Owiny Sigoma Band – Nyanza (Brownswood, 2015)

Üks müstilisemaid lugusid on ehk „Nyanza Night”, mille lähtepunktiks sai öö, mil bänd mängis Keenias keset eikusagit miljonite tähtede all 12 tundi muusikat. See salapära ja müstilisus on loos tuntav ja viib sinnasamasse tähistaeva alla.

Owiny Sigoma Band sai alguse 2009. aastal, mil Londonist pärit muusikud reisisid Keenia pealinna Nairobisse, et teha koostööd sealsete artistidega.

Bändi kolmas album „Nyanza” salvestati samanimelises maakonnas Lääne-Keenias, mis on koduks koosluse kahele kohalikule liikmele Joseph Nyamungule ja Charles Owokole. Ootasin uut plaati väga, seda enam, et eelmised kaks olid mitmekülgsed ja kõrvaringi (+ silmaringi) laiendavad kuulamised. Esimeste singlite ilmumisega see erutatus pisut rauges, sest need erinesid senikuuldust – olgugi et alles oli kõik aafrikapärane, mõjus tempokus pisut võõralt. Mida enam ma aga „Nyanza” seltsis aega olen veetnud, seda armsam ja paeluvam see on.

Albumi narratiiviks on meeste reis Keeniasse, mis võeti ette just kõnealuse plaadi tarvis. Kõik, mida nad seal muusikaliselt ja igapäevaselt kogesid, on edukalt helikeelde asetatud. Näiteks „(Nairobi) Too Hot” räägib mägedesse jooksmisest ja põgenemisest hektilise linnaelu eest. Üks müstilisemaid lugusid on ehk „Nyanza Night”, mis on ka bändi enda jaoks erilise tähendusega. Loo lähtepunktiks sai öö, mil nad mängisid eikuskil miljonite tähtede all 12 tundi muusikat. See salapära ja müstilisus on tuntav ja viib sinnasamasse tähistaeva alla.

Isiklikuks lemmikuks on „I Made You, You Made Me”, mille vokalist Jesse Hackett kirjutas oma tütrele ja mis kuulub sarja „alusta päeva positiivse looga”. „Tech 9” on jällegi selline pala, mis eristub ühtlase unistava laadi vahel pisut teatava klubimuusikaliku monotoonsusega.

„Nyanza” on täis Owiny Sigoma Bandile omaseid helisid – mõnus vaheldus ja oma olemuselt ehk kerge suvemeeleolude pikendaja ka.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

ekke – Chasm (Detroit Underground, 2015)
Plaadiarvustus_ekke_Chasm

ekke – Chasm (Detroit Underground, 2015)

Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I…”, „In General…” ja „Meanwhile…”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.
Erinevad esitajad – Blanck Mass Presents: The Strange Colour of Your Body’s Tears Re-Score (Death Waltz Originals, 2015)

Erinevad esitajad – Blanck Mass Presents: The Strange Colour of Your Body’s Tears Re-Score (Death Waltz Originals, 2015)

Helitripp extraordinaire missugune. Giallo žanrisse kuuluv õudukas „The Strange Colour of Your Body’s Tears” saab omale briti drone-muusika raskekaallase Benjamin John Poweri (Blanck Mass) kureeritud oratoorse…
Müürileht