Brasiilia karnevalid on igal aastal toimuvad pidustused, mil kogu riik on haaratud pooleteise kuu pikkusesse tantsu- ja trallirohkesse karnevalilumma. Mis on sambakirg? Mis teeb selle nii ahvatlevaks eurooplastele ja kuidas näiteks eestlane seda mõistab? Kumb on siiski karnevalil olulisem – kas keha või selle kunst?

Bianca Barroso harjutab tantsu lähenevaks Sambódromo sambakarnevaliks. Foto: Andrei Jakovlev

Brasiillaste seksuaalsuse ja sellega seonduva paremaks mõistmiseks rääkisime mitu korda Sambódromol (karneval Rio de Janeiros, kus erinevad sambakoolid igal aastal üksteisega võistlevad – toim.) osalenud professionaalse sambatantsija Bianca Barroso ning Rio de Janeiro karnevalikostüümide tehase peadisaineri Alessander Ferreira de Almeidaga. Uurisime, mida sambakarneval kui rituaal brasiillastele tähendab ja tähistab, milline õhkkond seal valitseb ja milliseid tundeid-tunge väljendatakse.

Bianca arvates tähistab karneval ennekõike kõigi brasiillaste õnne ning see ongi õnne ja armastuse pidustus. „Brasiilia sambakarneval on üks omamoodi rituaal, mis sai alguse tänavarahva spontaansest soovist leevendada eluraskuste stressi.” Ta lisab, et karneval on ka väga emotsionaalne ning pisaraid tuleb selle vältel tihti ette. Alessanderile on karneval seevastu 365 päeva tööd, mis kulmineerub ühe suure teatrietendusena. Ta nõustub, et ka tema jaoks on tegu emotsioonirohke sündmusega: „Karneval räägib minule romansist, kuid siin leidub kõike.”

Eurooplaste silmis seondub karneval tahes-tahtmata tugevalt seksuaalsusega ja kui küsime, kas pidustusi võib vaadelda ühe suure paaritumisrituaalina, paneb see Alessanderi muigama: „Suurele hulgale moosekantidele, tantsijatele, poeetidele, kunstnikele ja disaineritele teeb see teadmine, et eurooplaste jaoks on karneval üks suur paaritumismäng, vaid nalja. Samba pole siiski lihtsalt paljas naine ja teda ihaldav mees. Samba on midagi palju poeetilisemat. See, kuidas me tantsime, riietume ja elame, on kunst! Me teeme kõike kirglikult. See ongi meie seksuaalsus. Karneval on midagi enamat kui lihtsalt seks.” Ka Bianca jaoks on sambatants pigem nagu sportlik sooritus ja etteaste: „Meil on seksuaalsus loomulik osa kultuurist. Me tantsime palju lapsest saati ja meil on võib-olla raske tantsu kogu aeg seksuaalsena tõlgendada… Pealegi on hea, kui sa ei mõtle, mida sa teed, ja lased rütmil ennast kanda. Kas seksis ei ole kah mitte nii? Ma lasen muusikal ennast kanda. Euroopas ma nägin inimesi enamjaolt vaid püüdmas rütmile pihta saada…”

Samas ei salga Bianca, et tänavakarnevalidel võib otsest viidet seksile rohkem ette tulla. Ta lisab, et motellid võivad karnevaliperioodil täis olla küll, selgitades sealjuures, et motell on Brasiilias veidi teistsugune asutus kui võib-olla mujal. Kuna enamik noori elab nimelt koos vanematega, pole neil kuskil omaette olla. Niisiis võetaksegi motellis öö, kui tahetakse privaatsust. „Mõned käivad kinos, teised motellis,” naerab Bianca. Meiegi võime täheldada, et seksi on tänavatel õhus palju ja tõenäoliselt on hiliste pidutsejate eesmärk ikkagi õhtu lõpus skoorida. Ja tundub, et mitte ainult mehed, vaid ka naised on siin selles mõttes väga aktiivsed. Andrei meenutab olukorda, kus 15 trummidega meest oli kogunenud ümber sambat tantsiva naise ja tunda oli kõvasti erutust: „Samas panevad need mehed selle erutuse ilusasti rütmi sisse ära. Mis pärast saab, ei tea ju kunagi. Aga küllap saab seda tõlgendada eelmänguna.”

Alessander Ferreira de Almeida. Foto: Andrei Jakovlev

Bianca Barroso. Foto: Andrei Jakovlev

Igaühel oma teema

Igal piirkonnal ehk rajooni esindusgrupil on karnevalil oma teema, mis varieerub muusikast tantsu ja kostüümideni. Näiteks on olemas The Beatlesi muusikat viljelev rühm või siis Bahia rahvatantsurühm ja leidub ka selliseid, mille on asutanud mõni kuulus bänd või laulja. Eesti kontekstis võiks üles astuda näiteks Kalamaja oma numbriga või esineda Ivo Linna rühm.

Meie nägime kolme erineva piirkonna etteastet, mis kõik olid väga eripärased nii oma olemuselt kui ka seksuaalsuselt. Päevasel ajal esitatakse korralikumaid kavasid, aga öösel läheb õhkkond vabamaks. Tõdeme, et brasiillastel on sealjuures hea omadus tarbida alkoholi vaid koguses, mis ei sega tantsimist.

Brasiilia karnevalid on tuntud ka kostüümide poolest. Naised on ehitud sulgede ja kristallidega, ent on pea ihualasti. Kuid Bianca toob välja selle praktilise aspekti: „Sambódromo karnevalil tantsime me kiirelt ja palju… poolteist tundi järjest. Karnevalikostüümid on rasked ja meil on väga palav. Mida vähem riideid, seda mugavam.” Alessander lisab ajaloolise mõõtme, et kuna karneval on armastuse ja vabaduse tähistamine, siis loomulikult kisuvad paljud riided seljast ka selle absoluutse vabaduse saavutamise eesmärgil: „Ja see ju ongi alastioleku kunst.”

Bianca Barroso. Foto: Andrei Jakovlev

Rääkides alastusest, on üldteada, et brasiillaste kehad on kujundanud iluideaale üle maailma – siin mängivad tšellod ja kontrabassid kohalikus orkestris tähtsamat osa kui viiulid. Aafrika kultuuri mõjudest tulenevalt ihaldavad brasiillased pigem volüümikust. Kitsaste puusadega ja kõhnad naised meeldivad gringodele (valgetele meestele). Kehalisi eelistusi on siingi muidugi erinevaid, kuid ihaldusväärsena tunneb Brasiilias ennast tõenäoliselt suurem hulk inimesi kui Euroopas. Samas on ka kehakultus siin enam levinud kui kuskil mujal.

Viime jutu kehakeelele ja Andrei jagab mälestust sellest, kuidas ta kuus aastat tagasi Brasiilias reisis ja sealt koju naastes väga kontrastseid tundeid koges. „Viimasel õhtul istusin ühes Brasiilia väikelinna pagode-baaris, kus seitsmeliikmeline bänd mängis mahedat rütmi ja kolm kaluritütart sahistasid tantsupõrandal sussi. Meeleolu oli üliromantiline ja seeläbi ka väga seksikas. Tants oli tagasihoidlik ja ülimalt sensuaalne… Ööpäev hiljem avastasin ennast Stockholmi-Tallinna laeva ööbaarist, kus käis räige tümm ja ülesrivistunud superminiseelikute ja saabastega beibed väänlesid aeroobikat teha ning kiskusid samal ajal vilkuvate tulede saatel oma megalühikesi seelikuid alla. See oli äärmiselt kontrastne kogemus, pidades silmas just seda, kuidas on võimalik end kehaliselt ja seksuaalselt väljendada.” Küsimuse peale, kuidas brasiillased kehakeelt kasutavad, vastab Bianca, et neile meeldib naerda… ka tantsides, ning lisab muiates: „Ja selleks et tantsida sambat, peab sul olema ilus tagumik…”

Bianca pakub jutuajamise lõpetuseks, et ta võib meile pärast oma maja katusel tantsida. „Seal on ilus. Ja palju vaateid.” Õhtul kohtumegi katusel, mis asub kuulsa Vidigali favela, mere, mäe ja mitte vähem kuulsa Sheratoni hotelli vahel. Ta poseerib meile loojuva päikese taustal ja harjutab tantsu lähenevaks sambakarnevaliks Sambódromol.

Sotsiaalmeedik Aigi Lehtla ja elukunstnik Andrei Jakovlev on Brasiilias kaks ja pool kuud ringi rännanud ning naudivad sealset vabameelset õhkkonda. Samuti avatud meeltega inimesi, kelle jaoks paistab õnn olevat erinevalt kalkidest põhjamaalastest rahvuslik maavara.