad teised inimesed. See, et sul on üldse võimalik kellegagi midagi jagada, annab reaalselt kõigele mõtte. Enne ongi lihtsalt klaaskast. Ja see ei ole väga äge tunne. Tunda, et sa oled maailmast eraldi, on hirmuäratav. Ja mul on tegelikult hea meel, et ma olen selle läbi teinud, sest saan nüüd aru sellest, kui tähtis on inimestest hoolida. Kui tähtis on sellest aru saada, et sul on ainult need hetked, mis sul on. Ja kui sa nende hetkede sees ei anna endast maksimumi inimeste heaks, kes su ümber on, siis sa võid sama hästi ka mitte olla!”

Meil mõlemal voolavad järsku silmist pisarad ning kohviku teenindaja piidleb meid vist juba täielikus hämmingus – me vestlus on kulgenud emotsinaalsel tasandil kui Ameerika mäed ning see ei ole midagi, mis kõrvalpilgule märkamatuks võiks jääda. Ma kallistan Anneliisi ning vabandan oma pisarate pärast. Ja saan kohe aru, kui tobe see minust on. Seda ei jäta ütlemata ka Anneliis. Ja ma mõtlen, et mille eest ma siin siis vabandan? Et ma tunnen? Et ma näitan välja, et miski mulle korda läheb ja mind liigutab? Et ma adusin iga keharakuga seda, mida Anneliis just ütles – me oleme kõik seotud ja minagi hoolin inimestest? Kas see ongi seesama salakaval piinlikkus ja häbi, mis nüüd pead tõstis? Seesama, mis ei lase inimestel omavahel läbielatut jagada?

Anneliis jätkab: „Vähesed teavad minu läbielatu kohta, vähesed teavad, mis minu peas toimub, sest ma olen seda 27 aastat kiivalt varjanud, sest mul oli vaja teeselda, et kõik on fine. Sest mul oli lihtsalt enda pärast nii häbi. Ma ei tahtnud, et inimesed näeksid, et ma olen nõrk ja ei saa hakkama. Ja selle klaaskastiga on niimoodi, et mul on tunne, et see on teatavat laadi filosoofiline mõttestruktuur, mis mind isegi mingis mõttes on erinevatel hetkedel edasi aidanud,” selgitab Anneliis. „See kõlab võib-olla hästi kummaliselt inimestele, kes ei ole mingisugust isolatsiooni oma elus tundnud. Olles sellises seisundis, mis eraldab sind teistest inimestest, jääb sul paratamatult alles mõte: kas kuidagi teistmoodi on ka võimalik? Ma usun vastureaktsiooni: mida rohkem sa tunned, et sa oled teistest kaugel, seda rohkem sa tahad olla lähemal. Ja mida rohkem sa tunned, et sa oled teistmoodi või valesti, seda rohkem sa tahad olla õigesti. Ehk siis selle võrra see tunne ja tahe lähevad veel suuremaks. Ma arvan, et ühel hetkel, teinud läbi selle spriaali kõik keerud, katsetused, raamatud, mis iganes, ma kuidagi lahendasin oma peas selle kasti ära. See oli nagu filosoofiline võrrand, mis lõpuks jõudis sinnamaale, et okei, nüüd on see vastus käes ja ma astun siit lihtsalt ise välja. Ma jõudsingi selle mõtteni, et jah, on võimalik ennast ka teistmoodi tunda.”

State of Zoe

Mind paelub Anneliisi klaaskasti metafoor. Rääkida suure musta augu, sünge ning põhjatu kuristiku või kõike enda alla matva sünguse asemel depressioonikogemusest kui klaaskastis elamisest, annab asjadele hoopis teistsuguse lähtepunkti. See peegeldab nii imetlusväärselt selgelt Anneliisi tahet ning soovi olukorda muuta selle asemel, et kuskil augu põhjas endale korrutada: „Ma olengi selline ja midagi ei ole parata.”

Visualiseerimise jõud on meeletu. Kui palju teadvustatakse seda, et aju ei ole võimeline eristama reaalseid stsenaariume ettekujutuslikest? Ma julgen arvata, et mitte piisavalt. Pidevalt negatiivsete mõtete mõtlemine ning süngete olukordade ettekujutamine muudab enesetunnet päriselt halvemaks põhjusel, et aju hakkab uskuma, et tegemist on reaalsete olukordadega ja ka sellele vastavalt käituma. Kas Anneliisi klaaskastis siis tõesti musti auke ei olnudki?

„Neid auke on väga palju olnud, aga minu jaoks on need mustad augud selle klaaskasti põhjas,” selgitab Anneliis ning ta hääl on seda öeldes peaaegu sosinaks kahanenud. „Nii, et sa kukud sinna sisse ja siis sa ei näe ka enam, et mis väljas on.”

Selge, mustadest aukudest ei pääse. Ei meie päiksesüsteemis ega ka isiklikes põhjatutes sisekosmostes. Aga kuidas ikkagi saab nii, et need sind ei neelaks või kuidas panna neid sind välja sülitama, kui kord juba turbulentsis sisse oled imetud?

„Ma olen tüpaažilt selline, et mulle meeldib ajugümnastika ehk mulle meeldib mõelda. Mulle meeldib tohutult kõike analüüsida,” elavneb Anneliis. „See moment, kui ma esimest korda elus psühhoteraapiasse läksin, kõik need aastad, mis ma seal käisin – see oli parim asi, mis minuga sai juhtuda! See on selles mõttes nii lahe, et sa õpid analüüsima, õpid mõtlema. Ma arvan, et ma ei olnud enne kindlasti nii analüütiline. Võib-olla mul oli mingi eelsoodumus, aga ma ei osanud seda enda jaoks üles leida. Teraapia õpetas mulle ennast nii-öelda lahti muukima. Isiksuse puhul on selles mõttes ju nii äge, et need nurgad, kambrid, nüansid, mida muukida, ei saa kunagi otsa! Iga kord, kui sa arvad, et okei, nüüd ma olen siin ja see on stabiilne paik, siis kas juhtub midagi või sa kohtud kellegagi, kes toob sus välja mingisugused täiesti teistsugused reaktsioonid. Avastad endas mingisuguse uue külje.”

Anneliis tunnistab, et tema jaoks on inimesed kõige ägedamad pusled ja mõistatused, mida kogu aeg lahendada ning ma ei saa teisiti, kui olla temaga 100 protsenti nõus. Samas on siin muidugi oht kombata tõepõhja, mille eest hoiatab tuntud vanasõna – teise silmas pindu näed, aga enda silmas palki ei märka. Anneliis noogutab: „Ühest küljest sa näed tõesti võib-olla teiste puhul asju selgemalt, teisest küljest näed sa ju tegelikult oma projektsioone. Sa näed lihtsalt ennast. Mina arvan, et teiste inimeste lahti muukimine ongi vorm sellest, kuidas ise ennast lahti muukida. Teed seda nagu peegelpildis.”

Paratamatult toovad Anneliisi viimased laused mu mõtetesse kõik need kümned inimesed, kes pärast seda, kui on kuulnud, et ma psühholoogiks olen õppinud, kõiketeadvalt silmi pööritavad ning kõikemõistvalt endamisi muiates noogutavad. Ma tean küll mõtet selle noogutuse taga. Mõtet, et ju ma ikka peaasjalikult enda probleemidele lahenduste leidmisest huvitatud olin, kui sellise erialavaliku tegin, mida ma siin ikka seda komejanti teen. Aga enamasti ei lähe kaua, kui vestluspartner tüürib jutu selleni, kui huvitav see valdkond ikka on, et oleks tore teada, mida mulle seal siis ka õpetati, ja et ta ise on ka mõelnud kunagi ennast psühholoogia vallas täiendada jne. See on pannud mind korduvalt mõtlema: kas ülikoolis psühholoogia õppimine on ühiskonnas kuidagi aktsepteeritum vorm endaga tegelemiseks kui psühholoogi juures teraapias käimine?

„See on küll tõsi, et kuuldes, et keegi käib teraapias, inimesed kohkuvad: „Mis sul viga on? Mis sul halvasti on?”” Anneliis meenutab oma lauluõpetajat, kelle juures ta Pärnus õppis: „Oma esimeselt teraapiaseansilt tulles oli mul kohe laulutund ning mingil põhjusel mainisin tundi minnes õpetajale ka, et käisin just teraapias. „Ära muretse,” vastas õpetaja selle peale, „mina olen seisukohal, et kui sa oled 45-aastane ja pole kunagi oma elus teraapias käinud, vot siis sul on ilmselt midagi viga!”” Naerame.

„Mida mina olen läbi depressiooni ja enesetapukatsete õppinud, on see, et ühiskonnas vaimsest tervisest rääkimiseks peame me hakkama rääkima kõigepealt häbist, hoolimisest, nõrkusest, tähelepanelikkusest ja hirmust,” loetleb Anneliis kaalutletud ja pikkade pausidega peamisi märksõnu. „Me peame nendest asjadest lihtsalt rääkima. Kui ei räägi, siis tekib pidevalt tunne, et ainult mina mõtlen nii. Ainult minul on see viga, ainult mina olen „valesti” ja kõik teised on maailmas „õigesti”. Tegelikult see ei ole ju nii! Me oleme kõik täiesti hämmastavalt unikaalsed, aga samas kõik täpselt samamoodi fucked up. See teeks inimeseks olemise kogemuse nii palju lihtsamaks, kui me tõesti päriselt saaksime sellest kõigest rääkida. Rääkida ilma selleta, et kogu aeg tunneksid: „Issand, mis ta must nüüd arvab?”

„Ma arvan, et inimesed, kes on oma elus palju raskusi läbi teinud ja kogenud, on just need kõigist kõige paremad!” jätkab Anneliis. „Seda, et sa oled pidanud oma elus mingisugusest raskest asjast läbi tulema, sõna otseses mõttes ellu jääma, see on asi, mida tuleks ühiskonna poolt tunnustada, mitte alla suruda ja häbimärgistada. Need inimesed on tugevad ning saaksid ju omakorda ka teisi inimesi aidata.”

Anneliis ei piirdu sellega: „Meil on alati vaja eeskujusid, kedagi, kelle poole püüelda. Ja praegu, ma leian, on meil eriti vaja selliseid nii-öelda igapäevakangelasi. Mitte ainult edulugusid inimestest, kellel on palju raha, ega idealiseeritud näiteid. Meil on reaalselt vaja selliseid kangelasi, kes ongi luust ja lihast ja verest ja täis naeru, rõõmu ning kurbust, paanikat jne. See oleks äge, kui inimesed tuleksid üha enam oma raskustega nii-öelda kapist välja. See oleks see, mis meid lõpuks omavahel uuesti ühendaks. Kui me hakkaks päriselt ka asju jagama. Mitte ei jagaks lihtsalt sotsiaalmeedias pilte ega küsiks lihtsalt, kuidas läheb, ilma, et oleks tegelikult aega ja huvi vastust kuulata.”

Kohtume vaid paar päeva enne seda, kui Erinevate Tubade Klubis on toimuma planeeritud MTÜ Peaasjad avalik seminar sellest, kuidas vaimsest tervisest häbimärgivabalt rääkida. Ma kuulan teda ja saan aru, et, kui me ettevõtmisel oleks patroon, siis võiks see vabalt olla Anneliis Kits. Ja seda mitte grammigi irooniliselt öelduna.

„See, et ma räägin oma lugu, ei tule minu jaoks kuidagi lihtsalt ning ma ei võta seda kergekäeliselt. See on väga suur samm,” tunnistab Anneliis. „Ma olen väga palju teadlikult ja ilmselt ka alateadlikult näinud vaeva selle nimel, et end inimestele mitte näidata. Mis on hästi absurdne arvestades, mis elukutse mul on. Ma põhimõtteliselt varjan ennast kogu aeg avalikult. „Miks sa ronid sinna lavale, kui sa tegelikult oled väga häbelik ja sul on endaga väga raske!?” See on nii vastandlik!” Anneliis esitab oma sisemonoloogi, eneseirooniline muie suunurgas. „Tihtipeale nähakse mind tugevana, jõulisena, aga tegelikkuses olen ma lihtsalt selline väike haavaleht, kes tahaks kõiki inimesi kallistada ja armastada, aga lihtsalt ei julge. Mind puudutavad asjad väga palju, ma olen hüpersensitiivne kõige osas: energiate, tujude, ütlemiste, naljade… Jõulisus ja tugevus – seda on ka, aga see on lihtsalt üks osa ja osalt pelk fasaad.”

I am skin and bones
And all the things you made of me
The projections that you wanna see
But hesitate to doubt.

I wish I didn’t care
Of all the things you fear in me
For your eyes are too blind to see
The me from your own doubt.

Look right thru the heart
The heart is what really sees
Further than your abilities
To consider all with doubt.

If you’d look right at me
You’d face the similarities,
You might see that we can be
More than this doubt.

State of Zoe lugu „Doubt”, mis ilmub ka uuel plaadil.

„Kui sa oled päriselt ära käinud selles kohas, kus midagi ei ole, kus sa ei taha pikka aega oma elus mitte midagi, ei taha elada, siis sellele järgnevalt elusolemine kõikide oma detailidega – it’s fucking amazing!” tõdeb Anneliis. „Kui sa oled lõpuks oma egoismist kaugemale jõudnud, järgneb kõikehõlmav tänutunne. Ja see tänutunne on tihtipeale nii suur, et tundub, nagu sa murduksid. See tume põhjata koht, kus sa pikka aega oled elanud, kui sealt välja saab … Ja mitte nii, et sa vahepeal piilud välja ja siis vajud tagasi, vaid kui sa lõpuks ronid sealt august välja oma jõuredeliga, mille oled ise ehitanud, annab see elule lõpuks kõige suurema mõtte. Sa õpid päriselt hindama ja tänulik olema iga lehe eest puu otsas. Ja see on äge tunne! See on see tunne, mis ei mahu tihtipeale mitte kuhugi ära. See on suur rõõm, kurbus, ülevoolavus, kõik kokku. See on see tunne, mida ma nüüd tahaks õppida paigutama oma muusikasse,” jõuab Anneliis oma kire, oma sõbra ja kaaslase, oma kutsumuse, oma muusika juurde.

„See saab ilmselt olema päris suur väljakutse,” on Anneliis silmnähtavalt põnevil. „Tihti tunnen, et seesama hea tunne ei mahu minusse kuidagi ära. Aga tahaksin nüüd võtta selle tunde ja suunata selle konkreetsesse loomingusse. Plaadil, mis saab sügiseks valmis kirjutatud, on neid kõige koledamaid asju ja hetki, mil olen poolel redelil. On küsimist ja igatsust, et klaaskastist välja saada ja teada, mis tunne see oleks, kui ma seal sees ei elaks. Lõpuks jõuabki album sinna, kus tulen klaaskastist välja ja saan aru, miks seda kõike vaja oli.”

Anneliis tunnistab, et uus album on väga suuresti nii-öelda teraapiline ja talle endale, kuna ta on saanud selgeks, et ei ole võimeline kirjutama asjadest enne, kui pole „õppetunde” kätte saanud. „Ma keeldun poolikuid mõtteid välja ütlemast,” on Anneliis resoluutne. Kirjapanek justkui kinnistab kogetu. Siis on see olemas, tehtud, lõpetatud. „Arvan, et see on seotud enese näitamisega: ma peidan ennast senimaani, kuni ei ole end selgeks mõelnud. Olles kõik selgeks mõelnud, saan kõik lõpuks lauale panna ja teistega jagada,” mõtestab Anneliis. „Ma ootan praegu huviga seda momenti, mil plaat on päriselt valmis ja ma esimest korda kogu seda materjali laval esitan. Põhimõtteliselt seisan laval selles mõttes metafooriliselt ju täiesti alasti. Asjad on täpselt nii öeldud, nagu nad on, ma ei ürita enam midagi varjata.”

„Miks ma otsustasin seda lugu praegu täna siin jagada?” võtab Anneliis endalt küsida seda, mis siin lõpetuseks küsida kohane. „Ma tunnen, et ma ei saa asju lõpule viia, kuniks ma neid välja ei ütle. Senimaani on need abstraktsioonid, ebareaalsed. Ühtlasi ma jagan seda, sest ei osanud asjadest varem rääkida. Vaikisin aastaid. Ja keegi ei teanud. Ja nii on ka teistega. Kes iganes sa oled, kes seda loeb, palun räägi asjadest!” pulbitseb Anneliisi sees üleskutse. „Räägi nendest keerulistest ja rasketest asjadest. Päris asjadest. Räägi oma perega, räägi oma sõpradega, räägi avalikult ka. Räägi inimestega, kellest sa mitte midagi ei tea. Sellepärast, et sul ei ole õrna aimugi, keda sa võib-olla aitad sellega, kui sa räägid sellest, mida sa ise oled kogenud või mõtled. Üks aus, siiras sõna selle kohta, et sul on raske, võib muuta kõik.”

Mind hämmastab läbi intervjuu aina uuesti Anneliisi lihtne ja siiras olek, kui ta kõneleb. Need ei ole ju mingisugused uued ja revolutsioonilised asjad, mida ta välja toob. Need võiksid nii kergesti kõlada kuidagi filmiklišeelikult imalalt, aga ometi see nõnda ei ole ning me intervjuu viimastel minutitel tunnen, kuidas Anneliis justkui olekski minuga uuesti jaganud elu mõtet, mis vahepeal hetkeks silmist on kadunud.

„Kellegi teise aitamine on suurim kingitus, mille saame iseendale teha. Ja see on tegelikult lihtsam, kui me tihti arvame. Kui kedagi aidata, midagi parandada on alustuseks nii lihtne, et vaid jagad seda, mida sa tunned ja tead, siis miks ei tee me seda iga päev ja kogu aeg!? Kes iganes sa oled, ole see, kes sa oled, ükskõik, milline, ükskõik, kui „valesti” või „õigesti”. Lihtsalt ole! Aga näita ausalt, lõpuni ennast ja maailm läheb sellest paremaks. Mitte halvemaks. Ja kui omadele on liiga hirmus rääkida, siis võid mulle rääkida, isegi kui sa mind ei tunne,” võtab Anneliis kokku.

„Mind suured ja keerulised asjad enam ei hirmuta. Mind hirmutavad nüüd need väiksed asjad. Ja need vajavad lihtsalt tegelemist.”