„Päästmine” („The Salvation”, 2014, Taani, Inglismaa, Lõuna-Aafrika Vabariik). Režissöör Kristian Levring, osades Mads Mikkelsen, Mikael Presprandt, Jeffrey Dean Morgan, Eva Green jt. 92 min.
Vestern on žanrina esmapilgul midagi ainuameerikalikku. Ameerika Ühendriigid on aga rahvaste paabel ja kerge on jätta märkamata, kuivõrd suurt rolli on Metsiku Lääne mütoloogia kinnistamisel mänginud muude riikide kinoga seonduvad nimed. Üks esimesi klassikuna käsitletavaid vesterne „Tuul” („The Wind”) valmis ju legendaarse rootslase Victor Sjöströmi käe all, maailmas on žanri mainet enim kujundanud kuuekümnendate Itaalia spagetivesternid ning isegi PÖFFilt meenub žanriga seoses esmalt lõunakorealaste kreisilt koomiline märul „Hea, halb ja kummaline” („The Good, the Bad, the Weird”).
Seda kõike silmas pidades ei tundugi niivõrd kummaline, et külma Põhja-Euroopa poeg, taanlane Kristian Levring on võtnud lavastada ühe pesuehtsa Metsiku Lääne loo. Filmi keskmes on Jon, 1870ndate Taanist sõja järel ühes venna Peteriga Ameerikasse pagenud veteran, kellele järgnevad pärast lahus oldud aastaid abikaasa ja pisipoeg. Rõõm on tänu pooljuhuslikult kohatud kurikaeltele üürike ja seda kahjuks ka vaataja jaoks, sest žanri kontekstis võrdlemisi värsket migratsioonitahku avav inimlik algus annab pikema jututa teed rutiinsele kättemaksuloole.
„Päästmise” suurim tõmbenumber on Joni rollis üles astuv mitte ainult Taani, vaid kogu Euroopa võimekamaid ekraanikangelasi Mads Mikkelsen. Keskmiselt tuntud nimesid jagub veel: Jeffrey Dean Morgan läbinisti õela kurjamina, Eric Cantona tema parema käe ja Eva Green südamedaamina, Jonathan Pryce abitu linnapeana ja Mikael Persprandt vend Peterina. Tegelased on kahjuks õhukesed kui paber ega pane endale ka tollest rohkem kaasa elama, seega on vaatajal nende vererohkest loogulangemisest suhteliselt suva. Isegi Mikkelsen jääb Jonina kuidagi tuimaks, ehkki see ei paista olema niivõrd näitleja laiskuse, kuivõrd lavastaja nägemuse puudumise süü.
Filmi lõpusirge võtab juba niivõrd lihtlabaseid tuure, et jääb mulje, justkui hakanuks stsenaariumi kirjutamisel tähtaeg tiksuma – et pärast esimeste lehtede kenasti kirja saamist tekkis kramp ja edasi jäid paberile esimesed lahendused, mis pähe torkasid. Eelarve, Euroopa kohta pigem üsna arvestatav 10 miljonit eurot, hakanuks justkui näpistama ka hiljem, sest sisse lipsavad kummalised montaažiotsused ja kehvavõitu eriefektid. Film näeb enamasti muidugi üpris kena välja, kuid see on suhteliselt hingetu ilu. Nõrk kosmeetika keskpärase loo, originaalsete lahenduste puudumise ja lohaka dialoogi peitmiseks. On märgiline, et kõige huvitavam tegelane filmis on Eva Greeni keeleta Madelaine, kes sõnagi ei räägi. Oh kui mitu korda on südikas Green end keskpäraste filmide parimaks osaks mänginud.
Filmi võiks lisaks visuaalsele tasemele tunnustada üpriski realistlike kõmmutamisstseenide eest, milles head tegelased on sama haavatavad kui pahad ja esimene lask alati silmade vahele ei lenda. Seda on aga suhteliselt vähe, sest kes ikka viitsib vaadata tulevahetust, mille ühestki osapoolest pole lavastaja suutnud hoolima panna. Palju raisatud talenti, veel rohkem ideetut tühikäiku – tulemuseks film, mille ükski osa pole eraldi karjuvalt halb ning mis kannatab vaadata küll, kuid mis mõjub lõppude lõpuks lihtsalt käestlastud võimalusena.
