Nüüdisaegne pildimaailm on kujutistest ülekoormatud ja see paneb küsima, mil määral on koos sellega kasvanud võime taolises pilditornaados orienteeruda ja sealt tähendust leida.

Kui 20. sajandi alguse humanitaarteaduseid iseloomustas kõige muu kõrval, kuid ennekõike, keeleline pööre – arusaam, et keel ei peegelda lihtsalt tegelikkust, vaid loob seda –, mille olulisus vaatab mõnevõrra vastu ka tänavu tähistatavast eesti raamatu aastast, siis sama sajandi lõpus digitaalse plahvatusega alguse saanud pildiline pööre on jäänud paljuski selle varju. See ei olnud areng, mille tuntud mõtlejad oleksid välja öelnud või kirja pannud või mis oleks akadeemias kindla koha leidnud, vaid vaikselt settiv, oma kohalolu kehtestav muutus, mille kaudu said piltidest ekraanidel mitte ainult teksti toetajad, vaid iseseisvad tähenduse kandjad – uued sõnad, sõnumid ja tihti ka uued valed.

Selle arengu alahindamine avaldub selgelt arusaamas, et kogeme justkui kultuurilist allakäiku, kus piltide paljusus lämmatab tekste, ekraanid raamatuid ja kujutlused fakte. Kuna võimalus selleks on juhuslikult käepärast, püüan nii ennast kui ka lugejat järgnevaga veenda, et ehk ei peitu mure piltides endis ega nende rohkuses, vaid tõsiasjas, et me ei tea, mis pildid on ja mida nad tähendavad. Veelgi enam, me ei tea, kus ja kuidas nad meid kõnetavad ja mida nad meist tahavad.

Räägin pildist, mis on pildi koopia – sümbol ja ikoon, mis ringleb vabalt. Teda paljundatakse, muudetakse ja kleebitakse üha uutesse kanalitesse. See pidev ümbertöötlemine ja levitamine muudab pildi algse tähenduse vahel ehk küsitavaks, kuid mis sellest – ta korjab iga liigutusega uut energiat. Sünnib kujutis, mis omandades võimu, hülgab oma autori. Pilt asub juhtima, kujundama ja veenma. Ta ei tee seda argumenteerides või tõestades, vaid hiilib meie mõttemaailma peaaegu märkamatult, haarab tähelepanu, enne kui mõistus jõuab reageerida, ning tungib meie pilku, enne kui meie meeled temast jagu saavad. Erinevalt tekstist ei küsi ta luba, vaid lihtsalt ilmub ja on. Just seetõttu oleks kasulik harjutada end mõttega, et pilt ei ole passiivne ega vaikne, vaid aktiivne ja nõudlik. Lisaks sellele, mis pildid on ja mida mõni neist tähendab, ei ole ka liigne küsida W. J. T. Mitchelli eeskujul veel kord: „Mida pildid tahavad?”[1] See on küsimus, mis eeldab, et pildid ei ole mitte ainult meediumid, vaid olendid, kellel on oma tahe, strateegia ja ellujäämisinstinkt.

Nagu hiljem näeme, siis kui pildid on elusolendid, võivad ka elusolendid saada piltideks; mitte ainult jääda neisse nagu mälestused, vaid saada ise kujutisteks ja sümboliteks – karakteriteks, kelle tähendus elab sõltumata nende füüsilisest kohalolust.

Ei ole juhuslik, et lasteraamatute tegelased sünnivad mänguasjadena, meemid määravad, mis on tõde, ja poliitikud jagavad teadlikult kindla sõnumi ja värviga nokamütse. See on pildi enesesäilitustung. Kuid selle jõud peitub vaatajas, sest pilt ei tee midagi üksi. Ta saab elu ainult siis, kui keegi temasse usub. Leian, et just visuaalse kirjaoskuse puudumine paneb meid selles rägastikus juhitava ja manipuleeritava karilooma rolli, kes hoiab pimesi elus isandaid, kelle olemasolust ta ise teadlikki pole. Kui meil puudub oskus pilte lugeda, siis jääb märkamatuks, kui nad meid kõnetavad ja meie üle võimu saavad. Meile ei anta võimalust nendega nõustuda või neile vastu vaielda. Püüangi nüüd paari ilmse ja reljeefse näitega lugejale näidata, kus, millal ja miks võivad pildid meie üle märkamatult võimu haarata, ja uurida, kuidas sellesse vaatajana suhtuda. Ent veel enne, et mõista, mis on visuaalne kirjaoskus ja miks on meie suhe sellega kujunenud nii katkendlikuks, on oluline alustada just esimestest kokkupuudetest piltidega.

Kui meil puudub oskus pilte lugeda, siis jääb märkamatuks, kui nad meid kõnetavad ja meie üle võimu saavad.

Lasteraamatute vaikiv pedagoogika

Visuaalne kirjaoskus ei tähenda lihtsalt piltide vaatamist, vaid nende mõistmist ja ka ise visuaalse sõnumi loomist.[2] Lühidalt kokku võttes: kui oskad vaadata, siis oskad näha; kui oskad näha, siis oskad kirjeldada; kui oskad kirjeldada, siis suudad analüüsida; kui oskad analüüsida, siis suudad tõlgendada; ja kui oskad tõlgendada, siis oskad nähtule ka mõtte anda. Tegemist on võimega kriitiliselt „lugeda” ja „kirjutada” mitte ainult keele, vaid ka kujundite, värvide ja kompositsioonide kaudu – oskusega suhestuda tähendustega, mis sünnivad sõnadeta.

Ent lihtsustuse hinnaga võib väita, et selle oskuse areng peatub sageli juba lapseeas, kui kunstitunnid asenduvad koolis millegi praktilisemaga või kui loetud raamatutest taanduvad pildid. Visuaalne keel, mis oli kunagi intuitiivne ja elav, asendub meie haridussüsteemis üha enam tekstipõhisusega. Traagika ei seisne seega mitte selles, et pildid kaovad, vaid et nendega suhtlemine muutub teisejärguliseks. Selle paremini mõistmiseks astun veel ühe sammu tagasi ja leian, et tegelased, nagu Lotte või naksitrallid, ei ole pelgalt toredad illustratsioonid või meelelahutuslikud lood, vaid pigem peeglid, milles laps näeb võimalikke versioone iseendast, maailmast ja suhetest teistega, sest kohe kui raamat kinni pannakse, astuvad needsamad joonistused sõpradena kaante vahelt välja ja saavad omal moel nõunikeks igal võimalikul sammul, mille laps on otsustanud ette võtta. Nad õpetavad ilma õpetamata, s.t mitte kirja pandud moraali, vaid lihtsalt oma olemasoluga.

Kas visuaalse kirjaoskuse katkemist ei illustreeri ilmekalt ka olukord, kus keskkonnaprobleemidele mõeldes tuleb meil, täiskasvanuil tihtilugu esimesena silme ette lapsepõlvest tuttav Sammalhabe lausumas, et looduses peab valitsema tasakaal, ja alles siis selgelt visualiseerimatu anthropos ja sellest tuletatud mitmesugused tsentrismid? Just nii selged ja elusad on meie esimesed kokkupuuted piltidega. Nii eelnev kui ka järgnev kinnitab, et visuaalne keel on varajane ja vajalik kultuuriline kontakt ning lünklikkus kasvatab põlvkond põlvkonna järel elluastujaid, kes oskavad küll parimal juhul kriitiliselt lugeda ja kirjutada, kuid on kaitsetud piltide ees.

Tegelased, nagu Lotte või naksitrallid, ei ole pelgalt toredad illustratsioonid, vaid pigem peeglid, milles laps näeb võimalikke versioone iseendast, maailmast ja suhetest teistega.

Ka täiskasvanuna kipume visuaalse keele tähendust alahindama. Meil on raske mõista, millisesse peeglisse vaatab tänapäeva noor, kelle esmane kokkupuude maailmaga toimub mitte trükimusta, vaid digitaalsete visuaalide kaudu. Ühe sellise kujundi muugib lahti Ave Taavet 2024. aasta viimases Vikerkaares. Ta leiab õigustatult, et „skibidi” – absurdne, hüperaktiivne ja näiliselt mõttetu videoseeria – on kujunenud alfapõlvkonna tüvitekstiks. Ometi ei seisne küsimus selle sisus, vaid pigem meie (või vähemalt minu) oskuses seda mõista, toetumata semiootikute, kultuurikriitikute ja kasvatuspsühholoogide analüüsidele. Kui üks kujund – laulvast peast WC-potis – suudab kujundada märkamatult ja salaja keelt, identiteeti ja kultuurimälu, viitab see kahetsusväärselt tõsiasjale, et meie oskus visuaalsest tähendusloomest aru saada ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Seega, kes soovib ja suudab, võib Sokratesele sõnumi saata ja teada anda, et pärast kaht ja poolt tuhandet aastat pole endiselt hukas mitte noored, vaid põlvkonnad, kes neid mõista püüavad.

Kui valitseja muutub pildiks ja pilt saab valitsejaks

Kuna sattusime juba antiikmaailma, siis miks mitte seal ka jätkata. Kui eespool kõlas järeldus, et alahindame piltide võimet muutuda elusateks olenditeks, kes juhivad ja suunavad meid, siis Aleksander Suur teadis isegi varasemaid teoreetikuid lugemata täpselt, milles seisneb selle võim. Kui lihtsurelikel puudub kogemus seoses visuaalse kirjaoskuse ja selle mõjuga, siis miks mitte muutuda ise pildiks ja haarata ohjad enda kätte? Tema profiil vermiti müntidele, mis rändasid üle impeeriumi, liikudes taskust taskusse ja käest kätte. Ta sai olla kohal ka seal, kuhu ta keha kunagi ei jõudnud. See ei olnud enam üksikisik, vaid kujutis, mis valitses. Need mündid ei olnud pelgalt majanduslikud ühikud, vaid poliitilised deklaratsioonid, mis ei kinnitanud võimu enam toore jõu, vaid ka kultuuri kaudu – machiavellilik võte, mille mõjusus seisnes just nimelt selles, et see toimis korraga nii hirmu külvates kui ka hoolt ja ühtsust pakkudes. See oli võim, mis ei tuginenud ainult mõõgale, vaid ka sümbolile, mitte ainult füüsilisele kohalolule, vaid ka kujutlusele.

Mõistes, et pilt võib eksisteerida ja valitseda sõltumatult kehast, oli Aleksander Suur oma ajas eelkäijaks tänapäeva poliitika iseenesestmõistetavale arusaamale, et kujund on mõjuvam kui inimene ise. Kas me ei näe selle avaldumist mitte näiteks valimiskampaaniate ajal, kui meie linnad täituvad üksluise järjepidevusega plakatitega, millelt vaatavad vastu laitmatu välimuse ja lahke naeratusega tulevased rahvasaadikud? Või teine äärmus: kas pilt ei leia mitte oma jõudu igapäevastes pilavates ja naeruvääristavates karikatuurides sotsiaalmeedia feed’is ja leheveergudel, mis liiga harva mõnes poliitikus uudiskünnist ületavat pahameelt tekitavad? Et mitte liialt visuaalsel antropoloogial peatuda, väidan pigem, et eespool nimetatud eesmärk ja eeldus on vaid see, et sarnaselt lasteraamatutest tuttavate kangelastega on meid programmeeritud ilmeksimatult ära tundma ka tänapäevaseid juhte. Olenemata kujutatu suhtes tuntavast sümpaatiast piisab vaid kindlast värvist, žestist, profiilist või kehahoiakust, et juhtimise võtaks üle pilt.

Täiskasvanuna kipume visuaalse keele tähendust alahindama.

On ilmne, et üks silmapaistvaimaid näiteid visuaalse kuvandi mõjust on riigijuht, kelle äratuntav soeng, ebainimlik jume, liiga pikk punane lips ja sama värvi nokamüts on kujunenud iseseisvaks visuaalseks keeleks, sest ei ole vaja kuigi palju kujutlusvõimet, et teada, kellest on jutt. Ta on kujund, mis töötab ühtaegu nii austuse kui ka paroodia teenistuses – kuidas kellele. Need ei ole ebaesteetilised juhuslikkused, vaid see on hoolikalt kureeritud kujund, mis asendab kohalolu ja isegi sisu. Ta ei pea midagi ütlema, sest juba tema siluett või käeasend vallandab terve ideoloogilise teatri. Kuid näiteid on veelgi, kui mõelda kas või, kuidas KGB hallist ohvitserist on saanud valitseja, kes ratsutab palja ülakehaga hane seljas või leiab merepõhjast hinnalisi aardeid.

The New York Timesi ajakirjanik Ezra Klein märgib, et just eespool kirjeldatud riigijuhtide ja ehk ka teiste sarnaste poliitikute esiletõus on märk sellest, et poliitika raskuskese on nihkunud majanduslikelt huvidelt vajadusele pidevalt pildis olla. Kui esimest iseloomustasid tagatubades varjatult sõlmitud kokkulepped, kus kasuks tuli tagasihoidlik ja märkamatu välimus, siis nüüd on hinnalisim poliitiline ressurss tähelepanu. Ja tähelepanu, mis on saanud tähenduslikumaks kui see, mille nimel rambivalguses ollakse, vajab äratuntavat välimust – kujundit, mis püsib silme ees ka siis, kui pilk on ammu juba kuskil mujal.

Kelle silm on kuningas?

Kõige selle valguses küsin ka illustraatorina endalt liiga sageli, kas aitan oma joonistustega mõista tegelikkust või hoopis kinnistan müüti, mida loo kangelased soovivad ise luua. Kas urgitsen pinna alt välja midagi varjatut ja püüan seda kujutada võimalikult kirkalt või groteskselt või annan tahtmatult varem loodud kujundile vaid võimu juurde? Teades nendele küsimustele isegi vastust, loodan siiski endiselt vaataja visuaalsele kirjaoskusele. See tähendab võimet mitte ainult vaadata, vaid näha ja märgata – ja mitte ainult märgata, vaid ka analüüsida, kirjeldada ning seeläbi nähtule mõte anda. Ainult siis saame küsida pildilt, mida ta tahab, et ma tunneksin, usuksin ja teeksin.

Pilt on elusolend – oma kavatsuste ja mõjudega. Ja kui pildid võivad olla elusolendid, võivad elusolendid muutuda hõlpsalt ka piltideks; maskeeruda, tarduda, alistuda kujundiks olemisele, et imbuda vaataja mõtetesse ja hakata seal tasakesi juuri ajama. Seega, kui kohtud järgmine kord mõne pildiga – olgu see poliitiline karikatuur, lasteraamatu illustratsioon või lihtne meem –, siis võta hetk ja suhtu temasse kui millessegi elusasse, sest nii mõnigi pilt võib hingata ja vastu vaadata ning sinult midagi tahta. 

[1] Mitchell, W. J. T. 2006. What Do Pictures Want?: The Lives and Loves of Images. University of Chicago Press.

[2] Avgerinou, M.; Ericson, J. 2002. A Review of the Concept of Visual Literacy. – British Journal of Educational Technology, nr 28, lk 280–291.

Eiko Ojala on vabakutseline illustraator ja Tallinna Ülikooli interdistsiplinaarsete humanitaarteaduste üliõpilane, kes vaatab ja loeb igal õhtul koos oma lastega raamatuid.